Korvpall

Dorbekute dünastia pereema Maia: pidin teadma, et kodus ei tohi korvpalli teemat puudutada 

Toimetas Eigo Kaljurand, 15. juuli 2020, 08:43
Allan Dorbek (keskel) koos poegade Karl-Peetri ja ErikugaFoto: Kalev Lilleorg
Perekonnanimi Dorbek on pikki aastaid olnud Eesti korvpallis kvaliteedimärgiks ning seda peamiselt tänu korvpallitreeneritest abikaasadele Allan ja Maia Dorbekule ning nende kolmele pojale Karl-Peetrile, Erikule ja Martinile. Kahjuks Allan Dorbekut enam meiega pole, kuna kunagi jalgpallist korvpalli üle tulnud mees lahkus siit ilmast 2018. aasta märtsis.

Eesti korvpalli 100. sünnipäevale pühendatud artiklisarjas esindab Dorbekute dünastiat pereema Maia, kes olnud viimaste kümnendite Eesti üks edukamaid noortetreenereid. Mängijana karjääri lõpuks korra Eesti meistriks tulnud naine on ka treenerina teeninud ühe täiskasvanute meistritiitli, kuid südame häält järgides on ta keskendunud siiski noorte juhendamisele.

Alustame sellest, kuidas sattusid lapsepõlves korvpalli juurde?

Samal teemal

Ma olen Tartu tüdruk ja hakkasin korvpallitrennis käima kolmandas klassis Eevi Meruski juures. Minu ema ja Eevi olid tuttavad ja nii ma korvpalli juurde sattusin. Ühel hetkel, ma täpselt enam ei mäleta millal, hakkasin käima Edgar Naaritsa trennides Tartu Riikliku Ülikooli laste ja noorte spordikoolis ja sinna jäin kuni A-klassini.

Kas lisaks korvpallile tegid mingil ajal teisi spordialasid ka või olid aktiivne hoovisportlane?

Elasin sellisel tänaval, kus olid puumajad. Meie tänavasport oli näiteks luurekas ja keks. Televiisorit meie peres polnud ja mängisime kogu aeg õues. Päris sporti ma ei teinudki. Kui ma Eevi juures hakkasin käima, siis ei võtnud ma sporti koheselt eriti tõsiselt. Naaritsa käe alla minnes pääsesin omavanuste koondisesse ja pidin hakkama korvpalli oluliselt tõsisemalt suhtuma. 1956.-57. aastatel sündinud tüdrukute koondise põhituumik oligi Tartust ja vaid mõned tugevdused tulid Tallinnast. See tüdrukute generatsioon oli justkui Tartu valitseda. Kui muidu toodi paremad neiud TSIK-i, siis meil koondati Tartusse.

Mida pead noorteklassides oma suurimaks korvpallialaseks saavutuseks?

Keskkooli viimases klassis ehk 1974. aastal toimusid üleliidulised võistlused Almatõs ja selle jaoks toodi kõik tugevamad tüdrukud Tartusse. Treeneriteks olid Rita Sild, Aino Hein ja Ilme Toots. Tegime korraliku ettevalmistuse ning teenisime Moskva ja Leningradi järel kolmanda koha. See oli kõva saavutus. Kui viimane klass läbi sai, tulin Tallinnasse ja hakkasin mängima Dünamo spordiühingus Märt Sepiku juures, kes oli samuti tuntud naistetreener.

Mängisid aastaid naiste meistriliigas ja võitsid hulga medaleid (ühe hõbeda ja viis pronksi), kuid tiitlini jõudsid alles aastal 1996. Miks see nii kaua aega võttis?

Kui me Dünamo eest mängisime, siis oli kogu aeg Tartu Riikliku Ülikooli naiskond tee peal ees. Meistritiitel tuli lõpuks siis, kui Allan (Allan Dorbek) võttis mu Tallinna ELK/Kristiine naiskonda, kus Gunnar Hololei oli mänedžer. Aasta varem mängisin Huberis (Tallinna Huber/Eesti Kaubavahendus/Kristiine) nii hästi, et Allan tõmbas mind järgmiseks hooajaks oma koosseisu. Aga seal ma ei saanud nii palju mängida, kuna kõvad tegijad olid ees ja ma olin vana ka juba (Naerab.). Aga rohkem meistritiitleid vist ei võitnud tõesti. Ega täpselt ei mäleta. Piisab mulle hõbedatest ja pronksidest küll (Muigab.).

Kuidas ristusid Sinu ja Allan Dorbeku teed?

Juba 1974. aastal seal Almatõ turniiril käisid jalgpallurid pidevalt meie mänge vaatamas ja elasid kaasa, kuna meil läks väga hästi. Seal ma Allanit veel nii palju ei tundnud, aga tema meid kõiki juba teadis. Kui 1974. või 1975. aastal olin värskelt Tallinnasse tulnud, siis kuidagi saime läbi spordi kokku. Ma täpselt ei mäletagi, kus või kuidas, aga ikka läbi spordi.

Allan tegutses siis ikka veel jalgpallis?

Jah, ta oli siis veel jalgpallis tegev. Minu mäletamist mööda hakkas ta korvpallis toimetama umbes 1980. aasta paiku. Enne seda tegutses jalgpalluritega - käis nendega igal pool laagrites, kus siis mina olin tihti juba ka kaasas.

Kas Allani korvpallitreeneriks siirdumisel oli kuidagi ka Sinu käsi mängus?

Ei olnud minu käsi mängus. Ta tahtis, et tütar Eija hakkaks korvpalliga tegelema. Eija tegeles alguses iluvõimlemisega ja siis hakkas korvpalli mängima. Allan tahtis rohkem tütrega koos olla ja pani ise grupi kokku. Eijast tuli ikka mingil tasemel korvpallur ja ta mängis kenasti A-klassini ära. Need 1970. aasta tüdrukud on mul senini meeles. Pille Toodo (Nüüd Pille Tali), Kristel Põld (nüüd Kristel Suurorg) ja teised. Neid oli kahe võistkonna jagu ja pikkust oli naiskonnas palju. Nagu Eija mulle ikka ütleb: "Nii pikki, nagu meil omal ajal oli, enam üldse pole." Võib-olla tõesti ongi nii.

Kui palju Allan Sinu käest alguses korvpallitreenerina nõu küsis?

Teades Allanit, siis mingit nõu ta ei küsinud (Naerab.). Ikka tegi kõik ise. Mina olin tema kõrval ikkagi noor, 10 aastat oli meil vahet. Kui hakkasin treeneriks, siis pigem vaatasin mina, mida Allan teeb. Ta uuris väga palju kirjandust. Kuigi ise oli jalgpallur, siis teadis ta väga palju kõiki neid korvpalliasju. Uuris pidevalt ka venekeelset kirjandust, kuna valdas hästi vene keelt. Kui ta noor oli, siis tegi paljusid spordialasid korralikul tasemel - jäähokit, jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, kergejõustikku ja mida kõike veel. Kunagi keegi küsis Allani käest mingeid harjutusi ja ta ütles, et tee samu harjutusi nagu jalgpallis, need on kõik peaaegu üks ja sama (Muigab.).

Kui ma nüüd ei eksi, siis 15 tuleb ära, aga ma täpselt ei tea. 1984. aastal sündinud tüdrukud olid mul tublid ja tulime paaril-kolmel korral Eesti meistriks. Siis 1998, kus olid Mariann Adelbert ja Glenda Tamar, nendega sai samuti võetud kaks-kolm tiitlit. Vahepeal mõne grupiga jällegi edu ei tulnud. Mis mul veel on... no 15 tuleb kindlasti ära. Mäletan, et 1998. aastal tulin 1980. aasta tüdrukutega A-klassi meistriks ja kolm tundi hiljem ka naiste meistriks. Ühel päeval kaks kulda, see oli päris kõva sõna.

Su pojad Karl-Peeter, Erik ja Martin on kõik jõudnud Eesti mõistes korvpallis väga kõrgele tasemele. Arvestades, kes on nende isa ja ema, siis kas eksisteeris üldse mingi väikenegi variant, et nad korvpalliga tegelema ei hakka?

See oli nii loomulik käik, et seal isegi polnud midagi mõelda (Naerab.). Karl on kaks aastat Erikust vanem ja kui Karl hakkas mängima, siis Erik tegi temaga koos trenni. Kui mõnda vana pilti vaadata, siis Erik oli muidugi väike nende 1980. aasta poiste kõrval. Aga see oli loomulik käik küll, et nad hakkasid isa karmi käe all korvpalliga tegelema. Ja Martin, see poiss elas spordisaalis. Martin oli mul nii hea poiss, et temaga polnud üldse mingit probleemi. Temal oli võrreldes teistega pall juba varakult väga käe sees.

Emal on kindlasti keeruline vastata, aga kes poegadest on Sinu hinnangul korvpallis olnud kõige andekam?

Kui võtta eelduste järgi, siis Erik oli see kõige talendikam. Martin on teistsugune, rohkem tagamängija tüüp. Karl oli töömees. Talenti ega kasvu väga polnud, aga ta tegi kõvasti tööd ja sai oma asjad platsil tehtud.

Kas võib öelda, et Karl-Peeter oli kolmikust parim viskaja, Erik kõige mitmekülgsem ja Martin parim kaitsemängija?

Karl oli kolmest parim viskaja, jah. Ta pani kaugelt kolmese tagant oma hüppeviset kogu aeg. Ühes mängus tabas kord isegi 11 kolmest, kõik jagasid palli talle ja tema loopis (Karl-Peeter Dorbek viskas 2006. aasta märtsis BC Kalev/Cramo särgis Rakvere PK vastu 41 punkti, tabades kolmeseid 11/17). Karl tegi muidugi kõvasti tööd, nii kaitses kui kõikjal mujal.

Mulle väga meeldis ka Eriku mäng, aga tema oleks võinud veel paremaks saada, kui olukorrad oleks kujunenud teisiti. Martin on pojana minu jaoks veidi lähedasem. Kui esimesed kaks last kasvasid koos ja polnud nii palju aega, siis Martinil oli teistega 10 aastat vahet ja temale sain rohkem keskenduda. Seetõttu kasvas ta ema külge rohkem kinni ja mulle see meeldis. Martin on arukas ja väga intelligentne. Karl on natuke äkilisem, nagu isa. Erik on praegu Austraalias ja tegeleb seal korvpalli individuaaltreeningutega.

Kui palju suhtled Austraalias töötava Erikuga, kes on astunud vanemate jälgedes ja tegeleb samuti treeneritööga?

Väga palju. Viimasel ajal on ta treeninud üht 195 cm pikkust austraallannat, kes läheb Austraalia koondisesse. Ta üsna palju suhtleb ja saadab mulle paariminutilisi videolõike, mida ma saadan oma tüdrukutele edasi. Minu jaoks oli üllatav, et ta Austraalias treeneriks hakkas. Ta on nüüd seitse või kaheksa aastat seal olnud ja naudib väga. Eelmisel suvel tegi ta mu tüdrukutele ka trenne ja ma jäin väga rahule. Eestis olles ta ilmselt treenerina ei töötaks, aga Austraalias ta on ja seal teda tunnustatakse.

Kui pingsalt jälgid Martini mänge BC Kalev/Cramos? Kas käid talle kõikidel mängudel kaasa elamas?

Ma olen nüüd ikka tubli olnud. Kui Allan veel elas, siis käisin ka, aga võib-olla mitte nii palju. Mul ka see närvisüsteem veidi lonkab (Naerab). Sellest ajast, kui Ehitustööriist tuli meistriks, pole ma saanud üldse mänge rahulikult vaadata. Toona ainult kuulasin ja kui hakkas kohtumise lõpp lähenema, siis läksin saalist ära. Alles hiljem sain kuskilt teada, kas võideti või kaotati.

Mul see närvisüsteem on selline, et kui tean, et poisid võidavad, siis vaatan hea meelega. Kui nad justkui peavad võitma, aga ei võida, siis mul hakkab sees natuke keerama ja kibelen kohalt ära. Viimasel ajal olen käinud ikka enam-vähem kõiki Martini mänge vaatamas. Palju see poisile tähendab, ei tea, aga üldiselt olen kohal olnud.

Kui näed Martinit koondisesärgis ilusaid esitusi tegemas, nagu näiteks tänavuse aasta veebruaris peetud mängudes, kas on siis uhke tunne ka?

On ikka (Naerab.). Võib-olla ma ei näita seda eriti palju välja. On ikka uhke tunne küll ja seda ei võta keegi minult ära.

Kas Martin küsib Sinult kui treenerilt vahel pärast mänge ka korvpallialast nõu?

Ei, nõu ma päris andnud pole. Ma vahel küsin ainult, et kuidas läheb. (Donaldas) Kairyse ajal sai ta rohkem mänguaega ja treeneri usaldust oli rohkem. Kuigi ta kiidab seda lätlast (Roberts Štelmahers) ka. Aga ta ütleb nii vahvalt, et ju siis täna polnud minu päev ja küll ma järgmisel korral mängida saan, ära sina muretse. Ütleb seda alati nii positiivselt. Et on ka teisi, kes tahavad väljakule ja tähtis on see, et võistkond võidab. Ta ei ela neid asju võrreldes minuga üldse nii raskelt üle.

Kui palju Sinu ja Allani vahel kodus korvpallijuttu oli või töö raputati koduukse taga maha?

Ega ta korvpalli eriti koju ei toonud. Eks ma pidin teadma, et kodus ei tohi seda teemat puudutada, eriti kui ta oli kaotanud. Allan elas pärast mänge veidi omas maailmas. Kuna ta oli nii auahne ja pidi alati kõik mängud võitma, aga vahel ei õnnestunud, siis paar päeva oli seda ikka tunda. Üldiselt rääkisime korvpallist siis, kui tema ise juttu alustas. Üldjoones pigem vähe. Sellist asja, et arutame mingi mängu käiku, meil kodus üldse polnud. Muidu me polekski saanud elada, kui kõik need mängud oleks koju kaasa tassinud, see oleks hullumaja.

Raske uskuda, et nii läbi ja lõhki korvpalliperekonnas kodus korvpallist ei räägitudki.

Üldiselt oleme nii proovinud. Kui poisid mängisid veel noorteklassis ja midagi ei klappinud, siis Allan veidi jätkas juttu ka kodus. Aga iseenda mängudest me ei rääkinud.

Loe täispikka intervjuud Korvpalliliidu kodulehelt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee