Rain Veideman läbilöögist Itaalias: alguses öeldi mulle numbri järgi, et pane särk püksi, aga nüüd suheldakse juba nimepidi

Veideman on oma senise karjääri jooksul juba pallinud aastaid Eesti viimaste kümnendite tippklubides Tartu Ülikoolis ja BC Kalev/Cramos ning viimastel hooaegadel teinud endale nime Itaalia esiliigas. Järgmise sammuna sooviks mees ära proovida ka saapamaa kõrgliiga.

Rakverega võitsite mälestusväärse hõbemedali ja sina teenisid keskmiselt 15,1 punktiga meistriliiga parima noormängija auhinna. Sealt edasi liikusid Tartusse, kus kraad kõrgemal tasemel lõid samuti kohe ukse jalaga lahti. Kas tunnetasid ka ise, et igal uuel astmel kohanesid kiirelt ja mängisid oma koha välja?

Põhimõtteliselt küll. Kui nüüd hiljem mõelda, siis need kolm aastat Tartus oleks võinud tegelikult minna veel paremini. Aga tagantjärele on keeruline niimoodi hinnata. Sellest Saksamaa asjast on mul kõige rohkem kahju.

Sa pead silmas aastat 2012, kui Tartu laenas Su veebruaris Saksamaa kõrgliigasse Bayreuthi, kus mängisid hooaja lõpuni ja viskasid keskmiselt 7,5 punkti. Esiteks, kuidas see Saksamaa võimalus üldse tekkis ja kas nende esituste pealt välismaale püsima jääda polnud võimalik?

Läksin Bayreuthi tänu Gert Kullamäele. Mis ma olin seal, neli kuud vist? Läksin laenulepinguga oma teisel Tartu aastal ja mul oli üks aasta lepingut veel järel. Saksamaa klubi tahtis mind täpselt samadel tingimustel tagasi, aga Tartu ütles ei. Nad soovisid minu eest rohkem raha saada. Sakslased polnud nõus ja sinna see jäigi. Läksin Tartusse tagasi.

Kas olid pettunud ka, et selline võimalus ära kukkus? 

Eks ikka, aga mis ma teha sain? Minu mängijaõigused olid Tartu käes. Kui teine klubi ütleb sellises olukorras, et nad pole nõus rohkem maksma, siis on pahasti. See ongi ainuke asi, mis mul karjääri jooksul kripeldab. Mis oleks saanud, kui oleksin saanud hooaja 2012/13 Saksamaal teha?

Me ei saa üle ega ümber Sinu vasakust jalast, mis on närvikahjustuse tõttu paremast nõrgem. Kui palju Sind häiris, et karjääri alguses justkui muust ei räägitudki, et kas Veidemani jalg ikka veab järgmisel tasemel välja või ei?

Alguses oli suva. Eks see oli loomulik, et kõigepealt võttis näiteks Õhtuleht intervjuu ja siis võib-olla Postimees küsis, et mis mu jalaga lahti on, räägi kõik ära. Mingil hetkel oli küll tunne, et kuulge, lööge see Google'isse sisse ja leiate kõik info üles! Mida te ainult sellest jalast jahute?

Kui visuaalselt on jalg teisest silmnähtavalt peenem, siis kui suur vahe on funktsionaalsuses? Kui palju asju Sa pead tegema teistmoodi, et mitte nõrgema jalaga hätta jääda?

Kutsun seda jalga Nunnuks (Naerab.). Nunnu pealt hüppan heal päeval rõnga ära. Kui ma paremalt poolt läbi lähen ja Nunnu pealt üles hüppan, siis suren sinna korvi alla ära. Need asjad oli vaja ümber õppida. Nüüd ongi nii, et sammudesse minnes lähen viskan parema jala ja parema käega. Mul on see nii sisse kodeeritud, et saan hakkama.

Kui raske oli harjuda tegema tehniliselt midagi sellist, mis läheb risti vastu korvpalli ABC-le, mida maast madalast lastele õpetatakse?

Need oskused pidid endal lihtsalt selgeks saama. Ma ju nägin, et selle jalaga ma hüpata ei saa ja pidin midagi teistsugust välja mõtlema. Mul on siiani asju, mida valdan ja tahaksin väljakul teha, aga ei saa, kuna jalg lihtsalt ei peaks vastu. Kui ma neid täiskiirusel teeks, siis ma ei taha teada, mis Nunnuga juhtuda võib. Tuleb ikka ja jälle ümber õppida.

Kui palju on välisklubidesse siirdumisel uuritud Su jala kohta ja kas kuskile on jäänud seetõttu ka minemata?

Kusjuures, kui Kalev/Cramost esimest korda Itaaliasse läksin, siis tõesti kartsin, et mis sellest tulla võib. Aga on olnud ülimalt lihtne. Kui Udinesse jõudsin, siis vaadati küll, et ahah, midagi justkui on. Seal üht-teist isegi küsiti, aga üldiselt oli neil üsna suva. Hiljem Mantovasse minnes uuriti vaid, kas hüpata saan ja visata oskan? (Naerab.) Nüüd Rooma klubis jalga näidates öeldi, et neil täiesti ükskõik, kuna nähtud igasuguseid kuuevarbalisi ja muid mehi. Kui mängida oskad, siis väga vahet pole. 

Kuidas Sulle istub profikorvpalluri elu? Kõik need trennid, reisimised ja muu kaasnev.

Pigem on kõige hullem selle asja juures, kui sa jälle rutiini sisse lähed, et kogu aeg üks ja sama nädal ja punktipealt samasugune graafik. Mulle Kalev/Cramos meeldis, et reisimine oli küll raske, aga kõik nädalad olid erinevad. Mõnel nädalal oli kaks, mõnel kolm mängu, mõnel piirdusime vaid ühe kohtumisega. Itaalias on kindlal päeval üks mäng nädalas ja siis tekib iganädalane rutiin. See on minu jaoks kõige raskem.

Mäletatavasti läksid kunagi teie teed Kalev/Cramoga lahku tüliga. Kas nüüdseks olete ära leppinud ja suhted taastatud?

Nagu ma ise olen aru saanud, siis on praeguseks vist päris hästi juba seisud. Vist on need asjad lahenenud ja enam päris punase paberi peal mu nimi pole. Ma ei tea, võib-olla olen oranži paberi peal? Täiesti valge peale vist veel saanud pole (Muigab.).

Sa oled nüüd päris pikalt pallinud Itaalia esiliigas, kas see on koht, kus oled ennast juba klubide silmis tõestanud ja mänginud ennast pildile?

Olin esialgu Udines Kalev/Cramost minnes veerand hooaega, siis samas kohas kogu hooaja, seejärel pool hooaega Mantovas ja nüüd pool Roomas. Agent on nii öelnud jah, et seal liigas enam ennast tõestama ei pea ja olen endale nime ära teinud. Nüüd viimasel aastal tundus, et täpselt nii ka on. Hea näide on kohtunikud - kui alguses öeldi mulle numbri järgi, et pane särk püksi, siis nüüd suheldakse ikka juba nimepidi.

Rääkides kohtunikest, siis kuidas Itaalias selles vallas lood on? Oled rahul või tuleb nendega kõvasti maid jagada?

Kui ma varem siin Eesti kohtunikega sõimlesin ja tehnilisi sain, siis pärast teist hooaega Itaaliast tagasi tulles nägin Rain Peerandit ja sõnasin talle: "Ma ei ütle enam mitte kunagi Eesti kohtunike kohta midagi halvasti. Te olete ikka ülihead vennad!" (Naerab.)

Nii et võrreldes Itaaliaga võime siin oma vilemeestega rahul olla?

See on ikka kohutav, mis seal toimub. Ma ei mäletagi, kas see oli sel hooajal või eelmisel, kui kõikide klubide bossid said kokku ja otsustati, et keegi pole nõus mängima, kui kohtunikke välja ei vahetata. Nõuti kohtunikele mingitki koolitusprogrammi, mille alusel nad saaksid õppida, sest see on täiesti hullumeelsus, mis seal toimub.

Aga siis öeldi, et pole professionaalseid kohtunikke kusagilt võtta ja peate leppima sellega, mis on. On kohe näha, kui mõni Serie A kohtunik tuleb mängu vilistama, see on hoopis teine (tase). Ja võõrsil mängides on raske võita kui just selle liiga tippsats pole, sest sel juhul hoitakse ikkagi tippe. Aga kui kaks enam-vähem võrdset keskmikku mängivad, siis külla sõitval tiimil pole põhimõtteliselt mõtet tosse jalga pannagi.

Kas mitu aastat esiliigas pallimist pole Sind kergitanud Itaalia meistriliigatiimide huviorbiiti?

No jutte on olnud, aga konkreetseks pole asjad läinud. Tahaks selle ära proovida, siis oleks süda rahul.

Kas Itaalia kõrgliiga ongi Sinu unistuste mängupaik või on selleks mõni muu Euroopa tippliiga?

Mul sellist unistust polegi. Tahaks lihtsalt ennast proovile panna. Mis ma ikka unistan, et tahaks sinna või sinna jõuda? Pigem on mul see mõte, et soovin nii kaua kossu mängida, kuni jalad vastu peavad. Ütleme nii, et selle poisiga (Viipab oma vasaku jala suunas) on kossu teha ikka päris keeruline.

Kas see vasak jalg on Sul ainus suurem füüsiline probleem, mis endast märku on andnud?

Ei ole. Tänu sellele tulevad igasugused muud hädad ka, seljavalud ja igasugused sellised asjad. Ütleme nii, et lõbus on olnud selle jalaga (Muigab.).

Loe täispikka intervjuud korvpalliliidu kodulehelt.