Andres Sõber | Nüüd on jälle uhke tunne olla korvpalliinimene!

Eesti korvpallikoondis alistas reede õhtul kontrollkohtumises ülitugeva Leedu!

Mitte ükski leedukas ei saanud temaga hakkama. Kuulus Žalgirise peatreener Šarunas Jasikevicius lasi Kriisal tiimist lahkuda ja arvas, et Rokas Jokubaitis on kõvem mees. Kriisa mängis selle poisi nii üle, kui üldse saab.

Seejärel saadeti Kriisa peale Lukas Lekavicius, kes on mänginud Panathinaikoses ja Žalgirises, kuid meie kutt võttis tema ka rajalt maha. Jah, Kriisa viskas kaheksa kolmest, aga lisaks sellele on ta nii kuradi kiire. Ta võttis ise ette, läks läbi ja söötis vabadele meestele. Nii need korvid tulid. Ma olen varemgi Kriisa fänn olnud, aga see oli ikkagi natukene nagu välk selgest taevast. Kaheksa kolmest on väga kõva sõna. Ja seda Leedu ning Žalgirise vastu!

Meie poiste puhul oli kohe näha, et nad on kaks kuud koos treeninud. Leedu omade puhul... Algkoosseisu pandi Euroliiga vennad, kes olid ilmselt väsinud. Eks neil oli näha ka hoiakut, et küll see võit kuidagi ikka ära tuleb. Aga meie omadel jätkus hirmsat jõudu ja agressiivset hoiakut kogu matšiks. Leedu ässad ärkasid liiga hilja. Kokkuvõttes oli ikka näha, et nad olid vähe treeninud. Vaatasin äsja videot, kuidas nad trennis jalgpalli mängisid. Meie omad on viimased kuu aega korvpalli treeninud ja füüsilise vormi korda saanud.

Võime muidugi spekuleerida, et kui asjad tõsiseks läheks, siis oleks seis vastupidine. Aga see on ikkagi Leedu, see on Žalgiris! Ja me panime neile kodus ära! Tuleb igaks juhuks veel meelde tuletada, et meil pole mingi kogenud huntide koondis. Lisaks Kriisale mängisid teisedki hästi. Siim-Sander Vene hoidis oma asjad korras, olgu, ta oli pulmadest veidi väsinud ja sai viis viga. Kristjan Kitsing pani süngelt, Rauno Nurger tegi normaalse matši, Janari Jõesaar võttis lauda.

Enne mängu kartsin, et ehk ei suuda peatreener Jukka Toijala mehi õigesti võitlema häälestada. Siin võis välja tulla ka noore koondise eelis. Vanemad mehed on vahel sõprusmängude eel natukene laisemad, aga noored on äksi täis. Mind üllatas, kuidas jaksati terve kohtumise vältel pressingut teha.

Mängu vaadates tekkis tunne, et see põlvkond on hea. Kunagi olid Salumetsad, Tammad ja Tomsonid, kuid seejärel tulid Kaera-Jaanid. Siis tuli Kuusmaade, Babenkode ja Sokkude punt, kuid järgnesid ikka natukene rohkem Kaera-Jaanid. Äkki nüüd on kolmas laine või hoovus tulemas... Muidugi saan ka aru, et see oli üks sõprusmäng, aga kui ma näen, et poisid olid head, siis ma ei viitsi end tagasi hoida. Nüüd on jälle uhke tunne olla korvpalliinimene!