Legendaarne Aleksei Tammiste: mul oli platsil küll ja küll erinevaid konflikte

Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus meenutas Tammiste oma kujunemist korvpalluriks, kunagisi hiilgeaegu ja kaaslasi, kellega Kalevi vormis suuri tegusid tehti.

Kuna välismaale mängima tol ajal ei pääsenud, siis kas lõppeesmärgiks oli Nõukogude Liidu koondisesse jõudmine?

Ei-ei-ei. Kui mina mängimist alustasin, oli põhiline, et saaks esmalt Kalevi koosseisu ja seal edasi juba platsi peale. Meie ajal selle peale küll ei mõeldud, et mängida korvpalli sellepärast, et Liidu koondisesse pääseda. Mängisime ikka seetõttu, et võita.

Võib siis öelda, et esimese hooga suuri ambitsioone polnudki, tähtis oli sport?

Sport muidugi. Ikka sporditegemine oli esmane ja kõik mängud käisid alati võidu peale. Isegi trennis tahtsime võita.

Kas eestlaste hulgas oli Nõukogude Liidu koondis kuidagi negatiivse varjundiga?

Ei, ta polnud negatiivse varjundiga. Selge see, et mõned olid Liidu koondisesse pääsemiseks nõus minema Moskva CSKA-sse mängima, nagu siin üks mees. (Heino) Endenit mõtlen. Sest ega ta muidu koondisesse poleks ju saanud. Ega ta midagi erilist polnud. Tal olid head eeldused, aga sinna need jäid.

Meie ajal ei mõeldud nii, et Liidu koondisesse jõudmiseks peaks minema Venemaale või CSKA-sse mängima. Kui olin Tallinnas spordiroodus aega teenimas ja käisin trennis, taheti mind ära võtta. Õnneks järele saadetud mehed ei tundnud mind nägupidi ja küsisid (Ilmar) Kullami käest, kas Tammiste on trennis. Kullam ütles: "Ei, Tammistet täna ei ole, ta on haige." Ja siis jäi see asi ära. Ma tegin kõik selleks, et mitte minna, vastupidiselt mõnele teisele mehele.

Milliseid mänge pead ise oma karjääri kõige paremateks?

Nii ei oskagi öelda, et millised olid kõige-kõige paremad. Mõned mängud tulid paremini välja ja mõned mitte nii hästi. Kõige emotsionaalsem oli muidugi võit ameeriklaste üle. Olime ainukesed, kes Ameerika koondist võitsid (Eesti võitis 1970. aasta augustis Kalevi spordihallis USA koondist 88:82 - S.S.). Aga läbimurde tegin 1967. aasta Rahvaste spartakiaadil Moskvas, kus tulime teisele kohale. Sellel turniiril hakkas Kullam mind järjest rohkem Kalevi algkoosseisus mängitama. Võitsime seal Moskvat, kus olid rivistuses vähemalt kuus maailmameistrit. Nemad said meie käest kindlalt tappa (Naerab.).

Kellega kalevlastest Teil endal mäng kõige paremini klappis?

Vaieldamatut Priit Tomson ja Tõnno Lepmets, kes olid tolle aja korvpallis ikka väga olulised jõud. Ilma nendeta oleks asi väga raske olnud. Nad mõlemad hiilgasid töökusega ja Lepmets oma pikkusega - 194 cm keskmängijana - tegi väga paljudele pikkadele Venemaa meestele silmad ette. Väga füüsiline mängija oli. Tomsoniga klappis meil koostöö kohe eriti hästi. Tema oli korvpallur, kes otsis ise teravusi ja tegutses hästi ka ilma pallita. Temale oli alati võimalus sööta, kui ise hädas olin.

Kes olid kõige kõvemad nimed maailma korvpallist, kelle vastu mängimist siiani mäletad?

Ega siis laiast maailmast ju mängijaid ei tundnud. Sai küll aeg-ajalt kohtutud kaugematest riikidest ka näiteks Brasiilia ja Uruguayga, aga neist nimeliselt ei teadnud kedagi. Teadsin Nõukogude Liidu mehi, eelkõige leedulasi ja lätlasi. Siis oli leedulane (Modestas) Paulauskas väga kõva ja mitmed lätlased, kes olid Liidu koondise tasemel tegijad. Aga välismaa meestest ei teadnud me tõepoolest suurt midagi.

Kui võrrelda Teie ajal Baltikumi korvpalli, siis kuidas Eesti, Läti ja Leedu vahel jõujooned jooksid?

Ausalt öeldes olime kõik kolm väga võrdsed. Mõnel hooajal olime leedulastest natukene paremad, mõnel hooajal jäid jälle nemad peale.

Aga miks tänaseks päevaks on nii Leedu kui eriti viimasel ajal ka Läti meist nii palju eest ära läinud?

Leedu rahvaarv on ikkagi suurem ja seal on korvpall ju A ja O. Riik toetab korvpalli. Lätlastel on tulnud nüüd mitmeid imemehi välja - pikad ja andekad, kes mängivad NBA-s. Praegu on Läti koondis isegi tugevam kui Leedu oma, kuigi Leedus on korvpall rahva seas ülimalt populaarne. Eestis taolist riigipoolset toetust, nagu Leedus, polnud.

Kuskohast tuli Teie selline nahaalsus korvpallurina? Kas see on kuidagi treenitav omadus või peab olema kaasasündinud?

Eks ma olen muidu ka emotsionaalne ja see on ikka kaasasündinud. Ma ei kujutagi ette, kas seda üldse treenida saab. Mul oli alati hirmus tahtmine mängida ja võita. Ilmselt tuli vist ka natuke kergemalt kõik see spordiasi. Looduse poolt oli antud kaasa platsinägemist ja mängulugemist. Kui neid asju sündides kaasas poleks olnud, oleksin treeninud ennast ilmselt mingile keskmisele tasemele, mitte kõrgemale.

Pole saladus, et selle emotsionaalsuse ja erimeelsuste pealt tekkis ka omajagu ütlemisi. Kui palju Te tol ajal meeskonnakaaslastega päris tülli läksite?

Mängu sees elasin toimuvale väga kaasa ja tahtsin võita. Platsil oli küll ja küll erinevaid konflikte. Ka Tomsoniga oli omavahel ütlemisi ja erimeelsusi mängu ajal. Aga pärast lõpuvilet oli see kõik unustatud. Kõik jäi mängu sisse, sest saadi aru, et olime ühise võidu nimel väljas.

Kuidas vastastega suhted olid?

Mõnda aega mul vastaste seas muidugi sõpru polnud, aga ega ma mingisugust pätti ka mängu ajal ei teinud (Muigab.). Lihtsalt tahtsin alati võita.

Kuidas Te kohtunikega läbi saite? Kas olite nende n-ö lemmiklaps, kelle tegemisi eriti teraselt jälgiti?

Renomee oli tõesti selline, et sain tehnilisi vigu oma erinevate reaktsioonide eest. Aga ega neid nii palju ka polnud. Mäletan hästi, et üks Venemaa paremaid kohtunikke tunnistas kord, et vaatas hiljem video pealt meie mängu ja pidi tunnistama, et kolm korda, kui ta mulle vea vilistas või tehnilise andis, oli tegelikult minul õigus, mitte temal. Kahtlemata olin ma emotsionaalne, aga teistmoodi ei saagi ju.

Kas tänapäeval näete mõnes Eesti koondise mängijas samasugust võidutahet ja emotsionaalsust nagu Teil endal mängijana oli?

Ausalt öeldes ei näe. Ajad on ka hoopis teised ja noored, kes koondises mängivad, on juba Hispaanias või Itaalias. Ehk on välismaal ka tingimused teised ja seal ei saa nii emotsionaalne olla. Või nad polegi sellised ja tahavad asju teistmoodi teha. Aga ajas tagasi minnes, siis Aivar Kuusmaa oli platsil väga minu moodi.

Töötasite aastatel 1990-95 Soomes Helsingi, Vantaa ja Porvoo klubides, aga tulite seejärel Eestisse tagasi. Miks Te Soome ei jäänud?

Mul polnudki plaani sinna jääda. Mind kutsuti ja avanes võimalus Soome tööle minna, aga niisugust mõtet isegi polnud, et jääks. Tagantjärele muidugi kahju, et loll olin. Oleks võinud seal 10 aastat ära olla. Soomes oli hea suhtumine ja siiani saan seal heade sõpradega läbi.

Kui palju oli Teil sellist ärivaistu, et turniiridel käies siit välismaale mingit kraami müügiks viia ja tagasi tulles teksapüksid kaasa osta ja siis nende eest head raha küsida?

Sellist ärisoont mul polnud. Mõni viinapudel sai kaasa võetud, kui kuskile läksime, aga mingit suuremat organiseerimist, et toon välismaalt midagi müümiseks, seda polnud. Tõin asju küll, aga pigem ikka enda perele. Plaate ostsin alati koju kaasa. Aga palju seda raha meile ikka anti.

See tundub üllatav, kuna hiljem olete Kalevi spordihallis pidanud oma kohvikut ja müünud ka spordivarustust. Mingi ettevõtluse geen peab teil ikkagi ju olema?

Mu kallis naine oli see, kes kohvikut pidas ja mina proovisin lihtsalt abiks olla. Eks minu nimi on kindlasti paljudele asjadele kaasa aidanud. Enamus sõpru ja tuttavaid, kes on kõrgetel kohtadel, on ikka alati ära kuulanud ja võimalusel abiks olnud. Naisel mul ärivaistu on ja tema pidas seda kohvikut väga hästi. Aga see mängiti miskipärast ühel hetkel ümber.

See oli selline olukord, et ma ei kujutanud ette, et inimesed saavad sellised olla. Kui Kalevi spordihallis remont tehti, siis sai räägitud ja küsitud, mis võimalused jätkamiseks on. Kõrged mehed ütlesid, et kes peale minu ikka siia sobib, küll ma saan ja olgu ma rahulik. Lõpuks oli kaks tahtjat, meie kõrval ka üks väga suur kohvikukett. Oli kohe näha, et see asi kaldub sinna.

Loe täispikka intervjuud Korvpalliliidu kodulehelt.