Korvpall

Andres Sõber | Kui mul on juubel, siis viisakas mees tuleb mulle külla, mitte vastupidi 

Andres Sõber, 1. august 2020, 16:00
Kerr Kriisa (palliga) oli Andres Sõbra arvates juba mänguks Lätiga tühi.Foto: Hannes Dreimanis
Kokkuvõttes annaksin ma Eesti korvpallikoondise suvisele perioodile viie palli süsteemis hindeks tugeva kolm plussi või nelja. Eriti kihvtid olid mängud Leedu ja Lätiga, kuid kohtumised Soomega on minu meelest ainult kõvade miinustega.

Okei, Jõesaar ja Veidemann ei saanud kaasa minna, see on arusaadav, aga mis eriti miinuse poole peale jäid neist mängudest, on vigastused. Neli mängu seitsme päeva jooksul – mina kogenud treenerina oleks [kalendrit paika pannes] arutanud, kas pärast Balti turniiri raskeid mänge on ikka mõtet mängida soomlastega.

Samal teemal

Minu jaoks oli see päris vale samm ja sealt need miinused tulid: Kitsing vigastatud, Vene vigastatud, Dorbek sai kõva matsu, Kriisa sai vist ka väikse vigastuse – sellist asja pole kesksuvel meie proffidele vaja, sest järgmisel nädalal peavad nad minema juba oma klubide juurde. See on põhiline asi.

Teine asi on see: ma ei süüdista meie Soome treenerit, aga vastaste Soome treenerit Henrik Dettmanni tean väga hästi ja see peaks käima ikka nii: kui sa oled juubilar (Eesti korvpall tähistas naabrite vastu peetud mängudega oma 100. sünnipäeva - toim), siis sa ei lähe oma sünnipäeva võõrsile tähistama, ikka sinu juurde tullakse. Ei ole nii, et kui mul on 60 aasta sünnipäev, siis lähen sõbra juurde ja ta joodab mu laua alla – ikka tema tuleb minu poole ja siis vaatame edasi.

Kui 60aastane Dettmann seda ei tea, siis võib see olla sellest, et ta tõesti ei teagi seda, aga äkki tegi ta hoopis meelega niimoodi, et tekitada meie meestele pahameelt? Oleks võinud ju ka nii teha, et soomlased oleks tulnud siia Balti keti turniirile mängima. Dettmann on viimastel aegadel üldse millegipärast Eestist kaugele hoidnud. Umbes 30 aastat tagasi, kui töötasin Lappeenrantas, oli Dettmann ka seal ja kui ta siis käis Eestis mängimas, said nad 40 punktiga tappa.

Vahepeal said nad kangesti suurde liigasse, MMidele ja puha ning nüüd ta enam pole tulnud meiega mängima. Arvan, et kui see Soome koondis, kes seal mängis, oleks tulnud Tallinnasse, oleks nad ka meie praeguse koondise käest võinud saada 20–30 punktiga. Nüüd oli vastupidi: olime kahe mänguga end täiesti tühjaks tõmmanud, aga vastane mängis oma esimesed mängud.

Mis sealt Soomest näppude vahele jäi? Mis tundega hakata mängima novembris valikmänge, kui sul on all selline negatiivne foon? Aga kui all oleks hoopis Balti karikavõidu positiivne foon? Mina treenerina väga hoolega jälgin selliseid momente. Need kaks mängu Soomega olid täiega lati alt minek. Võib vaid öelda, et vähemalt läks õnneks, et need vigastused veelgi tõsisemad ei olnud. 

Emotsionaalses plaanis... Juba Lätiga mängus oli näha, et Kerr Kriisa oli tühi, aga õnneks Vene tegi hea mängu ja saime võidu ikkagi kätte. See tuli palju raskemalt kui Leedu vastu, kus meil olid kõik täiega üleval ja näitasime, et võime nad panna selili – ja panimegi.

Lätiga hakkas asi juba taanduma, aga Soomega mängudes ei olnud enam mingit emotsiooni. Kuid mängijaid pole siin milleski süüdistada. Kui tahtsime need mängud teha, oleks pidanud täiesti teiste meestega mängima minema. Samas ei saa ma üldse aru, miks siis Laane sinna kaasa veeti, kui ta sai mõlemas mängus platsile kolm-neli minutit, 29aastane mees.

Ei tea telgitaguseid, miks need mängud tehti. Lõpuks oli näha: me enam ei jaksanud. Ega me neist kehvemad ole, aga juba esimeses mängus oli näha, et me ei jaksa. Seda peab treener ette nägema – ja kui sa seda ei näe, siis sa ei ole veel hea treener.

Ma ei taha kedagi rünnata, aga tunnen Dettmanni väga hästi ja veelkord: kui vastaste treener nõuab, et tule mängime Soomes, siis sa ütled, et ei tule – või ütled, et teeme teistpidi: kui meil on juubel, siis viisakas mees tuleb ise külla.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee