Foto: Pixabay.com
Esport
4. august 2020, 11:46

Sten Kohlmann | Sony, on aeg unustada PlayStationi tülgastavad eksklusiivlepingud!

Pole kahtlustki, et PlayStationist ning eelkõige selle neljandast versioonist on saanud üks maailma populaarsemaid mängukonsoole eelkõige tänu suurepärastele eksklusiivmängudele. „God of War“ ja „The Last of Us“ seeriad, PS4 luigelaul „Ghost of Tsushima“ ja paljud teised teosed on võitnud nii mängurite kui kriitikute südamed.

Samuti on pea kõiki Sony mänge saatnud ääretu edu ja seda vaatamata faktile, et neid on võimalik kogeda vaid ühel masinal, mis teoorias peaks mõjuma pigem negatiivselt. Jääb ju turust hammustamata niivõrd suur tükk.

Iseenesest pole eksklusiivmängudes mitte midagi halba. Need on eksisteerinud aegade algusest, et võimaldada (eelkõige) konsoolitootjatel meelitada ligi kliente. Samuti lubab vaid ühele konkreetsele platvormile keskendumine tahaplaanile jätta muremõtted mängu optimiseerimise osas teiste masinate tarbeks.

Eksklusiivsusel on aga mitu erinevat vormi. Kõige esimesena torkavad pähe tavalised eksklusiivmängud. See tähendab, et „The Last of Us Part II“ saad sa mängida ainult PS4 peal, Super Mario aga ei rända Nintendo mängumasinalt kuhugi mujale (erandeid eksisteerib – PS4 mängud „Horizon: Zero Dawn“ ja „Death Stranding“ on jõudnud arvutile, Mario on seigelnud mobiilidel).

Seejärel saame rääkida ajalistest eksklusiividest ehk mängudest, mis ilmuvad esmalt vaid ühel platvormil, ent teatud aja möödudes jõuavad ka mujale. Säärast taktikat on  minevikus kasutanud näiteks Microsoft („Rise of the Tomb Raider“, „Ninja Gaiden“ jpt), ent tänaseks on kompanii teinud 180-kraadise pöörde ning paiskab varem kiivalt hoitud seeriaid („Halo“, „Gears of War“) ka arvutile. PC peal on kõnealust hoiakut hetkel hoidmas Epic Games oma veel lapsekingades jalutava veebipoega.

Eksklusiivsuse püramiidi kõige alumisemalt astmelt leiame aga selle nähtuse kõige rõlgema versiooni – multiplatvorm-mängud, mille üks versioon on teistest parem. See tähendab, et ühe platvormi omanik on mänguarendajate taskusse lisaraha toppinud, et enda versiooni luudele paar lisagrammi liha juurde saada. Kahjuks saab sellist teguviisi enim seostada Sonyga. PlayStation on selle poolest lausa kurikuulus.

Värskeimaks näiteks on sel sügisel ilmuv märulimäng „Marvel's Avengers“, mis ilmub nii PC, PlayStation 4 kui ka Xbox One'i peal. Tegemist on teosega, kus saab kehastuda erinevateks Marveli tegelasteks, et nendega siis kurikaeladele pasunasse anda. Sony aga teatas, et ainult PlayStationi peal on võimalik mängida Ämblikmehena, ühe maailma populaarseima superkangelasena.

Tõsi, kuna tegemist on hiljem mängu jõudva lisategelasega, ei mõjuta Ämblikmehe eksistents (või teiste platvormide puhul selle puudumine) üleüldist lugu. Küll aga peavad PC ja Xbox One'i mängijad juba eos arvestama, et nende versioon on n-ö puudulik. Samas maksavad kõik kasutajad täpselt sama summa, olenemata platvormist.

Minevikust leiab sääraseid näiteid veelgi. 2009. aastal ilmunud „Batman: Arkham Asylum“ sisaldas väljakutseid, milles sai mängida sarja kurjami Jokkerina. See oli saadaval vaid PlayStation 3 (ja veidral kombel ka Maci arvuti) peal. 2016. aasta „Hitman“ omas PlayStation 4 peal eksklusiivseid minimissioone. 

2014 ilmunud tulistamismäng „Destiny“ omas eksklusiivseid kaarte teatud mängulaadide tarbeks ning kuigi tollel puhul oli tegemist ajalise versiooniga (vaata ülalt), siis too ajaaken oli niivõrd pikk, et Xboxi kasutajad said paljudele neist ligipääsu alles siis, kui seeria teise osa ilmumine juba kuklasse hingas. Need on vaid mõned näited Sony tarbijavastasest käitumisest. 

Eksklusiivmängud ei kao kuhugi ja see on okei. Nii mitmedki vaid PlayStationil kogetavatest teostest kuuluvad mu kõigi aegade lemmikute hulka. Küll peaks aga lõppema multiplatvorm-mängude jupitamine. Sellest ei võida mitte keegi. Ajal, mil meid tõenäoliselt ootab ees mänguhindade tõus, kehtib see rohkem kui kunagi varem.