Briti naissportlased kirjeldavad sotsiaalmeedia pahupoolt: sõimamine, ahistamine ja häkkimine
Walesi koondise ragbimängija Elinor Snowsill kurtis, et mõned võõrad mehed saadavad talle väsimatult privaatsõnumeid. "See tundub vahel nagu ahistamine," sõnab ta. "See on tugev sõna, aga kui inimene reageeriks järjepidevalt igale päriselus tehtud asjale, siis see tunduks ju pisut veider.
Jutt käib emoji'dest, mille silmad on südamed või mis saadab suudlusi. Või sõnumitest nagu "väga kena", "näed hea välja". Teine kategooria on täiesti suvalised sõnumid, näiteks enda kohta mingite faktide ütlemine. Kui see jätkub, siis ma enamasti blokeerin need inimesed.
Umbes neli aastat tagasi oli juhtum, kus üks mees kommenteeris nii, et mulle jäi mulje, et ta teab, kus ma olen ja on lähedal. Olin teinud postituse avalikus kohas. See hirmutas mind pisut. Blokeerisin ta ja olin ettevaatlik oma postituste suhtes.
Need pole kunagi naised. See on hirmutavam, sest kui asi peaks minema äärmuslikuks, siis mehed on üldiselt naistest füüsiliselt tugevamad. Milline on nende inimeste mõtteviis, kes teevad niiviisi järjepidevalt, kuigi ei saa kunagi isegi vastust? Paneb küsima, et kus on nende piir. Nad on võõrad ja neil tihti pole oma profiilil näoga pilti. Nende kohta ei leidu mingit infot. See teebki olukorra ähvardavamaks."
Maahoki olümpiavõitja Susannah Townsend koges aastal 2015 seda, mis ajaks ilmselt paljud nooremad inimesed paanikasse: tema Instagrami konto häkiti.
"Ma ei saanud oma kontosse sisse. Proovisin seda leida, kuid otsingumootor ütles, et ei suuda kasutajat leida," meenutab Townsend. "Otsisin ja otsisin kuni selgus, et minu nimi on muudetud fraasiks "tule mulle näkku". See püsis nii umbes nädala, sest ma ei saanud midagi teha. Keegi ei osanud mind aidata.
Ma ei saa oma Instagrami kasutaja parooli muuta, sest häkker tegi midagi, mis võttis minult kontrolli ära. Tegelen sellega praegu, sest mul on paranoia, et midagi võib jälle juhtuda.
Nad blokeerisid umbes 3000 jälgijat, kaotasin umbes 4000 jälgijat. Nad kustutasid kõik mu postitused, kuid ei postitanud ise midagi.
See oli päris kohutav, sest neil oli kontroll minu kasutaja, minu sõnumite, kõige üle. Mälestus on päris ähmane, sest püüdsin paaniliselt lahendust leida. Kõige hullem oli see, et võitlesin seda võitlust üksi, sest keegi ei osanud mind aidata. Sportlastel võiks olla keegi, kellele helistada, kui nende sotsiaalmeedia häkitakse. See on üpris oluline."
Hokimängijal on kogemusi ka vihakõnega. "Iga kord, kui lisan postitusele teemaviite #LGBTQ, saan inimestelt sõimata, sest olen lesbi. Inimesed ütlevad asju nagu "jumal vihkab sind, sa lähed põrgusse". Sellised sõnumid on üsna tavalised.
See on vihakõne. Kujutan ette, et inimesed, kes kogevad säärast tagasisidet pärast esimest postitust, ei teegi enam teist. Inimesed lihtsalt ei ava ennast, sest kardavad naerualuseks sattumist ja kriitikat."
Põhja-Iirimaa jalgpallikoondislane Rachel Newborough ei tahaks sotsiaalmeediat kõige negatiivse pärast üldse kasutada, kuid teab, et see mõjutaks tema võimalusi sponsoreid leida.
"Tean, et nii mina kui ka paljud teised tüdrukud saavad suvaliselt võõrastelt privaatsõnumeid, mis pole kunagi jalgpalliteemalised," märgib ta. "See on frustreeriv. Paljudel jalgpalluritel on samad kogemused. Suurem osa sõnumeid kiidavad nende välimust või riietust. See on tore, aga sa tahad ka kuulda, kui hea jalgpallur sa oled.
Kui sisened 16aastaselt naiste jalgpalli, oled jätkuvalt üsna haavatav. Paljudel minu naiskonnakaaslastel [Charltonis] on sellega probleeme olnud. Ma ei usu, et keegi meist on treenitud sellega toime tulema. Jalgpalliliit ütleb korra aastas, mida mitte sotsiaalmeediasse panna, aga võib-olla nad peaksid rääkima ka sellest, kuidas tagasilöökidega tegeleda."
Kommentaarid (0)