Jalgpall

INTERVJUU | Agent Ojamaa: Manchester Cityle huvi pakkuvate mängijate listi jõudis Erik Sorga tänu statistikale 

Raul Ojassaar, Jalka, 14. august 2020 21:06
Erik Sorga (50) kannab nüüd DC Unitedi särki.Foto: USA TODAY Sports / Scanpix
Perekond Ojamaa on Eesti jalgpallisõpradele teada-tuntud vutiseltskond: kes siis ei teaks koondislasi Henrik ja Hindrek Ojamaad? Vendadest vanim Harri tegutseb aga juba peaaegu kümme aastat jalgpalliagendina ja on viimastel aastatel oma agentuuri Trequartista Football Managementi kaudu välismaale aidanud paljud Eesti mängijad.

Lugu ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris. Kõiki numbreid saab lugeda siit!

Samal teemal

Olid kunagi ise jalgpallur, mängisid ka noortekoondistes. Olen aru saanud, et lõpetasid mängimise vigastuse tõttu?

Alustasin trennis käimist küllaltki noorelt, mu esimene klubi oli TJK ning treener Jan Važinski. Tulin aasta-kahe pärast Florasse üle ning olin süsteemis kuni lõpetamiseni. Kuu aega pärast 17. sünnipäeva tegin ka esindusmeeskonna eest ametlikus mängus debüüdi, kui karikapoolfinaalis Levadia vastu A. le Coq Arenal vahetusest sisse tulin. Olin pidevalt noortekoondistes, esimesel kogunemisel isegi kapten, kui käisime U15 koondisega Soomes mängimas. Võtsin jalgpalli juba väikesena väga tõsiselt ning tegelesin sellega igal võimalusel.

Olin juba noorena väga analüüsiv ning mul on meeles kaks perioodi, millal sain aru, et tippmängijat minust kahjuks ei tule: esiteks U17 EM-valikturniir, kus kaotasime suurelt Poolale ja Bulgaariale ja olime alati vastasest pool sekundit maas; teiseks testimine toona League One’is mänginud Tranmere Roversi noortemeeskonnas, kus jäin tempoga nii hätta, et pärast esimest sõprusmängu tõsteti mind ründava poolkaitsja koha pealt keskkaitsesse.

Veel kutsuti mind testimisele Chelsea reservmeeskonda, kus ma seljavigastuse tõttu ühtegi trenni kaasa teha ei saanudki, ning suvel pärast keskkooli lõppu treenisin kolm kuud Islandi tippklubi Valuriga, kus jäin samuti tempoga väga hätta. Paar mängijat toonasest meeskonnast mängisid Islandi eest hiljuti ka MM- ja EM-finaalturniiril.

Pärast seda mängisin paar mängu toona Tallinnas treeninud Elva eest ning 19aastaselt lõpetasin.

Ühel hetkel sai sinust aga hoopis agent.

Esimest korda puutusin selle teemaga kokku, kui mu vend Henrik tegi 2007. aastal lepingu Derby Countyga ja võttis paar kuud pärast lepingu sõlmimist endale slovakist agendi, kes juba esindas kahte välismaalast selles meeskonnas. Hakkasin temaga natuke suhtlema – see tundus tollal üldse väga põnev, et kellelgi on oma agent. Reaalsus on see, et sel hetkel poleks agenti üldse vaja olnud – Henrik jäi Derby skaudile silma U17 EM-valikgrupi mängudel Tallinnas ja agendileping sai sõlmitud mitu kuud pärast Derby lepingu allkirjastamist. Kui kaks aastat hiljem sellest agendist lahti saime, tuli SEG (maailma üks suuremaid agentuure, Hollandist – toim.), kus kogu suhtlus Henrikuga käis minu kaudu.

SEGga suheldes nägin toona esimest korda agendimaailma natuke juba lähemalt ja kiirelt sain aru, et mul polnud õrna aimu ka, kuidas see kõik toimib. Kuigi tegu on ikkagi jalgpalliga, siis üleminekuturul toimuvast aru saamiseks, agentide töö hindamiseks ning neile soovituste andmiseks on vaja ise selles asjas sees olla.

Arvasime, et kui klubidele pakutakse mängijat, kes on U21 koondises juba kolm väravat löönud ning ka Inglismaal akadeemias mänginud, siis on kõik hullumas, aga saime ajaga aru, et klubisid paraku sellised asjad ei huvita. Sarnaste CVdega mängijaid on Euroopa täis.

Hea näide selle kohta, kui vähe me siis üldse asjadest teadsime: ühel hetkel näitas Henriku vastu esialgset huvi üles Taani kõrgliiga tagumise otsa klubi Viborg. Inglismaalt, Saksamaalt ja Hollandist tulnuna ei osanud me sel ajal Taani liiga väiksematest klubidest suurt midagi arvata ja vastasime Taani agendile, kelle kaudu pakkumine tuli: Viborg huvi ei paku, aga oleksime huvitatud FC Kopenhaagenist ja Brøndbyst! Need on täielikud Taani tipud, see oli nii ebareaalne, kui olla saab – aga meie vastus ei tulnud tegelikult ülbusest, vaid teadmatusest. Vahepeal loen oma vanu meile ja saan selliste asjade üle korralikult naerda.

Tuhandete meilide peale saime vastuseid kokku 12–15. Üks vastajatest oli soomlane Jonne Lindblom, kes oli ainus, kes oli valmis tõsiselt töötama, ning pakkus Soomes Rovaniemi varianti – Henrik oli sel hetkel olukorras, kus mänguaega oli väga vaja.

Toona, 2011. aastal algas ka minu agenditee, kui hakkasin Lindblomiga koostööd tegema. Alustasin seda tööd, sest tundsin, et paljudel Eesti mängijatel on vaja, et oleks kohalik agent, keda nad saaks usaldada ja kes oleks nõus nende karjääri edendamise nimel võitlema. Sain alles aasta-kaks agendina töötamise järel aru, kui tublid need mängijad olid olnud: Urmas Rooba oli Taani liiga parim vasakkaitsja ning mängis mitu aastat Skandinaavia absoluutses tippklubis Kopenhaagenis, Dmitri Kruglov oli Moskva Lokomotivis, Vjatšeslav Zahovaiko Portugali kõrgliigas, Jarmo Ahjupera lõi Ungari kõrgliigas väga palju väravaid… neid mängijaid oli veel väga palju. Müts maha kõigi nende ees, neid ei ole piisavalt hinnatud.

2016. aastal tegin juba oma agentuuri Trequartista.

Mis on sind agenditöö juures üllatanud?

Nagu eelnevalt ütlesin, siis algselt oli tõeline üllatus see, kuivõrd keeruline on mõista rahvusvahelisel üleminekuturul toimuvat inimesel, kes pole selle asjaga ise tegelenud.

Näiteks Norra on selline koht, kus on Eesti kaitsemängijad pikka aega väga edukad olnud. Võiks ju arvata, et sealsed klubid mõtlevad, et kui Eestist on järjest häid kaitsjaid tulnud, siis võtame seekord ehk ise initsiatiivi. Pärast kõiki neid aastaid on aga ikka vaja ise pakkumas käia.

Üllatanud on kindlasti ka see, kui vähe on tippliigadest allapoole jäävates liigades klubisid, kes suudavad mängijaid hästi skautida ning hinnata. Toon näite kõigile tuttava mängijaga: kui Karol Mets oli Hollandist lahkumas, siis pakkusin teda ühele Kesk-Euroopa klubile, keda hästi tunnen ning kes otsis palliga mängus head ja kiiret keskkaitsjat. Vastati, et tema palliga mäng on probleem, sest Hollandis kasutas ta liiga palju pikka palli. Klubi, kelle palgal on viis täiskohaga skauti, ei suutnud isegi minu selgituste peale mõista, et pikka palli mängis ta põhjusel, et NAC Breda keskväli ja ründajad olid avanemistes nõrgad ning enamasti ei jäänud Karolil lihtsalt muud üle, kui pikka palli mängida! Kohe, kui keegi avanes ja oli võimalus sööta, siis kasutas ta oma väga kõrgetasemelist maast pikka söötu ründajale või ründavale poolkaitsjale liinide vahele. Arvan, et iga Eesti koondise fänn teab, et Karol Mets on palliga mängus väga hea keskkaitsja. Igatahes ütles see klubi Karolist ära.

Pärast seda, kui Karol oli mänginud Stockholmi AIK eest seitse mängu, võttis sama klubi minuga ühendust ning uuris, kas on võimalik ta suvel endale osta – seejuures kaks ja pool korda kallimalt kui paar kuud tagasi, kui neil oli võimalik ta endale saada. Ennustan, et AIK müüb Karoli ostuhinnaga võrreldes millalgi neli-viis korda kallimalt edasi. Selline asi näitab AIK skautide head taset ja paljude teiste klubide kehva taset.

Klubid kardavad uute mängijate võtmisel vigu teha, eriti kui mängijad on väiksematest liigadest. Tahetakse, et oleksid mingid näitajad, millega nad saavad oma ülemustele ära põhjendada, miks mängijaga leping sõlmida. Olen kindel, et näiteks Erik Sorga puhul tuli lisaks tema tasemele ja statistikale tohutult kasuks see, et Karel Voolaid julges temast nii noorelt teha koondise esiründaja. See andis klubidele kindluse, et tegu on erilise mängijaga, kes alustab juba nii noorelt valikmängudes Hollandi ja Saksamaa vastu. Ka näiteks Karol Mets oli koondise põhimees juba noorena.

Kui keeruline on Premium liigas hästi mängivale pallurile välismaal sobiv klubi leida?

Konkurents nendesse liigadesse saamiseks, kuhu Premium liiga parimaid mängijaid pakun, on kordades suurem, kui inimesed oskaks arvata. Klubid eelistavad kas kohalikke ehk neile tuttavaid mängijaid, lähiriikide mängijaid, suurte liigade kogemusega mängijaid, tuntud jalgpalliriikidest tulevaid mängijaid või väga andekaid Lõuna-Ameerika või Aafrika mängijaid. Kõik ülejäänud head mängijad, kaasa arvatud eestlased, konkureerivad kõigi eelnimetatutega nendelesamadele töökohtadele.

Toon näitlikustamiseks välja natuke arve. Ütleme, et meil on 23aastane keskkaitsja, kes ei ole väga pikk, aga on see-eest kiire ja tehniline. Ta on koondise põhimees, aga mängib Eesti liigas. Eestis soovitakse mängijaid müüa peamiselt talvel, kui siin on hooaeg lõppenud. Neid liigasid, kuhu ta mängu- ja palgatasemelt ja stiililt sobiks ning mis oleks tema karjäärile õige järgmine samm, on Euroopas umbes kümme tükki, nendes on ümmarguselt 150 klubi. Mitu klubi nendest otsib endale talvel hooaja keskel keskkaitsjat? Heal juhul 50. Ja täpselt sellist tüüpi keskkaitsjat? Heal juhul 25. Suure tõenäosusega eelistavad pooled nendest klubidest hooaja keskel kohalikku mängijat – alles jääb 10–15 klubi, kuhu konkureerivad kõik seda tüüpi keskkaitsjad.

Kui Joonas Tamm siirdus Poola kõrgliigasse Kielce Koronasse, siis olid tal all aastad Eestis ja üks edukas hooaeg Norras Sarpsborgis. Ta konkureeris Koronasse sellele kohale sama vanade ja isegi nooremate mängijatega, kel oli all sadu mänge näiteks isegi Portugali või Belgia kõrgliigas. Selliste mängijatega töökoha nimel võidelda ja see võitlus võita… See on suur asi ja näitab meie mängija taset.

Selleks, et aru saada, kui eriline peab olema välismaal läbi löömiseks, olen toonud Ragnar Klavani näite. Kui ta tuli Viljandist Florasse, oli ta vasak äärepoolkaitsja. Ta oli tugev, mängis ennast nii kiiruse kui tehnikaga vastastest mööda. A-koondises hakkas ta juba 17aastaselt mängima. Kui ta läks välismaale, pandi ta vasakkaitsjaks. Selleks, et lõpuks maailma täiesti tippu välja jõuda, liikus ta veel lõpuks keskkaitsesse.

See kiirus ja tehnika, mille ta oli ääreründajana omandanud, tegigi temast Euroopa tipptasemel keskkaitsja. See näitab, milline on tase välismaal ja kuidas neid asju vaatama peaks. Päris üks ühele seda muidugi võtta ei saa, aga paneb mõtlema, kuivõrd eriline on vaja esmalt Eestis olla, et lõpuks Liverpooli välja jõuda. Jõuda eestlasena Bundesligasse, Serie A-sse ja Liverpooli – väga eriline saavutus!

Milline näeb välja Eesti mängija välisklubisse vahendamise protseduur?

Esiteks on alati meeldiv, kui mul agendina on klubiga hea koostöö ning räägime koos läbi, mis on plaan mängijaga ning mis oleks kõigile osapooltele aus ja parim lahendus. Eestis on mul isiklikult nii, et on klubisid, kellega on lihtne koostööd teha, sest neil on endal kompetents läbi kogemuste sellel teemal; on klubisid, kes usaldavad mind ja minu kogemusi, ning on ka klubisid, kes arvavad, et nende arvamus mängijast ja tema väärtusest on ainuõige. Seda vaatamata sellele, et turg – ehk siis ostvad klubid – nendega absoluutselt ei nõustu. Enamasti pole tegu ülbusega, vaid just teadmatusega. Jalgpallis võib igasuguseid imesid juhtuda, aga kui tahta regulaarselt teha Eestist korralikke üleminekuid, siis tuleb turgu tunda. Just sel põhjusel on välisklubidega vahel isegi lihtsam suhelda, kuna seal toimub üleminekuid kordades rohkem ning klubid teavad, mis on turul hetkeseis.

Jalgpall on valdkond, kus kõik peavad enda arvamust õigeks ning keegi ei taha tunnistada, et nad teatud osadest aru ei saa. Inimene võib olla kogu elu olnud jalgpallis kõrgel tasemel sees, näiteks olla Eestis aastakümneid tipptreener, aga see, kuidas toimub välismaal mängijate võtmine, on täiesti teine maailm.

Kui Eesti klubiga on asjad selgeks räägitud ja plaan paigas, siis hakkan mina mängijat välisklubidele tutvustama. Tavaliselt alustan sellega umbes kuus kuud enne üleminekuakent, mille Eesti klubiga kokku leppisime. Lisaks proovin anda välisklubidele regulaarselt ülevaate Eesti jalgpallis toimuvast – kes on parimad mängijad, parimad noored, suurima potentsiaaliga mängijad. See on vajalik, sest skaudid ei jälgi meie liigat regulaarselt.

Kui käisin Taanis kõrgliigaklubidega kohtumas, siis öeldi mulle, et siin piirkonnas skaudivad nad Rootsis ja Norras, harva ka Soomes, aga Eesti liigas mitte. Eriti mõtlemapanev oli kuulda ühe klubi põhjendust, miks nad aasta varem ühte Eesti koondislast ei palganud, kuigi peatreener teda väga tahtis: neil oli klubis kaks hiljuti Aafrikast võetud mängijat ning ei tahetud võtta kolmandat mängijat, kellega seoses oleks klubi töötajatel vaja igapäevaprobleemidega tegeleda. Küsisin seepeale: kas olete üldse Eestis käinud? Tallinn on viis korda suurem kui teie linn, staadion on uhkem, aga te muretsesite, kas 25aastane eestlane saab hakkama Taanis poes käimisega. Kusjuures tegu oli väga meeldivate inimestega, neil oli lihtsalt selline eelarvamus.

Pärast klubidele mängija tutvustamist annan neile natuke hingamisruumi ja siis hakkan regulaarselt värsket infot jagama. Näiteks annan teada, kui mängija tegi erilise mängu või on tulemas euro- või koondisemäng, kus ta alustab.

Kui kõik hästi läheb, siis algavad läbirääkimised ning klubi teeb ametliku pakkumise. Tihti hakkab seejärel pihta üks närviline ootamine, kus mõlemad osapooled kasutavad vastavalt olukorrale vabandusi, mille üle kõik sisimas muigavad, aga mida kasutatakse regulaarselt: kui klubi venitab – ehk proovib tegelikult hoopis mõne kõvema mängija saada –, siis öeldakse alati, et peame ära ootama juhtkonna koosoleku, kus üleminek lõplikult kinnitatakse. Kui mängija venitab – ehk ootame ise mõne kõvema klubi pakkumist –, siis ütlen klubile, et mängijal on vaja veel viis-seitse päeva, et perega otsus läbi rääkida.

Ühe mängijaga olin olukorras, kus klubi lennutas ta juba kohale ja ta kohtus õhtul neli tundi peatreeneriga, kus arutati täpselt, kuidas ta hakkab mängijat kasutama. Kõik tingimused olid juba ammu läbi räägitud ning mängijalt küsiti isegi särginumbrit, et järgmisel päeval toimuvaks esitluseks kõik ette valmistada, seega tahtsime samal õhtul lepingu ära teha. Klubi aga hakkas venitama ja ütles, et parem allkirjastame hommikul. Kell seitse hommikul aga tuli mulle klubist kõne, et klubi võttis hoopis Itaalia kõrgliigast Hollandi noortekoondislase laenule ning varajastel hommikutundidel jõuti temaga lõpuks kokkuleppele. Sarnaseid hetki tuleb selles töös palju ette, aga sellega ära harjuda pole vist võimalik – eriti selle uudise mängijale teatamisega.

Mul on väga vähe olnud üleminekuid, kus nii klubi kui mängija esimene eelistus läheb omavahel kokku ja tehingu saab kiirelt tehtud. Tavaliselt tunnevad mõlemad pooled, et vääritakse midagi veel paremat.

Ütlesid, et mõnede klubide pealiskaudne skautimine oli sulle üllatus. Kuidas toimivad aga tõeliste tippklubide võrgustikud? Oled maininud, et näiteks Erik Sorgat käis vaatamas isegi Manchester City.

Tippklubides on iga piirkonna jaoks oma inimesed. Need, kes on väga väikese piirkonna või liigasisesed skaudid, ei pruugi palka saadagi – nad saavad raha siis, kui tuleb tehing mängijaga, keda nemad soovitasid. Ma ei ole kuulnud, et ühelgi klubil oleks ainult Eesti jaoks eraldi skaut.

Manchester Cityle huvi pakkuvate mängijate listi jõudis Erik tänu statistikale. Sellised suured klubid teavad kõige huvitavamaid mängijaid üle maailma. Loomulikult ei oleks nende mõte olnud ta kohe Agüero vastu välja vahetada, vaid ta esialgu mõnda tütarklubisse saata. Kui mängija on skautimislisti jõudnud, siis saadab klubi oma skaudid kohapeale mänge vaatama ning jälgitakse iga pisiasja. Näiteks seda, kuidas käitub mängija soojenduse ajal või kuidas suhtleb mängu ajal meeskonnakaaslastega. Tean ka klubisid, kes käivad ette teatamata anonüümseks jäädes trenne vaatamas, et näha, kuidas mängija töötab – ka olukorras, kus treenerid ei vaata ning soojenduse ajal on vaja jooneni spurt lõpuni ära teha.

* * *

Facebooki-agendid solgivad turgu

Ojamaa sõnul rikuvad ausate agentide mainet nii-öelda Facebooki-agendid, kes tegutsevad ebaausate printsiipide järgi.

„Kuigi nad pole enamasti ühtegi tehingut kunagi teinud, siis üritavad nad sotsiaalmeedias kogenud agendina esineda ja mängijatele otse kirjutades neid endale õngitseda. Eesti mängijaid tüütavad kõige rohkem just Itaalia ja Poola agendid, enamasti saadetakse kõigile mängijatele isegi analoogne tekst. Selleks et mängijalt allkiri kätte saada, valetatakse, et neil on suurtest tippklubidest pakkumised laual. Kogenematule mängijale muidugi meeldib seda kuulda ning ei osata arvatagi, et keegi võiks nii konkreetselt petta ja mängija heausklikkust ära kasutada. Just sellised tegelased ongi agentide maine ära rikkunud.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee