ÕL VIDEO | Kas saan sinise silma või murtud roided ehk Esimest korda elus ragbitrennis

Kuna ragbi tundus üsna julm spordiala ja kolm päeva pärast trenni pidin minema pulma, proovisin ülesandest veidi kõrvale vingerdada, kuid Kaarel jäi endale kindlaks: „Lähme vaatame! Kui üksteist näkku hakatakse lööma, siis tuleme ära, aga vast nii hull ei saa olema.“

Kuidas meil tegelikult läks ja kas ragbi on ikkagi nii füüsiline ala, kui arvatakse?

Keskmine eestlane ei tea ragbist ilmselt suurt midagi, sest meieni jõuab selle spordiala kajastamine harva. Mujal maailmas on see aga üsnagi populaarne ning Tallinna Kalevi harrastajate kaudu on seda juba mõned head aastad mängitud ka Eestis. Kui esialgu said ragbis kätt proovida vaid mehed, siis mullu sügisel loodi Eesti esimene naiste võistkond, mis mind lahkelt oma treeningule vastu võttis.

„Ready? Ready? Ready!“

Ragbimeeste- ja naiste kiituseks tuleb öelda, et lühikese aja jooksul on endale rajatud võimsalt suur väljak, kus suvisel ajal Tiskres kaks korda nädalas treenimas käiakse. Meestepunt osaleb ka Soome liigas, naised on koos kahe soomlannade satsiga loonud ühendvõistkonna, kuid asjaosalised tunnistavad, et meie naisi kutsutakse Soome liiga mängudele üsna harva ehk vaid siis, kui suur häda on majas ning naisi puudu. Ent meelt ei tee see kurvaks kellelgi – ka niisama trenni teha on tore!

Saabume ühel ilusal palaval suveõhtul koos Kaarliga Tiskresse, mina hakkan uurima naiste rabgitrenni, Kaarel vaatab aga, millega mehed tegelevad. Kohalik asjaajaja Kristjan Kotkas tutvustab meile algtõdesid: kuidas palli visata ning lüüa, kuidas mehi/naisi rajalt maha niita.

Saame seda ka omal nahal proovida ja kellelegi otsa hüppamine on oluliselt raskem, kui tundub – Kaarel saab oma esimestel katsetel tackle’imisega tublilt hakkama, mina põrutan kohe alustuseks näoga poksikoti moodi vastasele otsa ja teen kaelale liiga. Kristjan Kotkas tuletab selle peale lahkelt meelde, et vastasele otsa joostes tuleb pea ikka kõrvale sättida, muidu saad ju põlvede või millegi muuga vastu vahtimist.

Esmased suunised käes, on aeg harjutusteks. Esmapilgul – ja ka pärast mitut katset – ei saa ma tegelikult lõpuni aru, mida tegema peab. Iga kord karjub keegi kõva häälega „Ready? Ready? Ready!“ ja siis tuleb jooksu panna, aga mida ma selle jooksu ajal tegema pean...?

Proovin võimalikult vähe teistele jalgu jääda ning neid segada, aga ühel hetkel on pall siiski minu käes ja pean seda söötma. Enne trenni seda ovaalset asjandust loopides tundus söötmine väga lihtne ja peaaegu tabasin end mõttelt, kui raske see ikka olla saab.

Ent ragbis tohib sööta vaid tahapoole ja sellega harjumine on keeruline – kõik mu instinktid ütlevad, et jookse ette, sööda ette, rapsi nii palju, kui jaksad, aga ragbis on just vastupidi. Kokkuvõttes saavad närvid võitu ja ükski mu sööt kohale ei jõua, sest panen need alati kinnisilmi huupi selja taha, vaatamata, kas mu kaaslased on üleüldse seal, et söötu püüda. Karistuseks saan joosta hea mitu tiiru lonely tree ehk väljaku ääres seisva puu juurde.

Vahepeal teen trenni kõrvale mõned intervjuud ja vaatan, millega Kaarel meeste trennis tegeleb. Tal on korraga neli-viis meest puntras ümber, kõik on hunnikus koos ja pole eriti hästi aru saada, mis täpsemalt toimub. Mõtlen kergendusega, et kuigi ma eriti midagi ei oska, siis vähemalt pole naiste treening nii füüsiline...

Tagasi harjutuste ja värvika sõnavaraga treeneri juurde – briti päritolu Wayne Jonesi suust kõlab f-tähega sõnu rohkem kui mõne ropu suuga voorimehelt, kuid kogu jutt on piisavalt omamehelik/-naiselik ja mõeldud selleks, et oma mõte selgeks teha, mitte kedagi solvata.

Trennipiigadega juttu ajades ütlevad kõik kui ühest suust, et Jonesi käe all treenida on vahva. „Ta on nii muhe inimene!“ kiidab mind oma tiiva alla võtnud Marleyn-Cristin, kellel oli ragbikogemus olemas juba enne, kui Kalevisse naiskond loodi. „Sõnavara on tal korralik, aga ta võib sulle öelda, et näe, mis käki sa nüüd kokku keerasid, aga siis ütleb kohe järgi, et nüüd parandame selle ära. Ta on väga sõbralik ja mõnus!“ lisab ta.

Midagi aru ei saanud, aga ikka oli tore

Kui harjutused on tehtud, on aeg mänguks. Päris mahatõmbamistega mängu seekord ei tehta, vaid piirdume veidi pehmema versiooniga, kus iga tackle’i moodi kontakti puhul mäng küll korraks peatub, aga keegi kellelegi väga kõvasti otsa ei jookse. Mul on selle üle loomulikult hea meel, sest tundub, et kardetud sinist silma või murtud roideid ma ei saa!

Ent ragbi pole ikka üldse nii lihtne, nagu tundub. Kui harjutuste ajal hakkasin mõtlema, et vaikselt juba saan aru, mis toimub, siis mängus juhtuvad kõik asjad hoopis teistel kiirustel. Laias laastus seisan ma 20 minutit ühe koha peal ja valvan justkui mõnd enda tsoonis olevat mängijat, aga tegelikkuses jõuab pall sinna vaid mõne korra ja nendelgi puhkudel jooksen ma ringi nagu peata kana.

Vahepeal tuleb treener Wayne ekstra minu juurde ning tuletab meelde, et kaitsefaasis pean hoidma liini ning olema pallist tagapool – selle suudan ma ära unustada isegi siis, kui oleme juba 20 minutit mänginud. Nii palju siis sellest, et ma mängust aru saan...

Trenn lõppeb ilusa päikeseloojangu taustal, Wayne küsib tüdrukutelt treeningu kohta tagasisidet ja siis peetakse lõpetuseks sõbralik õhutennise matš (see on jalaga löömise ja palli püüdmise harjutus).

Kokkuvõttes olen pääsenud loodetust kergemalt – sinise silma või murtud ribide asemel tegin veidi viga vaid oma kaelale ning ühele sõrmele, mis on paar päeva paistes ja sinine. Mõni päev hiljem annavad endiselt tunda ka huvitavad kerelihased, aga peksa ma trennis ei saanud! Ja tuleb välja, et ega üldiselt ei saagi – ragbi ei olegi üldse nii vihane ala, nagu kõrvalt vaadates tunduda võiks.

Kas ma kaaluksin päriselt sinna trenni minemist? Miks mitte, aga enne tuleks endale reeglid selgeks teha, sest füüsilisest poolest on minu arust olulisemgi see, et mängureeglitest aru saad.

Ent kellel seda lugu lugedes tekkis ragbi vastu huvi, siis Tallinna Kalev ootab huvilisi enda ridadesse aasta ringi – kas sul eelnev kogemus on või tead, mispidi ragbipalli visata, see pole üldse oluline. Ei loe ka see, kas oled pikk või lühike, suurema kondiga või väike ja väle – positsioone jagub ragbis kõigile! Mine ja vaata, sest iga uus kogemus õpetab midagi uut!