Läbi napikate tähtede poole. Kümme aastat imelise valiksarja algusest

Paberil keeruline loos

Valiksarja peale hakkas Eesti jalgpallisõber tegelikult mõtlema juba 2010. aasta veebruaris, kui loositi alagruppide koosseisud. Vähemalt puhtalt paberil sai Eesti koondis C-alagrupis tohutult tugevad vastased: Itaalia, Serbia ja Sloveenia mängisid kõik 2010. aasta suvel MM-finaalturniiril. Sloveenid, kes olid loosimise ajal neljandas tugevusgrupis, paiknesid valiksarja alguseks FIFA edetabelis 19., Serbia 13. ja Itaalia 11. kohal. Põhjaiirlased olid samas tabelis 59., Eesti 95. ja Fääri saared 117. real. FIFA edetabeli kohtade järgi oli C-grupp kuueliikmelistest rühmadest selgelt tugevaim.

„Jõudsime edasi ainsast alagrupist, kus oli kolm meeskonda, kes olid värskelt MM-finaalturniiril mänginud,“ mäletab detailselt ka Raio Piiroja.

Mäng nr 1

• 11. august 2010 Eesti – Fääri saared 2 : 1
• 90 + 1. Saag, 90 + 3. Piiroja – 28. Edmundsson
• Eesti: Pareiko, Jääger, Bärengrub, Piiroja, Klavan, Puri (76. Purje), Dmitrijev, Vassiljev, Kruglov (70. Post), Kink, Oper (62. Saag).

Tagantjärele võib öelda, et nägime kohe esimeses mängus, et see valiktsükkel kujuneb meile eriliseks. Ilusas augustikuu õhtus oleks meid pidanud ees ootama kindel võit autsaideri Fääri saarte vastu, ent hoolimata lakkamatutest rünnakutest leidsime end lõpuminutite eel 0 : 1 kaotusseisust. Siis aga tuli mängu selle valiksarja napikas number üks. Enar Jääger riputas kahel korral palli keskväljalt vastaste karistusala poole. Mõlemal puhul oli sellel peaga jaol Raio Piiroja: esimesel üleminutil suunas ta palli edasi Tarmo Kingile, kelle tsenderduse Sander Post väravaesisele koksas ja Kaimar Saag sealt omakorda väravasse põrutas. Teisel üleminutil suunas Piiroja palli lihtsalt värava poole, kus Saag sellest üle joostes segas väravavahti piisavalt, et nahkkera üle väravajoone põrkas. See on võit!

Kaimar Saag: „Kümme aastat möödas… aeg lendab! Külmavärinad tulid peale, kui teine värav ära tuli ja pilgu rahva poole viskasin. Väga emotsionaalne ja vinge hetk!“

Raio Piiroja: „Olime katastroofi ääre peal, aga läks hästi. Ega ma ei üritanudki tegelikult väravat lüüa – suunasin palli lihtsalt värava poole edasi. Karistusala joonelt tavaliselt peaga väravaid ei lööda! Mul oli au järgmisel päeval koos Fääride koondisega Taani kaudu Norrasse lennata. Ütleme nii, et kõige suuremat jututuju neil ei olnud…“

Viljandlasest peatreener Tarmo Rüütli rõõmustas ka selle üle, et viigivärava kombineerisid just tema kodulinna mehed, pealegi veel tema sünnipäeval. „Post lükkas edasi ja Saag vajutas üle puusa sisse. Kaks Viljandi poissi tegid fännitribüüni ees sellise asja. See oli mammu!“

Kuigi ühest küljest oli tegu ülinapi võiduga meist väiksema jalgpalliriigi üle ja see tuli palju raskemalt, kui oleks pidanud, siis teisalt varjutas mängu stsenaarium eelnenud pettumuse ja asjaosaliste sõnul valitses lõpuvile järel riietusruumis pigem peomeeleolu kui suur kergendus.

Konstantin Vassiljev: „Pärast seda, kui vaatad 1999. aasta Meistrite liiga finaali, siis mõtled kogu elu, et küll ükskord juhtub see ka minuga. Kui see lõpuks juhtub, on see väga omapärane tunne – pärast seda ei teki kunagi küsimust, et kas midagi on võimalik või mitte. Viimastel aastatel on sellist viimaste minutite draamat rohkem olnud, aga sel ajal ei juhtunud seda tihti. Oli see mäng siis hea või halb, aga emotsiooni viis ta kõigil lakke.“

Kaimar Saag: „Võidurõõm on võidurõõm. Lihtsaid mänge Eesti koondisel sellisel tasemel ei ole, kõik vastased on arvestatava tasemega.“

Toona 22aastane Saag lõi mängus oma teise koondisevärava ning kuigi tähtsuselt on see kindlasti tema koondisekarjääris tabamus number üks, tunneb mees ise, et tema tipphetk koondises tuli mõnevõrra hiljem. „Parim aeg tuli natuke hiljem, aga see ehk rahva jaoks nii hästi ei kajastunud. Tundsin end 23–24aastaselt paremini – pea oli rohkem püsti, ma ei olnud enam noormängija ja platsil oli mõnus olla – sain aru, et võib juba mängida.“

Piirojale jäi see värav aga sinises särgis kaheksast kollist viimaseks, kusjuures esimene oli tulnud 11 aastat varem samuti Fääri saarte vastu.

Fääri saarte vastu alustada oli Eesti strateegia

Eesti ja Fääride mäng 11. augustil oli tegelikult väga erandlik: tegu oli kogu valiksarja ainsa mänguga, mis ülejäänutest ettepoole toodi. Kõik ülejäänud koondised (mitte ainult meie alagrupis, vaid ka teistes gruppides) pidasid esimese mängu septembris. Alates 2016. aasta EM-valikturniirist paneb UEFA kalendri ise paika, mistõttu selliseid erandeid enam üldjuhul teha ei saa.

Aivar Pohlak: „Sel ajal oli veel võimalik mänge ettepoole tuua, sest siis leppisid mängugraafiku alaliidud omavahel kokku. Meil õnnestuski see mäng augustisse tuua. Meie üldine idee oli see, et tahtsime tuua eeldatavalt nõrgemate vastastega kodumänge võimalikult sageli tsükli algusesse. Toona algasid valiktsüklid reeglina septembrikuus ja olime seda varemgi teinud – siis leppisid veel alaliidud omavahel mänguajad kokku. Kohe alguses need kolm punkti kätte saada andis natuke kindlama tunde. Teitur Thordarsoni kõige edukamat tsüklit alustasime samuti kodus Fääri saarte vastu, toona võitsime 5 : 0.

Teine põhjus oli meie ilm – kuna mängud toimusid sügisel, märtsis ja juunis, siis meile sobis ainsana hea ilma tõttu hästi juuni, kõik muu on juba kahtlane. Kui selles 2012. aasta tsüklis Fäärid ära võitsime, siis septembri alguses Itaalia vastu oligi ilm ju selline, et vihma sadas ja sooja oli seitse kraadi.“

Mäng nr 2

• 3. september 2010 Eesti–Itaalia 1 : 2
• 31. Zenjov – 60. Cassano, 63. Bonucci
• Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (77. Purje), Dmitrijev, Vunk, Kruglov (82. Kink), Vassiljev, Zenjov (63. Saag).

„Mamma mia, kui külm Tallinnas on!“ kirjutas Itaalia koondise keskkaitsja Giorgio Chiellini Eesti pealinna jõudnuna sotsiaalmeediasse. Kuigi tegu oli septembri algusega, oli ilm tõesti jahe ning saapamaa ässad jätsid tugeva tuule ja vihma kombinatsiooni tõttu ära suisa mängueelse pallitreeningu.

Mängu eel räägiti meedias, et Serbia on Itaaliast isegi tugevam, ning tõsimeeli kirjutati, et Eestil võib olla isegi võimalus võita. Palju mööda ei pandud! Itaallased sõitsid Tallinnasse haruldaselt pika, suisa seitsmemängulise võiduta seeria pealt, mille sisse jäi ka totaalselt ebaõnnestunud MM-finaalturniir, kus jäädi Slovakkia, Paraguay ja Uus-Meremaa järel alagrupis viimaseks. Pinge oli vastastel selgelt peal.

Eesti oligi lähedal, et vastaste võiduta seeriat pikendada. Märjal ja kiire põrkega väljakul näitas avapoolajal imelist minekut 21aastane Lvivi Karpatõ ründaja Sergei Zenjov, kelle väledusega Itaalia kaitsjad kuidagi toime ei suutnud tulla. Zenjov saigi oma tööle väärilise tasu, kui 31. minutil ei suutnud Itaalia väravavaht, koondises alles teist mängu pallinud Salvatore Sirigu korralikult toime tulla Konstantin Vassiljevi madala karistuslöögiga, ning tagasipõrkunud pallil oli esimesena jaol just Zenjov. Eesti üks, Itaalia null!

Teisel poolajal ärkasid paraku ka kuulsad vastased ning Andrea Pirlo nurgalöökide järel pöörasid Antonio Cassano ja Leonardo Bonucci kaotusseisu vaid kolmeminutilise vahega eduks. Siiamaani on eestlastel sellest matšist natuke mõru maik suus, kuna Hispaania kohtunik jättis meie kasuks andmata 11 meetri trahvilöögi.

Dmitri Kruglov: „Kui seis oli 1 : 0, siis ei määratud teisel poolajal meie kasuks penaltit. Mind tõmmati särgist! Kahjuks ei näinud kohtunik seda momenti. Usun, et tänapäeval oleks see VARi abiga kindlasti penalti olnud. Kes teab, kuidas mäng oleks edasi läinud, kui oleksime 2 : 0 juhtinud…“

Raio Piiroja: „Oleksime seal pidanud 2 : 0 juhtima minema, aga kohtunikul ei olnud mune, et penaltit anda. Kruglov võeti konkreetselt maha. Sada protsenti penalti, aga vend ei julgenud lihtsalt ära anda. Ma arvan, et oleksime siis selle mängu ka võitnud. Taavi Rähn ütles mulle kunagi väga õigesti – see oligi selline aeg, kui läksime hammustama igat vastast, kes ette anti. Meestel oli selline enesekindlus, nagu oleks lõvikonservi söönud. Satsis olid mängijad, kes olid täpselt tippvormis. See oli lahe seltskond.“

Konstantin Vassiljev: „Ju see Hispaania kohtunik oli natuke ehmunud.“

Tarmo Rüütli: „Hapu mälestus. Olime väga soodsas seisus. Kahjuks läks üks nurgalöök jala alt läbi, jõudis värava ette ja löödi meile sisse. Hea mäng, aga lõpp lipsas käest ära. Sealt oleks võinud punkti napsata küll. Kvaliteetne mäng, aga pööras meie vastu.“

Janno Kivisild: „See kaotus andis meile teatud määral positiivse emotsiooni – et me oleme tegelikult mängus, et me saame ka isegi suurte vastu.“

Aivar Pohlak: „Itaalia mängu esimene poolaeg oli üks meie kõigi aegade paremaid poolaegu, mis me oleme Euroopa tippmeeskonna vastu mänginud. Selle kõrvale saab muidugi panna Hollandiga peetud 2 : 2 mängu. Kui vahel on pärast Eesti kohtumist mõne suurriigiga selline tunne, et kõik oli paratamatu, mis väljakul toimus, siis pärast seda mängu oli tunne, nagu me poleks pidanud seda kohtumist kaotama.“

Delegaat päästis Eesti suuremast trahvist

Eesti–Itaalia mängu ajal tekitasid poleemikat platsile jooksnud kaks Eesti toetajat. 19aastane Kristo ja 22aastane Taavi olid mõlemad tarvitanud alkoholi, õnneks püüti nad võrdlemisi kiiresti kinni. Jalgpalliliit aga trahvist ei pääsenud: UEFA määras EJLile 5000 euro suuruse rahalise karistuse.

„Need trahvisummad sõltuvad sageli väga palju sellest, kuidas mängu delegaat selle oma raportisse kirjutab. Sellise asja eest võiks ka 50 000eurose trahvi saada. Ilmselt kirjeldas delegaat seda juhtumit leebemal moel ja rõhus ehk sellele, kui kiiresti asi ära lahendati,“ avaldab Pohlak.

Mäng nr 3

• 8. oktoober 2010 Serbia–Eesti 1 : 3
• 60. Žigić – 63. Kink, 73. Vassiljev, 90 + 1. ov. Luković
• Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (70. Purje), Dmitrijev, Vassiljev, Kruglov, Kink (64. Saag), Zenjov (87. Vunk).

Valiksarja kolmas mäng oli selline, mille eel räägiti ajakirjanduses ja fännide seas sellest, kuidas Eesti koondisel on äärmiselt keeruline Balkani poolsaarelt punkte loota. Eelkõige oli inimestel meeles muidugi kaks sügist varem toimunud košmaar Zenicas, kui eestlased Bosnia ja Hertsegoviina käest 0 : 7 sauna said.

Janno Kivisild: „Serbia publik või atmosfäär ei olegi minu jaoks Balkanilt olnud kõige hullem. Seal olid väljaku ümber ka kergejõustikurajad ja see kogu agressiivne publik jäi mängijatest ja väljakust kaugele. Bosnias olid nad näiteks kohe väljaku ääres. Sellistes olukordades on vaja hullumeelseid õnnestumisi või vastase kingitusi. Selles mängus saime mõlemad.“

Serblased küll surusid ja surusid, ent ei suutnud esiti tükk aega sihile jõuda. 60. minutil läbimurre lõpuks saavutati: nurgalöögi järel põrkas pall kastist väljas oodanud Zdravko Kuzmanovićile, kelle madal löök sai rikošeti vastaste kahemeetriselt ründajalt Nikola Žigićist ja vihises võrku. Valus värav oleks igal teisel hetkel Eesti totaalselt rivist välja löönud ja ilmselt mõnevõrra lõigi – õnneks oli meil platsil mehi, keda see ei kõigutanud. Vaid kolm minutit hiljem võttis Tarmo Kink paremal äärel küljejoone juures palli

omaks, pööras kaitsjast mööda, purjetas väljaku keskele ja tulistas enam kui 25 meetrilt peale. Löök oli sedavõrd hea, et vastaste väravavahil Vladimir Stojkovićil ei jäänud muud üle kui palli silmadega saata.

Tarmo Kink: „Kindlasti minu koondisekarjääri ilusaim värav. Ma ise seda väga tagantjärele ei vaata, sõbrad vist vaatavad sagedamini. Aeg-ajalt seda ikka kuskil näidatakse. See oli väga tähtis ja vajalik koll. Täri (Tarmo Rüütli – toim.) ka ütles: kui seda väravat poleks olnud, kas me oleksime mängu üldse võitnud? Jäime kaotusseisu, aga suutsime kiiresti vastu lüüa ja see oligi murdepunkt. Serblased mõtlesid: johhaidii, just lõime ära, aga nüüd peame hakkama uuesti maadlema?“

See ei olnud aga veel sugugi kõik. Kümme minutit hiljem jäi karistusala esisel pall suurepäraselt ette Konstantin Vassiljevile, kes sealt palli sisse põrutas ja Eesti juhtima viis.

Tarmo Rüütli: „See oli magus. See iluvärav, mille Kink lõi… Lõpus vastane psühholoogiliselt lausa murdus ja hakkas iseendale sisse sokutama. Nad ei olnud selliseks sündmuste käiguks valmis. Selleni viis aga see, et suutsime alguses nende totaalsele survele vastu seista. Serblased üritasid päris palju kohtunikku mõjutada, aga sattus venelasest kohtunik, kes hoidis hästi oma liini ja ei läinud sellega kaasa. Ma usun, et kohtunik oli selles mängus suur faktor, et asi lõpuks meie kasuks sai minna.

Muide – Eesti tagasitulek rippus tagantjärele mõeldes juuksekarva osas, sest sel hetkel, kui Kink oma imevärava lõi, plaanisid treenerid teda tegelikult välja vahetada. Minut hiljem sekkuski tema asemele Kaimar Saag. Napikas number kaks!

Tarmo Rüütli: „Selline mõte oli! Vahetused olid meil väga tähtsad, mängisime tihti hapnikuvõlas. Oli vaja vaadata, kellele natuke puhkust anda, et värsked mehed sisse tuua. Õnneks jõudis ta enne ära lüüa.“

Rüütlile iseloomulikult õnnestus vahetus ikkagi. Just Saag oli see mees, kes mängu lisaminutitel värskete jalgadega tööd tegi ja vastaste kaitsjat Aleksandar Lukovići survestas, mispeale too palli üle Stojkovići oma väravasse tõstis. Lõpuvile järel sai näha haruldast pilti: Serbia koondise fännid aplodeerisid Eesti koondisele, meie koondislased vastasid samaga. Wikipedias säras Serbia koondise lehel uskumatuna tundunud fakt: ajaloo suurim kaotus – 1 : 3 Eestile!

Raio Piiroja: „Serbia oli konkreetne karukoobas, kus oli väga palju ultrafänne. Pull oli see, et see ultrafänlus keeras kiirelt omade vastu – Serbia koondis sai seal päris palju vilet. Meie läksime aga ära, pea püsti, tänasime isegi vastasfänne ja nemad meid. Võis ju arvata, et kui seal neile ära paned, siis pead vaatama, et kuidagi staadionilt ära saad, aga… Ega seal ju nalja ei ole, kohalikes mängudes on huligaanide tippklass.“

Janno Kivisild: „Võideldi iga ruutmeetri pärast. Võistkond mobiliseeris end kuidagi ühe üksusena ja uskus ka kõige keerulisemates olukordades, et me tuleme sellest välja. See võit küttis muidugi ootused üles, kui kolmest mängust oli kaks võitu. Sloveenia mäng oli jällegi külm dušš, mis tõi justkui maa peale tagasi.“

Mäng nr 4

• 12. oktoober 2010 Eesti–Sloveenia 0 : 1
• 67. ov. Sidorenkov
• Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn (55. Palatu), Klavan, Sidorenkov, Puri (69. Purje), Dmitrijev, Vassiljev, Kruglov, Kink (59. Zenjov), Saag.

Külm dušš, mida Janno Kivisild mainib, tuli vaid kolm päeva pärast seda, kui Eesti koondislased Tallinna lennujaamas kangelastena vastu võeti. Loorberitele puhkama jäämiseks polnud lihtsalt aega, sest kohe ootas ees tähtis kodumäng Sloveeniaga.

Eesti ootused olid suured, kuid pessimistidele pidi olema selge, et meil hakkab olema keeruline. Kapten Piiroja oli esimeses kolmes kohtumises saanud kaks kollast kaarti ja ei saanud kaasa lüüa mängus, mis oleks olnud tema koondisekarjääri 100. matš. Treenerid täitsid Piirojast vakantseks jäänud koha Ragnar Klavaniga, kes tegutses muidu koondises tavapäraselt vasakkaitses. Dmitri Kruglovi ei hakatud poolkaitsest allapoole nihutama – koha äärekaitses võttis sisse hoopis Taani kõrgliiga mees Andrei Sidorenkov. Olukorra kaitses muutis veel hõredamaks tõsiasi, et mängueelsel päeval sai treeningul vigastada Alo Bärengrub, mistõttu kutsuti viimasel hetkel koondise juurde FC Flora mees Karl Palatu. Palatu pidi sealjuures mängu ajal kogu aeg sisuliselt valvel olema, sest oli teada, et ka Klavanit vaevab probleem tuharalihasega. Lõpuks pidas Klavan küll kogu kohtumise vastu, ent Palatul tuli siiski teise poolaja alguses mängu sekkuda, sest õnnetu kukkumise järel sai viga hoopis Taavi Rähn.

Karl Palatu: „Janno Kivisild helistas mängueelse päeva õhtul kell kaheksa ja ütles, et mind oleks vaja, kuna Alo sai vigastada. Muide: kui mängueelne trenn on tavaliselt pigem rahulik, siis meil oli Floraga sel päeval just raske trennipäev. Koondise juurde tulin veel hommikul, sest öeldi, et lihtsalt hotelli magama ei ole vaja tulla. Lõpuks tuli ka mängu minna.“

Kohtumine ise eriti mälestusväärseks ei kujunenud: kummalgi pool väljakut oli väga häid võimalusi vähevõitu. Otsustavaks kujunes õnnetu olukord teise poolaja keskel, kus Zlatko Dedić sai Eesti karistusalas tekkinud segaduse järel löögile ja tagumise posti juures suunas Sidorenkov palli tema selja taga olnud ründajat peljates oma võrku.

Mängu lõpuminutitel sai Eesti vastaste väravale peale veel korraliku surve, kuid Sloveenia kaitse pidas hästi. Mängu ehk isegi kõige ohtlikumaks momendiks osutus Enar Jäägeri ilus kauglöök neljandal üleminutil, mille Sloveenia puurivaht Samir Handanović fantastilise tõrjega posti kõrvalt ära tõi. Mitu korda sai peaga löögile ka vahetusest sekkunud Palatu. Napikas…

Karl Palatu: „See oli minu koondisekarjääri kõige olulisem kohtumine – valikmäng ja veel kodupubliku ees. Mul oli mängu lõpus tegelikult kaks head momenti, aga ei löönud ära. See jäi natuke kripeldama…“

Janno Kivisild: „Ma ei mäleta seda Sloveenia mängu väga hästi, aga mäletan seda, et olime pärast väga-väga pettunud. Kujutad ette: tuled Serbia karukoopast võiduga ja muidugi oli põhjendatud ootus, et suudame kodus ka õnnestuda. See oli valus tagasilöök.“

Aivar Pohlak: „Sloveenia kaotus hakkas meile välja joonistama seda, et see tsükkel hakkab liikuma tavapärasel moel: korra veab siin, siis jällegi ei vea seal. Võnked käisid pidevalt ühele ja teisele poole.“

(järgneb)