Nils NiitraFoto: Erakogu
Arvamus
1. september 2020, 00:01

Nils Niitra | Minu kõige tähtsam töö

Head Õhtulehe lugejad, tänasest päevast töötan ka mina ajalehes, mida teie loete internetis või paberilt. Olin üle 20 aasta Postimehe ajakirjanik, pole päevagi töötanud Õhtulehes, aga muide – mu ema oli 1980. aastate teisel poolel Õhtulehe kirjade osakonna juhataja. Käisin lapsena palju Tallinna ajakirjandusmaja Õhtulehe toimetuses ning küllap oli see üks neid kohti, kus ajakirjanik minus vaikselt idanema hakkas.

2017. aasta sügisel lahkusin Postimehest suhtekorraldusettevõttesse, aga tulen nüüd, kaks aastat ja kümme kuud hiljem, tagasi ajakirjandusse, mis pole üldse tavapärane. Ma pole suutnud 91aastasele tädi Maimule ja 8aastasele pojale siiani selgeks teha, mis töö on suhtekorraldus ja kuna keeruline on rääkida, mis see on, ümbritsebki PRi salapära, mis jätab suhtekorraldajatest paljudele kuidagi olulisema mulje kui tavalistest ajakirjanikest. Sestap küsis mõnigi, kui teatasin omal algatusel Õhtulehte tööle asumisest, kas ma kukkusin suhtekorralduses läbi? Üldsegi mitte, küll aga jõudsin seal töötatud ajaga selgusele, et ajakirjaniku amet on tegelikult palju tähtsam. See on minu missioon ja kutsumus. Ajakirjanik valib oma ühiskondlikust närvist ja sisemisest veendumusest sõltudes ise teemasid, suhtekorraldaja teeb seda, mida soovib klient. Mina sain aru, et tahan ikkagi ise valida. Kõigile lugejatele pole võimalik meeldida, aga igal juhul olete just teie mistahes valikute tegemisel kõige tähtsamad.

Meie töö kvaliteedist sõltub otseselt Eesti riigi heaolu ja tulevik, sestap tähendab ajakirjanikuna töötamine ka suurt vastutust. Ajakirjanikul ei pea minu arvates ilmtingimata olema parempoolset või vasakpoolset maailmavaadet ja isegi kui see on, ei peaks ilmavaade mitte kunagi varjutama janu tõe järele. Tihti nägin suhtekorraldajana sedagi, et tõe leidmisel jäävad ajakirjanikud poolele teele pidama, sest võimas PR-aparaat suudab neid eksitada.

Õhtuleht on panustanud viimasel ajal mitme suurepärase ajakirjaniku palkamisse ja ükski neist ei kavatse tõe jahtimisel poolele teele pidama jääda. Õhtulehe uuriv toimetus, kus ma reporterina tööd alustan, ei kujuta endast üksnes dokumendipakkidesse sukeldumist, vaid elu ja inimese uurimist selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Olles ka ise ääremaa elanik, ei kavatse ma istuda päevade kaupa toimetuses, vaid tulla kõikjale, kus on vahvaid ja huvitavaid inimesi ning ka inimsuhetega tahestahtmata kaasnevaid probleeme ehk elu, mida uurida. Ärge peljake mulle või Õhtulehe kolleegidele kirjutada või helistada, kui teil on lugu, mida rääkida. Vastutasuks saate lehe, mis väärib lugemist!