Teisalt on põhjust ka rõõmustada: märtsist kodudes olnud koolipere tuleb taas kokku ning lapsevanemadki saavad (esialgu) muretult tööle naasta kindlas teadmises, et õpilased on päeva jooksul hoitud ning teadmistelünkade täitmise eest hoolitsevad nüüdsest tõelised professionaalid. Teisisõnu – me hakkame lõpuks viirusega elama õppima.
Esimesed tulemused, kui hästi on see meil õnnestunud, ilmnevad juba paari nädala pärast: milline on üleriigiline uute nakatumiste arv; kas ja kuhu on tekkinud regionaalsed kolded? Neid tulemusi ei saa me tõlgendama mitte üksnes kooliaasta alguse kontekstis, vaid võttes arvesse sedagi, et tuleval nädalavahetusel toimub Lõuna-Eestis rahvusvahelise seltskonnaga Rally Estonia ja Tallinnas triatlon IRONMAN. Kas ööelu – kust on alguse saanud mitu uut nakkuskollet – sisuline tasalülitamine mitmel pool Eestis, keelates öise alkoholimüügi, on olnud põhjendatud ja piisav vastumeede, et nii ehk naa toimuvad rahvahulkade kogunemised ei annaks tulemuseks uute haigusjuhtumite kontrollimatu kasvu?
Et viiruskolded on üldjuhul seotud konkreetsete asutuste ja piirkondadega, on üksnes loogiline, et igasugused reaktsioonid haigusjuhtumite kasvule on võimalikult täpselt sihitud. Koolielus tähendab see koolipidajate ja -juhtide suurt vastutust uue kodukorra ja kriisiplaanide väljatöötamisel. Reeglistikes on aga nii mõndagi ühist: näiteks see, et distantsõpet tuleks rakendada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. See on ainumõistlik valik oludes, kus e-õppe puudujäägid on ilmsed ning valitsus pole otsustanud sedagi, kas ja kes peaks terve lapsega koju sunnitud vanemale kompenseerima töölt puudumise. Õppimise kohti on sel sügisel küllaga.
Turvalist kooliaasta algust!
Kommentaarid (0)