Korvpall

Euroopa korvpallihõbe Aime Tobi: teise koha puhul olid peaaegu nagu rahvavaenlane 

Toimetas Eigo Kaljurand, 8. september 2020, 14:19
Aime Tobi 2012. aastal.Foto: Arno Saar
Eesti korvpalli sajandale juubelile pühendatud intervjuus vaatas 1958. aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbeda võitnud Aime Tobi tagasi karjäärile korvpalluri ja kohtunikuna ning meenutas eredamaid hetki.

Vaid 160 cm pikkune Aime Tobi (aastani 1961 Kraus) on läbi ja lõhki spordiinimene. Korvpallini jõudis ta möödunud sajandi keskpaigas ning väljakutel toimuval hoiab silma peal veel tänagi. Mängijana on Tobil ette näidata Euroopa meistrivõistluste hõbe, Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt neli hõbedat ja üks sisemeistrivõistluste pronks ning Eesti meistrivõistlustelt neli kulda, seitse hõbedat ja üks pronks. Ka veteranide maailmamängudelt on Tobi teeninud kaks kulda.

Pärast mängijakarjääri, töötades spordiajakirjanikuna Kehakultuuri toimetuses, jäi Tobi korvpalliga seotuks ka lauakohtunikuna. See viis ta 1980. aastal isegi Moskva olümpia korvpalliturniirile.

Samal teemal

Eesti korvpalli juubeli puhul meenutab ühel välisturniiril hüüdnimega Sputnik ristitud Aime Tobi oma pikka teekonda Eesti korvpallis. Kuid enne, kui jõuame jutuga 20. sajandi keskpaika, naiste korvpalli ja hilisema kohtunikutöö juurde, meenutame kõigepealt seda, kuidas nägi välja Tobi omapärane teekond korvpalli juurde.

Kuidas Te korvpallini jõudsite?

Võib-olla tänasel päeval on kummaline lugeda niisugust asja, aga 60-70 aastat tagasi võis ka hilisemas vanuses spordi juurde sattuda. Kui me räägime aastatest 1950-60, siis mina tulin korvpalli juurde tavatult hilja. Pallimängudega nagu võrkpall ja korvpall tutvusin küll keskkooli ajal, kuid päriselt korvpalli juurde jõudsin alles ülikoolis.

Millal Te tippkorvpalli jõudsite?

Tipust oli asi veel kaugel. Kui ma 1950. aasta sügisel alustasin, harjutasime vist kaks või kolm korda nädalas. Siis tulid mingid Tartu võistlused ja mullegi üllatusena anti numbriga särk selga ning pandi mängima ülikooli teise naiskonna viisikusse. 1951 võeti mind juba kaasa kõigile üleliidulistele võistlustele. Kuulusin kümne hulka. Toona oligi mitmetel võistlustel koosseisus ainult 10 mängijat. Muidugi viimase pingipoisina, nagu nüüd on moes öelda. Sama, 1951. aasta sügisest liitusid meiega uued kehakultuuritudengid Aino Värk, Ene Kitsing, Ly Saarsoo, Inna Talving. Nii hakkaski Naaritsa grupis formeeruma koosseis, mis järk-järgult täienes – 1956 tuli veel Valve Lüütsepp – ja lõpuks hõbedani jõudis. 1954. aasta Nõukogude Liidu sisevõistluste kolmas koht tähistas juba märgatavat edasiminekut. Sain ka tollal vägagi kõrge tunnustuse: meistersportlase nimetuse ja rinnamärgi.

See naiskond mängis siis Eesti meistrivõistlustel?

Ei, Eesti meistrivõistlustel pani ülikool alati välja kaks naiskonda. Kui ma ei eksi, siis seitse aastat järjest isegi kolm koosseisu. Paar aastat oli koguni neli naiskonda, aga see koosnes küll ainult koolitüdrukutest. Ja need naiskonnad võtsid Eesti meistrivõistlustel alati kolm esimest kohta. Sellise Tartu fenomeni saavutas Naarits järgmiselt: ta jagas esindustosina liikmed kolmeks, lisas varumängijateks juurde oskajaid üliõpilasi ja koolinoori. Nii tekitas ta Eesti meistrivõistlustel tasavägised mängud, sundis tugevamaid mängijaid ka kodus maksimaalselt pingutama ja võimaldas paljudele nn pühapäevamängijatele ja noortele olla võistlustel asjaosalised. 

Mitu naiskonda Teie ajal üle Eesti oli?

Tavaliselt kaheksa. Tartu ülikooli naiskondade kõrval oli ka Tartu Kalev, Tallinnast alati Kalev ja Dünamo, mõned korrad veel TPI ja TPedI, samuti vahelduvalt kas Pärnu, Rakvere, Võru, Viljandi või Paide.

Mida Nõukogude Liidu meistrivõistlused endast kujutasid? 

1950. aastatel olid kahed võistlused: sisemeistrivõistlused, need toimusid varakevadel saalis, ja meistrivõistlused, mis viidi läbi sügisel ja tavaliselt lõunapoolsete linnade välisväljakutel. Mängiti tihti kuuma päikese all ja tuule käes, nii et tulemus sõltus ka ilmaoludest. Üleliiduliselt mängisime veel ka üliõpilaste ja ametiühingute meistrivõistlusi.

Millised olid sõidud Nõukogude Liidu meistrivõistlustele?

 No sõitudest võiks muidugi rääkida päris põnevaid asju. Toon ühe näite. 1952. aasta üleliidulised meistrivõistlused toimusid Jerevanis. Sinna sõit rongiga kestis kolm päeva ja neli ööd. Tol ajal olid korralikud mängupallid defitsiitne kaup ja neid pidi alati hoolega valvama. Kuid tihti võetigi oma pallid kaasa, et kahe palliga oleks võimalik eelsoojendust teha.

Kuna Jerevani sõites olid vahejaamades pikad pausid, siis treener arvas, et peaks hoopis perroonil paarkümmend minutit sööduharjutusi tegema, mitte viinamarju kokku ostma. Eks siis proovisimegi. Aga tahma, tolmu ja lõpuks ka tüütuid uudistajaid oli liiga palju. Treenergi taipas asja mõttetust, et sellest mingit tolku ei ole. Eks 1950-ndatel juhtus ka selliseid sõite, kus pidid üldvaguni kolmandal laealusel pakiriiulil öö mööda saatma. Jäid tukkuma ja võisidki sealt alla sadada. Kord juhtuski nii ühe minust pikema kaaslasega. Õnneks jäid tal kondid terveks.

Mis naiskondadega Nõukogude Liidu meistrivõistlustel madistasite? 

1950-ndate algusest oli neli kindlat Moskva naiskonda: Avioinstituut, Serp i Molot, Dünamo, ka Stroitel. Leningradist oli tihtipeale kaks naiskonda, aga hilisematel aastatel üks. Lisaks kindlasti Kiiev, Riia, Kaunas, Minsk, Tbilisi, Jerevan, Sverdlovsk ja Taškent. Hilisema nimetusega kõrgliigas oli 12 ja esiliigas 18 naiskonda. Rahvaste spartakiaadidel olid liiduvabariikide koondised.

Tegelikult ütles Naarits juba kunagi varem, et minust olevat räägitud kui koondise kandidaadist. Siis aga leitud, et ikkagi liiga väike koondise jaoks. Nii et see, mis minuga Riias juhtus, oli mullegi päris suur ootamatus. 1958. aasta jaanuaris toimus Riias järjekordne Liidu meistrivõistluste voor. Olime heas hoos, võitsime kõiki ja viimaseks vastaseks oli eelmise aasta meister Moskva Dünamo.

Mäng kulges tasavägiselt. Lõpp oli lausa draama, pall käis siia-sinna, aga lõpuvileks jäime ikkagi paari punktiga alla. Pärast seda mängu tuli Naarits minu juurde ja ütles, et tead, sul tuleb ka Liidu koondise laagrisse sõita. Kui ma kodus lehest üksikasjalikku mängu kirjeldust lugesin, selgus, et olin esimesel poolajal visanud 16 ja teisel veel 7 punkti ning olnud turniiril resultatiivsuselt kolme keskmängija järel neljas. 

Ja siis oli laagrisse minek?

Jah, koos Maret-Mai Otsaga, kellel selleks ajaks oli juba kuueaastane koondisekogemus selja taga. Eks minul oli ka selletõttu tunduvalt kergem harjuda uue olukorraga. Üldse oli kohal 16 või 17 konkurenti. See ettevalmistuslaager kestis ligi kolm nädalat ja toimus Moskvas Lužniki staadioni spordikeskuses. Vahepeal sõitsime koju ja 1. aprillil tuli tagasi minna. Siis toimus juba otsene EM-iks ettevalmistus. Elasime Moskva lähistel Serebrjannõi Boris, Liidu korvpallikoondise tavalises treeningubaasis. Kestis kuu aega, viimasel nädalal olid mitmed sõprusmängud. Vahepeal sain ära käia Tbilisis, kus toimus Eesti-USA koondistevaheline mäng. Ja siis tuligi sõit Euroopa meistrivõistlustele Lodzi.

Aime Tobi Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

Mis oli peamine erinevus, võrreldes ülikooli naiskonda Nõukogude Liidu koondisega?

Eks koosseis oli loomulikult pikem ja jõulisem. Trennide maht erines kindlasti. Treening oli pikem, kaks korda päevas, lisaks küllaltki intensiivne hommikuvõimlemine. Ülikooli ajal harjutasime kodus nädalas neli, hiljem viis-kuus korda, turniirideks valmistumisel laagrite ajal toimus meilgi kaks trenni päevas. Aga Liidu koondise laagris oli hommikuvõimlemine, seejärel hommikusöök, siis hommikune treening, seejärel lõuna ja pärast õhtune treening. Esimestel päevadel olin pärast hommikust trenni nii läbi, et tahtsin kuni lõunani lihtsalt pikali olla. Paari päeva pärast läks kergemaks. Treeningute ülesehituselt väga suuri erinevusi ei olnud, intensiivsus oli suurem.

Samal aastal ehk 1958 pääsesite Poola Euroopa meistrivõistlustele ja tulite sealt hõbedaga tagasi?

Jah, hõbedaga tulime tagasi, aga sellest turniirist ei ole mul midagi eriti toredat meenutada peale selle, kui me käisime vabal päeval kuulsa Poola helilooja Frederic Chopini sünnipaiga majamuuseumis.

Kas koondis pigem kaotas kulla, kui võitis hõbeda?

Jah, muidugi! Asi oligi niimoodi. Kahjuks sattusin mina just sellisel aastal sinna, kui Liidu koondis põrus. See oli täiesti ootamatu, sest seni arvasid Liidu koondise treenerid, et põhikonkurent on Tšehhoslovakkia naiskond. Bulgaariat ei peetud eriti arvestatavaks rivaalikski. Ja äkki selline üllatus. Tavaliselt igas mängus tehti vahe kohe esimesel poolajal selgeks, aga Bulgaariaga käis pidevalt võrdne mäng. Lõpuminutitel said määravaks mitmed ootamatud momendid, mis otsustasid tulemuse Bulgaaria kasuks ja seda muidugi poolakatest publiku tohutuks rõõmuks.

Igas mängus olin vahetusmängijana ikka platsil ka. Sealt on mul meeles üks valus moment, mis saadab mind siiani. Kiirrünnakust kaks ühe vastu jätsin söötmata ja läksin ise lõpuni. Olin seda kodus harjunud ka tegema, aga paraku ei läinud minu n-ö petekas läbi, käsi pandi peale ja kindel korv jäi saamata. Õnneks polnud siis veel otsustavad hetked, aga ikkagi… Kuldmedalitest ilmajäämine tähendas täielikku läbikukkumist. Kehtis põhimõte, et teine koht on null, see ei ole mitte midagi. Tavaliselt oli nii, et kui Liidu koondis kullaga tagasi tuli, toimus alati vastuvõtt, tehti kingitusi ja anti preemiaid. Teise koha puhul olid peaaegu nagu rahvavaenlane.

Milline mängija Te olite? Mis olid Teie tugevused ja nõrkused?

No häbi muidugi rääkida, aga ma olen ju ainult 160 cm pikk. Tänapäeval ei usu keegi, et olen üldse korvpalli mänginud. Ega ma polnud mingisugune ahvatlev kuju ühelegi treenerile. Ilmselt mu trumbid olid spurdikiirus, hüppevõime, platsinägemine, ründeteravus ja mänguhasart. Vise oli vist nii ja naa. Kuigi mingit tehnilist protokolli toona polnud, siis ajakirjanikud ikka lugesid punkte ja pärast sai lehest teada, palju visanud oled. Üleliidulistel meistrivõistlustel oli ikka mänge, kus ma 10-15 punkti viskasin. 1959. aasta rahvaste spartakiaadil olevat ma Usbekistani vastu visanud 31 punkti. 1958. aasta Riia turniiril, pärast mida mind Liidu koondisse arvati, viskasin ma viie mänguga 72 punkti. Eks ühest nõrkusest oli juba eespool juttu – hasarti sattudes läksin kiirrünnakutel sageli ise lõpuni, kuigi võinuks kaaslasele sööta.

Mis on Teie eredaim mälestus mängijakarjäärist?

Neid on ikka päris mitmeid. Aga minu üks suur unistus oli pääseda oma Tartu naiskonnaga piiri taha – välismaale mängima. Viimaks see realiseeruski, sest 1960. aastal oli Liidu meistrivõistlusel kirjas selline punkt, et kes tuleb teiseks, pääseb Euroopa karikavõistlustele. Seekordne teine koht ei tulnud kergelt, aga stiimul oli võimas.

Kuhu mängima pääsesite?

Esimene mäng oli meil Saksa DV naiskonnaga Halles. Prognoosid olid ka rahvusvahelises ajakirjanduses juba sellised, et sakslannadel ei ole erilist võimalust Tartu Ülikooli vastu. Ja nii juhtuski. Hallesse meie esimest mängu vaatama sõitnud FIBA peasekretäri W. Jonesi ainus kommentaar olevat kõlanud: very good! Saksa DV ajakirjandus ristis meie esinumbri ja parima mängija Maret-Mai Otsa korvpallikuningannaks. Tema mäng avaldas kõigile muljet. Mulle pandi ka hüüdnimi – Sputnik. Ju ma siis tiirlesin seal ühe korvi alt teise alla.

Kas käisite veel kuskil peale Halle?

Korraks käisime ka Berliinis, aga kordusmäng toimus Tartus, mille me muidugi võitsime. Aga jah, kahjuks rohkem välismaale ei pääsenudki. Mina täpselt ei tea, aga esialgse info põhjal pidime järgmisena kokku minema ühe Prantsuse naiskonnaga. Paraku meie õnn jäi üürikeseks, sest meie mängupilti arvestades otsustati meid kohe paigutada poolfinaali, kus vastu tuli Riia TTT. Neil oli kaks pikka tsentrit ning jäime nende vastu lihtsalt pikkuses alla. Ja nii lõppeski see karikavõistluste tee.

Kuidas nii läks, et hakkasite juba mängijakarjääri ajal kohtunikutöö poole vaatama?

Kui ma 1956. aastal stipendiumi peale sain, siis vabanesin sundmääramisest, sest pärast lõpetamist olin aastakese ajalooõpetaja olnud. Siis oli aga vaja Tartu meistrivõistlused läbi viia ja mind koos Aino Värgiga pandi seda tegema. Tuli hakata korraldama. Nii väikestele võistlustele oli tööajal kohtunikke saada peaaegu võimatu. Seega Aino Värk istus lauas, oli sekretär, ja mina vilistasin. Aga see vilistamise asi jäi mul soiku. Korra küll käisin Tallinnas mingil üleliidulisel noorteturniiril vilistamas, kuid katsetuseks see jäigi.

Rohkem olite ikkagi lauakohtunik?

Jah, ikka laua taga. Kui ma Tallinnasse tulin ja abiellusin, siis hakkasin siin lauas käima. Ma isegi ei tea palju neid aastakümneid on, kui istusin seal kas peasekretäri, protokolli kirjutaja, ajamõõtja, tehnilise tegija või informaatori rollis (ESBL-i andmetel töötas Aime Tobi korvpallikohtunikuna-sekretärina aastatel 1957–97). Eesti lauakohtunike täpset tööd hinnati ka üleliiduliselt ja mitmel korral kutsuti Tallinnast terve brigaad. Sain käia koolinoorte spartakiaadil paar korda ja rahvaste spartakiaadil ühe korra. Kuna töötasin Kehakultuuri toimetuses, siis oli mul hea võimalus seal ka spordiajakirjanikuna materjali koguda.

Loe täispikka intervjuud Eesti korvpalliliidu kodulehel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee