Mart Treial | Jalgpallikoondis vajab hädasti psühholoogi ja Andres Sõpra (2)

Võib-olla olen lihtsalt loll, aga ma keeldun uskumast, et meie vabariigi parimad pojad on nii kehvad nagu viimased mängud on näidanud. Ma olen ju näinud neid (palju) paremini mängimas. Järelikult peab probleem peituma mujal, näiteks peas. 

Küsimus pole motivatsioonis, vaid mulle näib – kellegi sisse ju ei näe –, et kollektiivses eneseusus ja -kindluses, mis on kuhjunud ebaõnnestumiste (kümme mängu võiduta, seitse väravata) tulemusel varemetes nagu Pirita klooster. Kui vajume juba Gruusia-suguste koondiste vastu vabatahtlikult kaitsesse, siis on probleem ilmne. Pealegi teeme ebanormaalselt palju sööduvigu ja muud tehnilist praaki.

Kusjuures jalgpallikoondise vaimse nõrkuse teema pole sugugi uus, vaid kerkis üles juba Martin Reimi ametiajal. Kui Reim eelmisel suvel tagasi astus, nentis Aivar Pohlak, et "mängijate individuaalne juhtimine (man management) ja emotsionaalne ettevalmistamine mängudeks oli see kõige nõrgem koht".

Seninähtu põhjal tundub, et olukord pole Karel Voolaidi käe all paranenud. Eelmisel sügisel võis näha positiivseid märke, aga tänavuses kahes Rahvuste liiga matšis enam mitte. 

Eelmisel suvel ütles Pohlak minu suureks üllatuseks, et jalgpalliliit isegi ei kaalunud A-koondisele spordipsühholoogi palkamist. "Mingite arutelude ja kommentaaride järel tegi keegi juhatusest naljaga pooleks pakkumise palgata spordipsühholoog. Fakt on see, et seda rolli peab täitma treener," teatas Pohlak Reimi lahkumispressikonverentsil.

Spordipsühholoog Aave Hannus lükkas tolle väite Õhtulehe raadiosaates "Tugitoolis sportlane" armutult ümber: "Treener otsustab sportlase mänguaja üle ning mängija ei saa olla päris kindel ja usaldav, et temaga kõigest rääkida. Ta võib mõelda, et treener kasutab seda infot otsuste tegemiseks. Äkki treener mõtleb, et olen nõrk ja ta ei panegi mind koosseisu. Sellised küsimused takistavad psühholoogi tööd. Me oleme neutraalsed ega tee ühtegi otsust. Anname vaid tööriistad, millega oma psüühikat kõige paremini juhtida. Isegi, kui treeneril oleks psühholoogiharidus, siis oma õpilastega ta seda tööd teha ei saaks, sest pole neutraalne. See on topeltsuhe, mis on psühholoogias keelatud."

Rõhutagem, et psühholoogi abi kasutamine on aastal 2020 tippspordis täiesti tavapärane praktika. Eriti veidraks muutis Pohlaku toonase avalduse see, et samal ajal tegutses koduseks EM-finaalturniiriks valmistunud U17 noormeeste koondise juures spordipsühholoog Laur Nurkse, kelle kasutegur peegeldus nii asjaosaliste sõnades kui ka mängudes. Loomulikult on oskusi ka vaja, aga vaimselt nõrk meeskond ei pööraks iial Hispaania vastu 0 : 2 kaotusseisu 3 : 2 võiduks. Ega võidaks kaks päeva pärast Prantsusmaale 0 : 4 alistumist sama satsi 2 : 1. Kas tõesti jalgpallijuhid ei mõista / mõistnud seda kasutegurit?

Praegune A-koondis, tundub, ei usu isegi Gruusia või Armeenia vastu 0 : 1 taha jäädes, et suudab veel midagi päästa. Rääkimata Hispaaniast või Prantsusmaast. Sportmängud, eriti jalgpall, on juba oma olemuselt kord sellised, et üks pluss üks ei võrdu tingimata kaks. Aga summa suureneb vaid meeletu kamba- ja võitlusvaimu toel. Seda nägime Tarmo Rüütli ametiajal, kui koondis jõudis EMi play-off'i. Alati võib viidata toonaste ja praeguste mängijate koduklubidele, aga olgem ausad, me polnud paberil ühestki otsast Serbiast või Sloveeniast tugevamad. Edu saladus peitus mujal kui individuaalses kvaliteedis.

Jah, loomulikult on variant, et ma eksin ja tegelikult on probleem lihtsalt meeste tehnilises ja füüsilises võimekuses. Ainult et sellisel juhul on küll olukord täiesti per**es...