Treener Andri Soosaar: ära oota kiireid tulemusi, uute oskuste omandamine võtab aega!

Tee treeneriametini

Andri alustas treeneritööga 2010. aastal Pärnu võitlusspordiklubis MMAces, kus temaorganiseerida oli MMA spetsiifilise püsti- ja lähivõitlusega seotud treeningute korraldamine. “Klubi üks loojatest ja püstivõitluse treener Henri Hiiemäe pidi tulema Tallinnasse õppima ning kuidagi sattusin mina sinna püstivõitlust õpetama,” meenutab ta, kuidas elades ise Tallinnas, sõitis ta iga esmaspäev Pärnusse ja reede õhtul või laupäeva hommikul tagasi Tallinnasse.

“Ma arvan, et selle ühe hooaja jooksul sain ma püstivõitlusest rohkem teada, kui eelnevate aastate jooksul ise trennis käies,” ütleb Andri ja lisab, et selles ajahetkes peitubki põhjus, miks ta ka praegu veel treeneritööga tegeleb.

Tema sõnul trennis käies üldjuhul ei mõtle, miks me just nii mingit tehnikat sooritame või võitleme. Me usaldame treenerit, meie ülesanne on teha tegusid, mitte vaevata oma pead filosoofilistel teemadel. “Seoses treeneritööga tekkis mu enda peas äkki tohutult palju küsimusi, millele ei olnud vastuseid ja millele ma ei olnud oma seniste treeningute käigus tähelepanu pööranud. Senini ei olnud ma kunagi selle peale tulnud, et nii mõelda või kellegi käest küsida. Oli väga huvitav aeg. Pärast pidevat mõttetööd ja testimist, hakkasid paljud küsimused ka vastuseid leidma,” räägib ta.

2014. aastal sattus ta jälle juhuse tahtel püstivõitluse treeneriks maadlusklubisse „Korrus3“ ja alates 2017. aastast on ta taipoksi treener Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias, viies treeninguid läbi elamusspordikeskuses „Spot Of Tallinn“ Peetris, Rae vallas. Sellest sügisest algas tema kaheksas aasta võitlusspordi treenerina.

Võitlussport on elustiil

Andri sõnab, et üritab aastaringselt olla füüsiliselt enam-vähem heas vormis. “Suvel tegelen võitlusspordiga vähem, aga oleksin väga rahul, kui sügisest kevadeni jõuaksin ühel hetkel nädalas teha kolm Brasiilia jiu-jitsu / lukumaadluse treeningut, vähemalt tund aega taipoksi spetsiifilist lähivõitluse (clinch) sparringut koos löökide ja mahaviimistega ning tund aega püstivõitlust löögidistantsis,” räägib ta.

Andri jaoks on võitlussport elustiil. “Kuigi suviti ma mingil määral lülitan ennast välja võitlusspordimaailmast, tegeledes rohkem veespordiga, siis tänaseks on mul võimalus sügisest kevadeni suure osa päevast tegeleda tegevusega, mida ma südamest armastan. Lisaks treeningute läbiviimisele ja ise treenimisele erinevaid võitluskunste, keerlevad ka mu mõtted suure osa päevast võitlusspordiga seonduva ümber,” räägib ta. “Keskmiselt 10+ tundi iga nädal veedan ma aega arvuti või televiisori taga, vaadates erinevaid võitlusspordivõistluseid, kuidas treenitakse erinevates klubides, mida võistlejad ja treenerid mõtlevad (podcastid / raamatud), erinevate võitluskunstide tehnilised instruktaažid… Kunagisest hobist on saanud „elukutse“.”

Treener peab oskama tehnikat kirjeldada kui ka ette näidata

Andri sõnab, et talle väga meeldib treeneritöö, mis suures plaanis tähendab oma teadmiste ja kogemuste edasiandmist treenitavatele. Parim kogemus on ise järele proovimine. “Ma ise näen ennast eelkõige „võistluskunstnikuna“, kelle suur kirg on kõikvõimalikud reaalses elus päriselt toimivad võitluskunstid nagu poks, Muay Thai, maadlus, Brasiilia jiu-jitsu / lukumaadlus ning neid kõiki ühendav sportlik formaat MMA (Mixed Martial Arts) ehk sportlik vabavõitlus,” räägib ta. “Kuigi ma alustasin juba rohkem kui 25 aastat tagasi poksitreeningutega ja seejärel treenisin aastaid MMA spetsiifilist püstivõitlust, siis viimased aastad on mu treeningud olnud seotud peamiselt Brasiilia jiu-jitsu/lukumaadluse ja Muay Thai spetsiifilise lähivõitlusega. Ma naudin mõlemat rolli.”

Andri loodab, et tal on võimalus olla seotud treeneritööga nii kaua, kui keha ja vaim seda lubavad. Võitlusspetsiifliste tehnikate õpetamine eeldab tema sõnul nii tehnika detailset sõnalist kirjeldamist, kui ka võimalikult realistlikut soorituse ettenäitamist.

“Kui mulle ühel hetkel tundub, et mu tehnikate ettenäitamise võime seoses vananemisega valmistab mulle endale ja õpilastele piinlikust, siis tuleb ilmselt mõni uus väljund leida,” räägib ta. “Tõenäoliselt on võimalik treeneritööga jätkata ka kõrges eas ja natuke teistsuguses formaadis, seoses tehnoloogia arengu ja inimeste harjumuste muutustega ajas.”

„Tulevikus vaatame eakamate treenerite poolt läbiviidavatel treeningutel tehnikate korrektset sooritamist võibolla videoekraanilt ning treeneri ülesanne on juhtida tähelepanu ja korrigeerida vigu treeningsaalis. Aeg näitab. Tänasesse päeva tagasi tulles on mu eesmärk koguda võimalik palju kogemusi erinevatest võitlusdistantsidest,” ütleb ta.

Soovitused võitlusspordiga alustajale

„Üldjuhul ükski võitlusspordiklubi ei eelda, et treeningutega alustaja oleks sportliku taustaga või eelnevalt tegelenud mõne võitluskunstiga. Treeningud on üles ehitatud selliselt, et kõigil oleks võimalik treeningutest osa võtta, vastavalt enda oskustele ja hetke füüsilisele vormile. Samas on mistahestäiskontaktne võitlusspordiala enamikule inimestele nii füüsiliselt, kui vaimselt tõsine väljakutse.Keha kohanemisprotsess kõrge intensiivsusega treeningu ja löökidest tekkinud valuaistingutega võtab üksjagu aega. Seega hea üldfüüsiline vorm tuleb alati kasuks, treeningud on nauditavamad,“ ütleb ta ja loetleb kolm olulist asja, mida võistlusspordiga alustajad võiksid meeles pidada.

· Ära oota kiireid tulemusi. Loevad ainult aeg (järjepidevus) ja tahe (sisemine motivatsioon õppida). Uute oskuste omandamine võtab pigem aega aastaid kui kuid.

· Ole lugupidav kõigi oma treeningpartnerite vastu. Võitlussport = võitlus kahe inimese vahel. Võitluse treenimiseks vajame me treeningpartnereid, keda me saaksime usaldada, et treeningkeskkond hoida mõlemale turvaline. Ära põhjusta treeningpartnerile mõtlematuid vigastusi, tingituna enda isiklikust egost, ärategemisest või üleolekust.

· Ole avatud meelega võitlusspordimaastikul. Päris võitluse lahutamatud osad on lihtsustatult löömine ja maadlemine. Mõlemad tegevused on väga tehnilised ja sa jääd elu lõpuni õpipoisiks. Igav ei hakka kunagi.