Üle kuu aja üksinduses. „Kui see läbi saab, löön palli nii palju väravasse kui jaksan ja viin elukaaslase restorani.“

Kuna poistiivse testi oli andnud ka üks Mura mängija, lükati Tallinnas toimuma pidanud mäng edasi. Seejärel hakkas Kalju leerist tulema üha uusi teateid nakatunute kohta ning kui Kalju 10. septembriks Budapesti sõitis, kuhu matš üle viidi, said nad arvestada vaid ükskute põhikoosseisu mängijatega. Ungarist naastes selgus, et postiivse testi andis veel üks Kaljuga seotud inimene (kokku kasvas see number 16ni) ning isolatsioon jätkus.

Poolkaitsja Kaspar Paur (25), kelle kõik koroonatestid on osutunud negatiivseks, tõdes Õhtulehele antud ustluses, et aeg isolatsioonis on olnud keeruline, kuid vähemasti on vaimu aidanud värskena hoida septembris alanud magistriõpingud, mida on ta saanud kaasa teha distantsõppe vormis. Igatsus elukaaslase ja lähedaste järele on muidugi suur.

Kaspar, kui keeruline kogu selle olukorra talumine on olnud, kas vahepeal tekib ka lootusetuse tunne?

Kui aus olla, siis pigem on olnud keeruline aeg. Selline päev korraga elamine on ta olnud ja suur teadmatus on seda aega valitsenud. Kannatajate seast on mul kahju tõdeda, et Eesti Jalgpalli Liidu, Nõmme Kalju ja terviseameti vaheline koostöö ei ole asjaosalisena tundunud just kõige efektiivsem – aga püüan neist ka aru saada, sest meie ümber toimuv ei ole tavapärane.

Kuna isiklikult olen olnud nüüdseks pea kuu aega isolatsioonis, seni on tehtud üheksa koroonatesti (kõik tulemused on olnud negatiivsed), siis mõned magamata ööd, elukaaslasest ja lähedastest eemale olemine, Euroopa liigas vaid au kaitsmine ja Premium liiga tähtsast mängust puudumine on olnud ainult mõned näited tagajärgedest. Muidugi siin ei ole ainult üks osapool, kelle poole vaadata, aga nagu juba ütlesin, olukord on uus ja reeglite kõikvõimalikud kehtestamised ning võimalikud erisused on kohati segased.

Lootusetuse tunnet ei ole mul kordagi tekkinud ega teki ka. Olen iseloomult positiivse ellusuhtumisega inimene ning ma loodan, et õppetund oli küll valus, aga mis peamine, et sellest õpitakse. Lisaks selle üksi olemisele on mul palju aega olnud ennast rohkem tundma õppida.

Kuivõrd olete sel perioodil tajunud klubi toetust?

Kuna kohanemist selle kõigega on olnud omajagu, siis täpselt samuti on selle kõigega pidanud kohanema ka klubi ja kogu sealne personal. Kuna olukord on niivõrd segane, siis ma usun ja loodan, et klubi ise on teinud kõik endast, et aidata nii mängijaid kui ka klubi ennast sellest olukorrast välja.

Mis mind muretsema paneb on see, et mis saab peale isolatsiooni lõppu. Ma olin otseses koroonakoldes mitmeid nädalaid tagasi ja sellest ajast peale on mulle tehtud üheksa testi, mille kõigi tulemused on olnud negatiivsed.

Ungarisse reisimisel ja sealt tagasi kandsin ma ainult maski (v.a jalgpalliplatsil) ning hoidsin teadlikult kõigist eemale. Seetõttu ma ei mõista, miks meile negatiivsetele testi andjatele uuesti oli vaja määrata just 14 päeva isolatsiooni. Miks mitte näiteks seitse päeva ja kui test jälle negatiivne, siis saab tavaellu naasta. Kõik asjaosalised saavad aru, et kogu see olukord on läinud üle kontrolli ja kahju on tõdeda, et keegi otseselt vastutust nagu ei võtagi.

Millega üldse te selle kuu jooksul oma päevi olete sisustanud?

Hotellis olles olid need päevad lihtsalt ühed aja ära kulgemised, sisutühjad ja igavad. Nelja seina vahel tuli kuidagi enda tuju üleval hoida ehk lugesin raamatut, tegin trenni ja üritasin hoida end tegevuses.

Õnneks septembri alguses algasid mul magistriõpingud ja see on aidanud end vaimselt terava ja värskena hoida ning samuti ka tegus olla. Distantsõpe ei ole küll lihtne olnud, kuna kõik loengud siiski toimuvad koolis (eranditult mõned õppejõud laevad ka loengud internetti), aga rahul olen ma selle üle siiski. Hoiab pea värskena ja tunnen ennast produktiivsena. Füüsiline vorm on ka hea, teen igapäevaselt trenni, aga küsimus on pigem selles, et milline on minu jalgpalli vormi. Muidugi ei jõua ma ära oodata, et millal mind platsile taas lubatakse.

Mis on esimene asi, mida pärast isolatsiooni lõppu teha kavatsete?

Isolatsioon saab läbi selle nädala jooksul. Tegevus, mis ma kohe esimesel võimalusel jalgpalliga seoses tegema lähen, on see, et lähen löön palli nii palju väravavõrku kui jaksan. Igatsus on jalgpalli järele on tõsiselt suur ning seda kinnitas telekast Kalju ja FCI Levadia mängu vaatamine. Ma pole veel sellist emotsiooni tundnud ühtegi mängu vaadates, et niivõrd suur viha näidata ja tahe mängida on sees. Isegi kui see mäng võis tunduda ebaõiglane, siis Nõmme Kalju näitas Levadia vastu pühapäeval, et milline on meeskonna sisu ja ma usun, et see sisu on veel suuremgi.

Teine tegevus, mida ma väga oodanud olen, on see, et ma lähen viin tänutäheks kogu selle toetuse eest oma elukaaslase restorani head toitu ja kvaliteetaega nautima. Ja muidugi tahaks oma lähedasi näha.