Andre Pärn meenutab karjääri algusaastaid: ma ei suutnud suud kinni hoida ja nii need probleemid tekkisid

Alustame kõige peamisest, nimest. Kuidas sõbrad Sind kutsuvad - oled neile Andre, Pärn või ''N'' (Hääldada nagu levinud poisslapsenime Enn)?

Paremad sõbrad kutsuvad ikka N-iks. Kaugematele tuttavatele olen Andre või Pärn.

Kas mäletad, kust see nimi tuli?

See tuli Kalevi meeskonna riietusruumist. Nagu meeskondades ikka, olid paljudel hüüdnimed. Noh, seda teavad kõik, et Kuusmaa oli Sumo. Noormets oli Pühvel ja nii edasi. Ma hakkasin kutsuma Gert Kullamäed N, aga siis käis sinna ette üks eesliide, millega koos see nimi kirjamusta ei kannata. Nagu Eesti vanasõna - kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Lõpuks olin mina N, küll ilma selle eeslisandita.

Kuidas Sa korvpalli juurde jõudsid? Kui vanalt see juhtus ja kes sind saaliukseni viis?

Mu ema ja isa on mõlemad mingil tasemel korvpalli mänginud ja spordikoolis käinud. Ühel hetkel oli nii, et emb-kumb, kas suusatamine või korvpall. Õnneks olude sunnil jäi korvpall, sest sel ajal olid talved, kui polnud lund. Lisaks sellele oli jalg juba selline, et polnud nii suure numbriga suusasaapaid kusagilt saada. Mitte, et kossuketse oleks lihtsam olnud hankida, aga jäi korvpall. Konkreetselt trenni läksin 7-aastaselt ja esimeseks treeneriks oli Mati Jõgis.

Kui kaua Sa Raplas palli taga ajasid?

Kuni 8. klassini. Siis läksin juba TSIK-i (Tallinna Spordiinternaatkool.). 3,5 aastat olin seal ja siis tulin Raplasse tagasi. Selleks ajaks olin juba Astoga lepingu sõlminud. See oli nii-öelda proovileping, mis oli valesti tehtud. Olin tol hetkel 14- või 15-aastane ja oleks vajanud vanema allkirja, aga seda seal ei olnud. Tänu sellele sain kohe edasi minna Kalevisse. Astoga sõlmisin muidu 4-aastase lepingu. Kuutasuks oli määratud 500 krooni.

Kuidas seda Asto-aega meenutad?

Tore oli muidugi! Ma olin Asto mänge ju enne käinud vaatamas ja oli ikka profivärk. Äge oli seal noore poisina jõlkuda, aga ega ma seal väga palju mängida ei saanud. Mitte, et oleksin pidanud seal rohkem saama, aga väga hea kogemus ja see aeg on väga hästi meeles.

Pärast aastat Astos läksid juba Kalevisse. Seal olid juba vanad kalad ees. Kas jalg veidi värises ka?

Jalg otseselt ei värisenud, aga veider tunne oli, sest olid enne neid mängijaid vaadanud telekast, neid imetlenud ja alt üles vaadanud ning järgmisel hetkel oled nendega koos ühes meeskonnas. Kalev oli sel ajal ju iga noore korvpalluri unistus, kuhu kõik pääseda soovisid. Ja mina sain sinna. Loomulikult suur (Jaak) Salumets ja kõik jutud. Kõik oli uus ja treeningkoormused olid hoopis midagi muud. Kui sa ikka pärast jõusaali jalatrenni trepist üles ei saa ja pead ennast edasi tirima, siis see kehaline šokk oli suurem kui see, kellega sa seal koos olid.

Üleminek (Jaanus) Levkoi hoole alt Salumetsa taktikepi alla oli ka vist üsna järsk?

Ega Levkoi polnud ka toona selline nagu ta täna on. Ta oli ka ikka keevaline ja karm. Aga Kalevis hakkasin treenima kaks korda päevas meestega, kes olid sellega harjunud. Astos oli ka vahepeal kaks trenni päevas, aga kui sa teed seda poistega, siis see on hoopis midagi muud. Alguses oli ikka nii, et kui oli vaja massaaži minna, siis massöör ei saanud näppugi pihta panna, kui ma juba võpatasin.

Keha oli lihtsalt nii suures šokis. Või näiteks see, kui ma Kalevis sain esimest korda hüppeliigese vigastuse. Jalad olid muidugi teipimata, kuna mul polnud varem sellist asja olnud. Läksin siis õhtusesse trenni - vigastada olin saanud hommikuses trennis - ja ütlesin Salumetsale, et ma ei saa kaasa teha, kuna vigastasin hüppeliigest. Selle peale vastas Salumets: ''Mis mõttes ei saa, pane kaitse peale ja tee.'' Ma ei julgenud midagi vastu öelda ning trenn lõppes sellega, et kaitse oli jala nii ära hõõrunud, et sokk oli tumepunane ja kossukets pooleldi verd täis. Aga krigistasid ja tegid. Polnud midagi, et ei saa teha, sai küll.

Kas oled kogu aeg mänginud number "4", vajadusel ka "3" ja "5" peal ja olnud meeskonna üks pikimaid või oli noorteklassides teisiti?

Ütleme nii, et päris "1" peal pole ma kunagi mänginud, aga ülejäänud positsioonidel olen. Ühel aastal viskasin 12-13 sentimeetrit pikkuses juurde ja siis mind pandi rohkem korvi alla, aga spordikoolis, kus olin juba peaaegu 2-meetrine, olin harjunud mängima tagapool. Nii et olin siis selline pikk, kes tõi palli ka üle ja sain ikka igal pool mängida. Muidugi, mida vanemaks saad, seda rohkem sind arusaadavatel põhjustel allapoole surutakse.

Oma profikarjääri esimese kolme aastaga said kohe kolm Eesti meistritiitlit. Kuna esimese kahe aasta jooksul said vähem mänguaega, siis kas võib arvata, et kolmas meistritiitel oli neist magusaim?

Jah. Seal oli see finaaliosa ja play-off'i osa üldiselt tuli jube hästi välja ka. Tegelikult olime peatreener Salumetsaga veel riius siis mingi hetk, aga lõppes kõik väga hästi.

Mis teievahelise riiu põhjustas?

Karm treener ja loll joga (Naerab.). Muud ei saagi olla. Sel ajal ei suutnud ma seda suud liiga palju kinni hoida ja nii need probleemid tekkisid. Tundus, et peatreener lihtsalt viskas mu vette, et uju, kui sa nii kõva mees oled. Aga tulin välja ka. Pärast võitu tuli ta tagasisõidul bussis minu juurde, patsutas mööda põske ja ütles: "Poja, sina teed seda, mida mina ütlen."

Kalevisse pääsemisega kaasnes ka Eesti rahvuskoondise kutse. Kas mäletad oma esimest koondisemängu?

Ei mäleta. Mäletan, et ega ma alguses väga (mängu) ei saanud ja sel ajal neid koondisemänge nii palju polnud ka kui praegu.

Siis tuli aasta 1998 ning esimene ja kõige tõsisem vigastus, on mul õigus?

Aastat isegi niimoodi peast ei tea, aga kõige tõsisem oli teine vigastus. Esimene oli lihtsalt ristatisidemete vigastus.

Kas sealt edasi oligi järgmine suurem verstapost välisleping Lulea Plannja Basketiga?

Selle lepingu sain tänu viimasele Kalevis veedetud aastale, kui mängisime Balti liigat ja sealt tuli juba leping Plannja Basketi poolt. Liiga nimi oli vist NEBL, kus olid Soome, Rootsi ja Leedu satsid. Ei meenu, kas seal Läti omad ka olid. Mu arust oli see (Šarunas) Marciulionise käivitatud liiga, kus lennud ja kõik asjad olid tasuta. Seal läks viimane aasta väga hästi ja mängisime Plannja vastu kaks korda ning mõlemad mängud mul õnnestusid. Siis polnud veel agente ega midagi. Selles mõttes läks tolle üleminekuga hästi, et Plannja sai wild card'iga Suproligasse. Euroliiga läks sel hooajal pooleks, oli ULEB-i Euroliiga ja Suproliga, nii et sain väga-väga heas liigas mängida. See oli super kogemus!

Plannjaga samas alagrupis oli Suproligas veel Oostende Telindus, kus mängis Kullamäe, ja veel mitmeid nimekaid klubisid, eesotsas Istanbuli Efes Pilseni ja Tel-Avivi Maccabiga. Saalid olid rahvast pungil ja möll käis?

Gert mängis Oostendes jah ja minu mäletamist mööda tuli sinna poole hooaja pealt ka Rauno Pehka. Rahvahulk olenes saalist, igal pool polnud, aga Maccabiga nende kodus mängida oli ikka omaette kogemus, kui nende ultrad seal möllavad. See oli äge.

Kuidas olid Plannjas treeningtingimused võrreldes Eestis kogetuga?

Treeningmahtude osas ma sellist šokki, nagu Kalevis karjääri alguses, ei saanud enam kusagil. Okei, tegelikult sain ka, aga veidi hiljem. Keha oli juba suurte koormustega harjunud ja juba oskasid arvestada, et hooaja alguses on igalt poolt valus ning sinna pole midagi parata. Treeningmetoodikad olid natuke ikkagi erinevad. Näiteks soojendus oli treeningul eraldi osana. Tänasel päeval mõtled, et mis mõttes eraldi osana, see ju ongi nii. Aga tegelikult see kogu aeg pole Eestis nii olnud, et tehakse soojenduse plokk, vastupidavuse plokk, siis taktika osa ja nii edasi. Keha ettevalmistus oli Rootsis juba siis nii põhjalik, Eestisse tuli kõik veidi hiljem.

Praegu oleme harjunud, et kõigil on igasugu vigastusi ennetavad kummid ja rullid. Rootsis olid need juba olemas, kui Eestis ei teinud nendega keegi veel mitte midagi. Lisaks sellele oli eraldi venitamise osa, mis praegu on elementaarne. Eestis öeldi, et nüüd venitage ja kõik siis ise tegid oma venitamist. Korvpalluri lemmikharjutus on ju see, et istud ja paned jalatallad kokku (Naerab.). Kas sellest üldkehaliselt kasu ka on? Okei, jalalähendajaid venitab, aga sellega asi ka piirdub.

Loe täispikka intervjuud Korvpalliliidu kodulehelt.