Konspiratsioon, valenimede kasutamine, eri veebiplatvormides teabe vahetamine viitavad kõik mitte üksnes jälgede segamisele, vaid eelkõige sellele, et saadakse aru varjamise vajadusest. Ainukesed aga, kes saanuks seda sidepidamist jälgida, olid politseiuurijad, sest konkurentidel või kellel iganes on ligipääs võõrale kirjavahetusele ju enam kui keeruline.
Mõistagi pole tegu üksnes Alaveri isikliku mainekahjuga, halb vari on laotunud üle kogu Eesti suusatamise, pannes ebamugavasse seisu ka kõik need, kes on oma sportlike saavutusteni jõudnud ausal teel. Sestap on hea, et Eesti riik viis asja (välismaa survel?) kohtusse, kus menetlus päädis ka süüdimõistva kohtuotsusega. Kuid edasine oli uskumatu – mitte üksnes Eesti avalikkuse suurest tähelepanust hoolimata otsustas kohtunik Liina Pohlak kohtutoimiku ajakirjanduse ees suletuks jätta.
Kuna viidati toimikus sisalduvate isikute terviseandmetele ning Austrias käimasolevale uurimisele, oli Pohlaku selline otsus kasulik eelkõige Alaverile, kuigi huvitaval kombel polnud Austrial andmete avalikustamiseks vastuväiteid. Et aga Austrias lõpetati Alaveri suhtes kriminaaluurimine, kuna Eesti kohus oli ta juba süüdi mõistnud, siis ei saa me enam teada, kas Austria uurijad oleksid olnud põhjalikumad ning me võinuksime saada asjaosaliste tegevusest veelgi parema ülevaate.
Kummalisel moel on just Eesti kohus osutunud suureks piduriks dopingusaaga põhjalikumal kajastamisel ja selle tegelastele vastavalt teenetele moraalse hinnangu andmisel. Spordihuvilistel, kes on oma iidolitele aastaid pöialt hoidnud, peab olema ju õigus teada, kuidas need tegijad on Eesti rahva usaldust ja ka raha kuritarvitanud. Just avalikustamine on see, mida vähemalt osa asjaosalistest kardab vaat' et rohkemgi kui ametlikku kohtuotsust. Elada ülejäänud elu, kartes iga telefonihelinat ja uksekella ning kõõrdpilke ja selja taga sosistamisi poejärjekorras pole just ihaldusväärseim saatus. Õhtulehes kohtutoimiku põhjal lahtirulluva dopingusaaga põhjal saab igaüks oma järeldused ise teha.
Kommentaarid (0)