Korvpallikoondise arst: Aaviksoo ütles, et EMi võidu korral on preemia 100 000. Mõni arvas, et igaühele nii palju

2. oktoobril 72aastaseks saav Kalle Põder on tulnud erinevate Eesti korvpalliklubidega mitmekordseks Eesti meistriks ja olnud pikalt spordiarstiks TSIK-is, nii et kodukamaral pole just palju pallureid, kes poleks Kalle arstlikku hoolt vajanud. 

Kes Su 1995. aastal rahvuskoondise arstiks kutsus?

(Üllar) Kerde. Kui nad 1993. aasta EM-il 6. koha said, oli artsiks Jalak. Pärast seda läks ta teadustööle. Siis ma jäingi koondisesse, kuna kutsuti igal aastal üha uuesti. Ma ei tea, kuidas see aeg on nii kiiresti läinud. Ei tulnud sellist hirmsat fanaatikut peale, kes oleks pidama jäänud. Mina oma töö kõrvalt sain käia ja meestega sain ka läbi. Lõpus oli küll juba imelik koondise juures olla. Saksamaal oli ka üks 80-aastane tohter, kes eriti ei liikunudki enam, aga ta oli alati kohal, kui me Saksamaal käisime.

Mis mälestused Sul koondisega suurturniiridelt meenuvad? Need turniirid on vist äärmiselt pingelised kogu personalile? Alustame Türgi EM-ist.

Oli ikka päris pingeline. Mehi natuke hirmutasid kõvad vastased ja tundmine, kas meil ikka lootust üldse on. Siis tuli Peep Aaviksoo riietusruumi ja ütles: ''100 000 preemiaks, kui ära võidate!'' Mõni arvas, et igaühele 100 000 (Naerab.). Seal olid lahkhelid (Aivar) Kuusmaa ja (Üllar) Kerde vahel.

Eks Üllaril oli sel ajal neid nõuandjaid nii palju, et ega tema Kuusmaa kõrvalejätmist üksi ei otsustanud. Seal olid päris mõjukad inimesed, kes ütlesid, kas võtta või jätta. Lisaks tulid mingid lahkhelid abitreeneritega ja see tekitas laialivalguvust kogu meeskonnas. Energia oli kehv. Kuum oli muidugi ka. Mäletan, et proovisime seal tennist mängida ja mitte midagi ei tulnud välja. Pea oli paks otsas. Siis mõtlesin küll, et kuidas mehed väljakul sellises leitsakus mängida suudavad.

Riia turniir oli teistsugune?

Aeg oli teine ja kõik sai palju rohkem ette valmistatud. Seal ei mänginud meeskond ootamatult oma taset esimestes kohtumistes välja. Lõpuks aga oli meil väga suur võimalus alagrupist edasi minna. Lätiga mängu ajal oli tunne, et nüüd on Prantsusmaale sõit, aga see lootus kustus õige pea.

Millised on olnud Sinu jaoks kõige raskemad või ebameeldivamad vigastused korvpallimeeskondade juures töötades?

Tuleb meelde Andre Pärna põlvevigastus, mis oli väga ränk. Seal ei olnud muud kui auto peale ja kiiresti haiglasse. Sportlastel pole selles olukorras võimalik kaua oodata, tavainimene võib põlve- või Achilleuse operatsiooni oodata paar nädalat, aga spordimeestel tuleb see kiiresti ära teha. Ptüi-ptüi-ptüi, surma pole ma spordivõistlustel näinud.

Küsin Pärna näitel, kas mängijal on võimalik sellises situatsioonis midagi teisiti teha, et vigastust vältida?

See on nii mänguline situatsioon, kus kõik toimub sekundi murdosa jooksul. Maandud pöördemomendil ja lähebki katki. Kui jalg on maandumisel vales asendis ja sa oma suure kerega sinna peale maandud, siis see võib igal hetkel juhtuda. Kohe, kui ta sinna korvi alla pikali jäi, oli aru saada, et tegemist on põlveliigese täieliku rebendiga.

Vigastuste poole pealt imestan praegu, et kui enne mängiti kõrgemate kossuketsidega, siis nüüd mängivad kõik madalatega. Hetkel on põhiline hüppeliigeste teipimine. Koondise tasemel vist ainult Kriisa ei teipinud, aga enamik tegid seda. See aitab palju. Teisest küljest, jalg harjub sellega nii ära, et oma automatism kaob ära ja liiges ei suuda ennast enam stabiliseerida ja läheb mugavaks. Mäletan, kuidas Klooga laagris ütles (Märt) Kermon, et tulebki liiva peal treenida, sest siis suudad oma hüppeliigest kontrollida.

Kas võib väita, et mõnel inimesel polegi eeldusi tippsportlaseks saada, seda just vigastuste vaatevinklist? Toon näite jalgpallist: Mart Poom, mees, kes küll mängis tipptasemel jalgpalli, aga vigastuste hulk oli tal üle mõistuse suur.

Ei ütleks, et üks sportlane on vigastustele vastuvõtlikum kui teine. Kuigi, anatoomilisest eripärast tingitud trauma teke on samuti arvestatav, näiteks põlve puhul. Liigeste ülemäärane liikuvus on järskudel jõu rakendustel riskantne, samas võib see anda parema sooritusvõime. Eks traumad on ikkagi spordialade liigiti iseloomulikud. Tundub küll, et inimvõimete piir on kaunis lähedal. Atraktiivsuse tõstmise nimel arenevad välja uued spordialad ja reeglid. Korvpalliski on asjad muutunud. NBA on hea näide, aga see on mind täielikult ära tüüdanud.

Kuna minul endal on skolioos, mis avaldus teismeeas korvpallitreeningute käigus, siis uuriksin, kas skolioos on korvpallurite seas levinud probleem?

Olen tähele pannud, et lastel, kes kasvavad kiiresti pikkusesse, on väga palju rühihäireid. Kas on selg kõver, liiga kumer, liiga nõgus. Kui sellele kiiresti tähelepanu ei pöörata, on tervisehädad kiired tulema. Rohkem olen seda probleemi näinud raskejõustiklastel ja heitealade sportlastel, kus tehakse suurte raskustega kangitrenni. Seal on just need selgroolülide nihkumised tekkinud.

Erialatreeningutega alustatakse varakult ja harmooniline lihaskond ei jõua välja areneda. Treenerid on meil enamuses sellest teadlikud ja püüavad kõigiti treeninguid mitmekesistada, aga abimeheks peaks olema jõutreener või füsioterapeut. Just lastele on see vajalik, et nad harjuksid jõutreeninguid õigesti sooritama. Olen näinud ka koondises väljakujunenud stampe, kus osad sportlased ei valdagi harjutuse kasulikkust, pole kunagi teinud ja ei suudagi enam omandada.

Oskad Sa tuua näite mõnest ''tobedast'' vigastusest, mis tuli justkui ei kusagilt, tühjast kohast?

See pole küll vist see, aga mäletan, kuidas Heino Lill ütles, et tema karjäär oleks võinud palju pikemalt kesta, aga ta komberdas põlvelõikuse järgsel päeval tualetti ja libastudes tekitas uue rebendi. Hästi tobe juhtum. Sel hetkel olid lahtised põlvelõikused. Iga operatsioon on suur trauma ja mingi märk jääb kehale sellest külge nii liikuvuse kui painduvuse osas. Mida vähem operatsioone, seda õnnelikum võid olla.

Täispikkuses intervjuu on leitav korvpalliliidu kodulehelt.