MULJED: „Crash Bandicoot 4“ tuletab meelde, et aastaid tagasi olid videomängud tunduvalt raskemad

„Crash Bandicoot 4: It's About Time“ jätkab sealt, kus 1998. aastal pooleli jäädi. Tegelikkuses on seerias vahepeal ilmunud nii mõnigi osa ning neljandas episoodis visatakse selle üle ka nalja, kui räägitakse sarja põhikurjamiga kaklemisest: „Kas tõesti juhtub see neljandat korda? Mul on tunne, nagu oleks seda tihemini juhtunud...“

Otseselt pole teose narratiiv oluline. Kuri doktor Neo Cortex tahab vangist põgeneda. Seda tehes kistakse aja ja ruumi keskele üks suur auk, mis lubab tal erinevates dimensioonides kaost külvama hakata. Crash üritab pahalase plaani nurjata ning hakkab erinevate dimensioonide vahel ringi rändama. Lihtne, arusaadav ja toimiv. Tagasihoidlik stsenaarium on humoorikas ja muhe.

Mängitavuselt on tegemist kolmanda isiku vaates platvormikaga. Mängija juhib Crashi (või teisi tegelasi) läbi erinevate tasemete, samal ajal vaenlaseid alistades, õunu kogudes ja kaste lõhkudes.

Põhilugu läbitakse kas Crashi või Cocoga, alternatiivsetes tasemetes saab aga juhtida doktor Neo Cortexit, Dingodile'i või Tawnat. Igaüks neist on oma unikaalsete võimetega ning levelid keskenduvadki oskuste rakendamisele.

Crashi kontrollimine tundub tuttav kõigile, kes sarjaga varem tutvust teinud. Siiski on ka vanadel olijatel avastamisrõõmu, kuna dimensioonidevaheline hüppamine toob endaga kaasa uusi oskusi ka teose nimitegelasele.

Loo vältel lukustatakse lahti uusi maske, kellest igaüks tasemest vajalikul hetkel välja vupsab ning Crashile enda võimeid laenab. Näiteks saab esemeid tühjast õhust esile manada, suure keerutuse abil kaugustesse lennata ja rohelist maagiat tõrjuda ning palju muud.

Võimeid nõudvad sektsioonid muudavad vahel niigi väljakutsuvad tasemed veelgi keerulisemaks. Osaliselt on see põhjustatud nuppude asetusest. Näiteks on ühes tasemes vaja hüpata läbi olematu seina, et jõuda täpselt samamoodi hüpoteetilisele platvormile.

Kui Crash on platvormi kohale jõudnud, peab mängija vajutama nuppu, mis selle loomakesega samasse dimensiooni kisuks. Tolle tegevuse nupp asub aga kolmnurga all, mis tähendab, et sõrmede töö peab olema kas ülikiire, et jõuda X-ilt kolmnurgani, või siis tuleb tolle sektsiooni jaoks muuta käe asetust puldil. Seda on pisut keeruline seletada, ent kes kõnealuse kohani jõuab, peaks koheselt aru saama, mida silmas pean.

Kuigi üldiselt on Crashi (ja teiste) kontrollimine sujuv ning surmad saabuvad pigem mängija enda hooletuse tõttu, satub ette ka teistsuguseid hetki. Vahel suudavad silmad alt vedada ning veidra perspektiivi tõttu ei suudeta aeg-ajalt kauguseid õigesti hinnata. Õnneks saab hüppeid ka õhus kontrollida ning karakteri all on indikaator, mille abil teda turvalisele platvormile juhtida.

Sellest hoolimata on mäng oodatust keerulisem, seega tasub arvestada, et vähemalt esialgu võivad surmad kiirelt koguneda. Õnneks halastab valitav raskustase.

Nostalgiat otsivatel inimestel on võimalik kasutada klassikalist režiimi, mis viib mängija iga surma järel tagasi leveli algusesse, tänapäevasema versiooni austajad saavad alustada kontrollpunktist. Piisavalt surres loob mäng vahel ka uusi kontrollpunkte, et mängija igaveseks keerulise sektsiooni lõksu ei jääks.

Visuaalselt näeb teos välja fantastiline. Animatsioonid on sujuvad, karakterid ilmekad ning üldiselt pole probleeme ka kaadrisagedusega. Tekib mulje, justkui kontrolliks mängija mõnda Hollywoodi parimat multifilmi. Viimase lihvi annab tasemeid koondav kaart, mis samuti detailselt viimistletud ning pakub silmailu. Ka muusika, heliefektid ning häälnäitlemine on kõrgel tasemel.

Vaatamata mängitavusele, mis ka kogenuma mängija proovile paneb, pakub „Crash Bandicoot 4: It's About Time“ ohtralt lõbu ka algajatele. Tegemist on ideaale teosega, millega aina pimedamaks kiskuvatesse sügisõhtutesse natuke värvi ja rõõmu lisada.