KATSE: kas kahetunnine seanss aitab suitsetamisest loobuda?
Niisiis läksin sel kolmapäeva õhtupoolikul Õnneklubisse vastuvõtule. Astudes kabinetti, võttis mind vastu mõnus ja hubane interjöör. Mitte midagi polnud liiast, kõik oli täpselt paigas. Nurgas oli kirjutuslaud ja mugav patsienditool seisis keset tuba.
Aga ma ei istunud pehmele toolile kohe, sest kõigepealt oli vaja täita kahe lehekülje pikkune küsimustik. Näiteks uuriti mult, kui kaua olen suitsetanud, kas olen vahepeal loobunud, miks hakkasin seda taas tegema, kas mul on sellega seonduvaid tervisehädasid ja palju muud. Pean tunnistama, et väike ärevus oli sees. Pärisin terapeut Anna-Liisalt, ega selline kodeerimine kuidagi ohtlik pole. Mulle kinnitati, et absoluutselt mitte.
„Kodeerimine toimub meditatiivses seisundis. See tähendab une-eelset lõdvestunud seisundit, mida kõik inimesed kogevad nagunii vähemalt kaks korda päevas. Me oleme samasuguses seisundis enne magamajäämist ja peale ärkamist. Nii et seisund ega mõtete muutmine positiivses suunas pole ohtlikud. Vastupidi, uus mõtlemis- ja käitumisviis on väga kasulikud,“ selgitas Anna-Liisa.
Kui küsimustele oli vastatud, siis oli aeg vajuda pehmesse tooli. Olin poollamavas asendis, tekk mõnusalt peal ja silmad kinni. Algas niinimetatud transsi minek, kus Anna-Liisa oma malbe hääle ja mina oma hingamisega tekitasime rahuliku oleku. Olin teel oma alateadvusesse.
Tegime erinevaid harjutusi. Näiteks pidin manama enda ette oma matuse – olin nähtamatu pealtvaataja, palusin andeks oma lähedastelt ning kinnitasin, et nemad pole süüdi, et surin suitsetamise tõttu. See tekitas klombi kurku, kurb oli. Ma ei tahtnud lähedastele sellist hingevalu põhjustada.
Sügavamale transsi jõudes pidin ette kujutama enda suitsukolli, kelle kiskusin endast välja. Lihtsalt öeldes panin põlema.
Järgmisena pani Anna-Liisa kätega minu pead mudides (kindlaid punkte vajutades) mulle pähe koodi, mis peaks aitama vabaneda suitsetamisest. Mida see endast kujutab?
Neuroteadlased on tõestanud, et meie aju on plastiline. Teisisõnu on aju võimeline igal ajal tegema momentaalselt uusi ümberlülitusi ning moodustama uusi neuronühendusi ehk mõtte- ja käitumismustreid. Iga uue mõttemustri moodustamisel vana muster kaob, kui seda enam ei kasutata. Niisiis kui vana muster oli iga kord peale sööki suitsu teha, siis kodeerimise järel enam ei suitseta.
Seansi lõpetuseks, kui olin silmad avanud, ulatas terapeut Anna-Liisa mulle sigareti ja läitis selle. Võisin mahvi vaid sisse tõmmata, kuid alla tõmmata ei tohtinud. Seejärel oli mul vaja nuusutada sügavalt mingit halba lõhna (tundus olevat piirituse ja millegi muu segu). Eesmärgiks oli tekitada jälkusetunnet, mis ka väga efektiivselt õnnestus. Kuidagi ei tekkinud tahtmist haarata järgmise mahvi järele.
Nüüd on kodeerimisest möödas kolm päeva ja seni pole suitsu teinud. Mitu korda on tekkinud küll tahtmine sigareti järgi haarata, kuid miski minu peas on öelnud, et ei tasu. Sul ei ole seda vaja!
Kuigi enne olin skeptiline kodeerimise osas, siis nüüd usun sellesse palju rohkem. Läksin seansile, hoides pea ja meeled selgena ning mõtlesin kaasa. Ma tõesti tahan suitsetamisest loobuda – usun, et saan sellega hakkama ja arvan, et Õnneklubi aitas sellele kaasa! Kui ise usud, siis on kõik võimalik.
Tekkis huvi? Vaata täpsemalt SIIT!