Karel Voolaid kriitilisest fännilaulust: aktsepteerin seda

Kohtumise üleminutitel hõikasid Eesti fännid loosungit "Kaua võib? Ma ei kannata!", mis jõudis mõistagi ka meie koondise peatreeneri Karel Voolaidi kõrvu. "See käib jalgpallikultuuri juurde," ütles ta mängujärgsel pressikonverentsil. "Aktsepteerin seda, kui mängijad ei suuda rahuldada ka kõige suuremate vajadustega fännide nõudmisi. Mängijad aktsepteerivad ka. Me ei tee etteheiteid fännidele, kes teevad meile etteheiteid. Neil on õigus nõuda rohkem. Peame spordis vagu kündma ja olema kõvad Eesti mehed."

Matši kohta sõnas Voolaid järgmist: "Arvan, et mängu alguse emotsioon ja tahe näitasid ära, mida soovisime sellest mängust. Eks mäng ongi selline, et paljud asjad on õnnestumiste taga. Eriti sellises pikas seerias, kuhu oleme sattunud. Kõik mängijad pole küll kõikides mängudes osalenud, aga eks ta mõjutab ikka võistkonda. Eneseusk tuleb võitudest ja viikidest. Näeme seda igal tasemel.

Vajasime väga esimest väravat ja väga ajasime seda taga, et saada psühholoogiline eelis mänguks. Aga Leedul oli piisavalt kvaliteeti, et sähvatada meile vastu. Vaatasin just kõik väravad läbi, paras õnnetuste jada on. Sellist kõmm ja ilusti lahendatud kombinatsiooni, et kergitame kaabut, täna polnud.

Ma ei saa ütelda välja lauset, et nüüd nii ongi. Me ju töötame ikkagi eesmärgi nimel, et saada kätte hea tulemus. Selge on see, et me ei tahtnud Leedu vastu sellist tulemust, aga see on nüüd mingis mõttes eilne päev, peame vaatama Makedoonia peale ja valima piisavalt hea strateegia, et olla veel paremini valmis."

Kuni leedulaste 1 : 0 väravani 14. minutil mängis Eesti hästi, kuid see tundus meie mehi vaimselt murdvat. "Nii on hetkel," tõdes Voolaid. "Selle vastu on rohud sellised, et teatud persoonid võtavad võistkonna kokku ja tõstavad üles. 0 : 1 pole jalgpallis midagi erilist. Sai ka riietusruumis öeldud, et 0 : 2 pole midagi. On vaja usku.

Selge on see, et peame neid külje pealt tagant utsitama. Paraku on [vaim] tänasel päeval kerge kukkuma. Tuleb kõrvalt kõik energiavarud mängu panna ja neist heas mõttes vihane spordimees välja peksta. Samas, kuskil on käed seotud ka. Üle joone minna ja õlgadest raputada ei saa. Selge on ka see, et kui 50-50 mängus lüüakse värav, peab olema mehelikku tahet, et see pole midagi.

Me ei saa jalgpalli mängida nii, et Leedul ei tule ühtki momenti. Sealt võib ka väravaid tulla. Siis tuleb pall keskringi asetada ja kohe edasi mängida. Näeme treeningutel kõvasti vaeva mängijate psühholoogia, eneseusu taastamise ja sütitamisega. Mängu alguses seda on, aga üks värav on valus ja murrab praegu. See on treeneritele väljakutse, millega tegeleda. Kahe-kolme lihtsa lausega pole seda võimalik lahendada. Tuleb uskuda ja mängijaid toetada. See on minu silmis ainuke võimalus."

Kas koondis vajaks appi üht spordipsühholoogi? "Tean, mis seis Eestis on. See pole kõige lihtsam olukord. Kindlasti oleks treeneril huvitav näha, mis oleks kõrvaltvaataja eksperdi hinnang [koondise] siseelule," vastas Voolaid.

Kui mängust positiivset otsida, siis vähemalt lõpetas Pavel Marin Eesti koondise seitsmemängulise väravapõua. Voolaidi ametiaja üheksas mängus oli see üldse alles teine värav.

"Momente oli kindlasti minu treenerikarjääri jooksul A-koondise juures kõige rohkem," ütles Voolaid. "Ka lubavaid, kust võinuks pall ette kukkuda. Nimetame neid ärevateks hetkedes Leedu poole peal. Neid jagus. Kujutage ette, et nõuan veel ja veel ja veel. See tähendab, et hakkan nõudma teatud mõttes totaalset teist taset, millel nad iga päev ei mängi."