Kerr KriisaFoto: Hannes Dreimanis
Korvpall
22. oktoober 2020, 15:04

USA tippülikooli siirdunud Kerr Kriisa: igatsen väga oma vanaema toite

USA spordipodcast "Bear Down with Brian Jeffries" võttis ühendust Eesti koondise 19aastase tagamängija Kerr Kriisaga, kes sellel hooajal mängib tippülikooli Arizona Wildcats´i ridades.

Kümneminutilise vestluse jooksul räägiti USAs kohanemisest, tema nooruspõlvest ja paljust muust.

Räägi, kuidas oled seni Arizonas kohanenud?

Ma arvan, et seni on kõik hästi. Protsess all käib. Praegu alles kohanen toiduga ja üldiselt ameeriklastega, sest inimesed on teistsugused võrreldes eurooplaste ja eriti eestlastega. Seni naudin kõike. Ei kurda millegi üle.

Mis on seni su lemmik USA toit?

In-N-out (USA kiirtoidukett - E.K) on kindla peale minek kiirtoitudest, aga ülikoolilinnaku lähistel leidub ka paar väga head restorani. (In-N-Outis) Meeldib enim sibularõngasteta burger.

Mis toitu sa enim Eestist igatsed?

Igatsen väga oma vanaema toitu. Ta valmistab parimat toitu, vahet pole millest.

Milline on klassikaline toit, mida ta sulle teeb? Too näide...

Tavapärane on kartulid, liha selle kõrval ja salat.

Ameeriklased on eestlastest erinevad. Mis esimesena hakkas siinstest inimestest silma?

Inimesed on nii toredad – see oli esimene asi, millest aru sain. Nad hoolivad sinust, räägivad palju. Eestlased on võrreldes jänkidega külmemad, aga erinevus võib olla ilmas. Kui sul on selline ilm nagu siin, siis peadki õnnelik olema.

Kuidas jõudsid noorena spordi juurde?

Väikesena meeldis mulle teha erinevat sporti, kasvades viis isa mind rohkem korvpalli manu. Seitsme-kaheksa-aastasena tahtsin tegelikult jalgpalluriks saada, aga isa suunas mind. Olen väga rahul selle üle.

Millal sa teda esmakordselt mängimas nägid ja palju see sind mõjutas?

Nägin teda väga väikselt, aga ma esimesi kordi lihtsalt ei mäleta. Olin alati saalis ja mul oli pall pidevalt käes. Hilisemast ajast on juba rohkem mälestusi. Elasime perega välismaal, sest ta oli profikorvpallur. Sealt mäletan juba ka tema mänge.

Sa pikalt ei teadnud, et sinu nimi tuleb Steve Kerri järgi, kes on Wildcatsi ja NBA legend. Millal sa sellest seosest teada said? (Steve Kerr on mängijana viie- ja treenerina kolmekordne NBA meister - E.K.)

Olin seda isalt varemgi küsinud, sest teadsin mängijat, aga tema uhkus ei luba seda tunnistada. Aga ilmselgelt nimi tuli sealt. Kui treener (Jack) Murhpy mind värbas, siis mul polnud aimugi, et Steve Kerr siin mängis. Ühe esimese pildina saatis ta mulle foto, kus McKale´i spordihallis on tema mängusärk lae alla tõmmatud ja ta sõnas, et mu vorm on juba siin. 

Uurisin asja ja avastasin, pagan, ta tõesti mängis seal. See oli naljakas kokkusattumus, aga kindlasti juhtub iga asja põhjusega.

Kas seepärast valisid endale särginumbri 25? (Steve Kerr mängis aastail 1983-88 Arizonas selle numbriga - E.K.)

Ma pole varem selle numbriga mänginud, aga arvan, et see on mulle suur väljakutse. Pean täitma väga suured saapad. See on kindlasti põnev ka fännidele, sest vanemad toetajad saavad meenutada varasemaid aegu. See hoiab mind ka alandlikuna, sest selle numbriga pead väga palju töötama.

Steve oli tuntud oma kaugvisete poolest, sinagi oled hea viskaja. Millal see muutus sinu tugevuseks?

See arenes aastate jooksul. Mulle meeldib visata, eriti kui sa tabad, siis on lõbus mängida. Olen aastate jooksul oma viske kallal kõvasti töötanud ja see on nüüd üks mu tugevusi.

Kui palju sa varem USA korvpallist teadsid? Kas vaatasid noorena siinset ülikoolikorvpalli või NBA-d telekast?

Ma ülikoolikorvpalli ei jälginud sisuliselt üldse, NBA-l hoidsin natuke silma peal. Aga kuna ajavahe on nii suur, siis ei vaadanud kohtumisi otse, vaid lihtsalt jälgisin statistikat ja tulemusi..

Kui hakkasin USA ülikooli peale mõtlema eelmisel suvel, kui peale EMi hakkasid esimesed kolledžid minuga ühendust võtma. Ei tahtnud seda võimalust välistada. Nii jälgisin eelmisel hooajal koole, kellel oli minu vastu huvi. Vaatasin eelmisel aastal seetõttu päris palju ülikoolikorvpalli.

Mind huvitab lennuühendus. Kuidas sa jõudsid Eestist USAsse kohale?

Ei hakka valetama, see oli õudne. Alustuseks lendasin Eestist Lätti, siis Saksamaale, kus veetsin öö. Järgmisena jõudsin Hollandisse, sealt Los Angelesse ja Phoenixisse, kust lõpuks sõitsin autoga Tucsoni. Kogu reis võttis aega umbes 40 tundi.