Korvpall

Endine Tartu Rocki mänedžer: tahaks veelkord seda tunnet, et saalid on rahvast puupüsti täis 

Toimetas Eigo Kaljurand, 22. oktoober 2020 15:02
Meelis PastakFoto: Silver Gutmann / Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook
Eesti korvpall 100 seekordse intervjuu peategelane oli Tartu korvpalli üks tõusu arhitekte, pikaaegne Tartu Rocki mänedžer, nüüdse Rocki Korvpalliklubi üks eestvedajaid ning suur Tartu linna patrioot Meelis Pastak (48).

Poolteist kümnendit Tartu korvpallielu vedanud Pastaku auhinnakapist leiab Eesti meistrivõistlustelt viis kuld-, kaheksa hõbe- ja kaks pronksmedalit. Lisaks sellele hoiti TÜ/Rockiga Eesti lippu kõrgel nii Balti liigas kui ka FIBA eurosarjas.

Olid pikalt TÜ Akadeemilise Spordiklubi korvpallidivisjoni juht (2002–10) ja TÜ/Rocki mänedžer (2002–17) – kuidas sai koostöö ülikooliga alguse?

Samal teemal

See oli puhas juhus kõik. Tollel hetkel praktiseerisin mingil määral eraõiguses. Toonane TÜ Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige Meelis Jukk tabas mind täiesti juhuslikult linna pealt, see oli 2002. aasta suvel. Olime varasemalt tuttavad ja tuli vestluseks, millega ma tegelen. Väga tõsiseid projekte ei olnud tollel hetkel. Siis saingi teada, et neil on selline konkurss välja kuulutatud – otsitakse mänedžeri TÜ Rocki meeskonda.

Kas arvasid, et see töösuhe kujuneb nii pikaks?

Ei arvanud (Naerab.). Minu tolleaegsel ülemusel, Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse esimehel Riho Illakul oli väga selge juhtimisstiil ja ta nõudis kõikide käest palju. Ükskord tulime kuskilt Venemaa avarustest tagasi ja mul sai vist neli kuud täpselt täis ja ta ütles: "Vaatame, kas me seda töösuhet jätkame." Tänasega vaatan sellele muidugi naerulsui otsa, aga tollel hetkel ma ei olnud ka väga kindel, kas tõesti jätkame. Ta on väga mõistlik inimene, olen talle väga tänulik kogu selle õpetuse ja heas mõttes kasvatuse eest. Tema käest oli väga palju õppida.

Kes on läbi aastate olnud Sinu silmis Tartu korvpallimeeskonna parimad mängijad? Keda tooksid esile eestlastest ja keda leegionäridest?

See on ju jube keeruline. Kahtlemata Tanel Tein ja Janar Talts, Tanel Sokk, Tarmo Kikerpill, Martin Müürsepp, nimekiri oleks pikem, kui räägime Eesti meestest. Neid on nii palju läbi käinud. Välismängijatest kahtlemata Augenijus Vaškys, Giorgi Tsintsadze, Viktor Sanikidze, (Brian) Cusworth, Tanoka muidugi – Tanoka Beard! Aga teisi oli ka, (J.S.) Nash oli väga huvitav ja (Justin) Ingram. Ei ole ühtegi paha sõna ühegi Eesti või välismaa mängija kohta öelda, kõik on andnud oma panuse. Nii kõigilt treeneritelt kui ka mängijatelt oli alati midagi õppida. Jah, oli suurepärane aeg.

Kuidas õnnestus meeskonda tuua selline mees nagu Tanoka Beard?

See on pikem lugu, mida olen juba varem meedia vahendusel maha öelnud. Käisime Kaunases vist Žalgirise ja Lietuvos Rytase finaali vaatamas ja saime kokku, nii naljakas kui see ka pole, ööklubis. Lihtsalt vestlesime nendel teemadel, see oli esimene kokkupuude. Elasin talle ikka kaasa ja kui teinekord Kaunases käisin, sai põgusalt vesteldud, näiteks pärast mängu väljaku ääres.

Ma teadsin, et ta Kaunasest ei tulnud ära kõige parema tundega. Teda väga-väga hoiti ja austati Kaunases, aga see lahkuminek ei olnud kõige lihtsam. Ta mängis vahepeal ühe aasta mujal, aga siis ma pakkusin sellise võimaluse välja – ta mäletas Rocki, mäletas mind. Tõin välja, et on võimalus Rytase ja Žalgirisega mängida Balti liigas ja võimalus neile n-ö müts pähe tõmmata (Naerab.). Sai mõned nädalad siis sellist diskussiooni aretatud ja agendiga ka vesteldud ja üht-teist kirja pandud. Kui kõik tingimused lõpuks talle sobisid, siis siia ta jõudis. Žalgirise võitmisest jäi küll napilt puudu, vast neli korda jäime paari punktiga alla, aga Rytase skalbi võtsime kaks korda ära. See oli kahtlemata suur sündmus, sest mõlemad võistkonnad olid tollel hetkel ikka tegijad.

Kusjuures, Tanoka lepingu allkirjastamine oli samuti omaette teema. Kuna iga minut oli konkurentidest tingituna arvel, siis juhtus nii, et ühel laupäeva hommikul kella 8 paiku sõitsime koos Priit Kaasikuga Riho Illaku uksele koputama, et paluda lepingule juhatuse esimehe allkirja. Olen seisukohal, et Priit, kes oli tol hetkel spordiklubi nõustaja ning kelle eestvedamisel loodi Tartu Ülikooli Korvpallikool, oli nii antud juhtumi korral kui ka üldises korvpallialases protsessis kahtlemata suureks abiks..

Tartu kossutiimi endine mänedžer Meelis Pastak meenutas, et esmakontakt Tanoka Beardiga tehti ööklubis. Foto: MARIANNE LOORENTS

Mis olid Tartu Rocki mänedžerina Sinu suurimad katsumused?

Üheselt väga raske vastata. Algusperiood oli kindlasti oluliselt keerulisem ja klubi juhataja vahetus oli ka minu jaoks kindlasti komplitseeritum. Mul olid just olnud edukad perioodid ja pärast seda ma niivõrd nendes otsustusprotsessides enam osaleda ei saanud. Enne seda koostöö Riho Illaku ja juhatusega oli minu jaoks oluliselt produktiivsem ja lihtsam. Samas toodi klubisse täiendust ja teised inimesed hakkasid nende teatud protsesside eest vastutama ja minule jäi pigem komplekteerimine ja muu seesugune. Enne seda oli võimalus sisulises protsessis rohkem sees olla.

2006/07 olid meil (Martin) Müürsepp, (Gert) Kullamäe, Tein ja (Tarmo) Kikerpill, n-ö neli musketäri. Meilt loodeti väga palju, Balti liigas loodetud tulemuseni ei jõudnud. Oli väga pingeline olukord – nii treeneri (Algirdas) Brazyse kui ka mängijate mõistes. Oli keerulisemaid momente, aga saime need ületatud. Ja lõpuks õnnestus korralik lõpupunkt panna selle tiitli näol (Tartu Ülikool/Rock tuli 2007. aastal Eesti meistriks – K.K.). See oli kindlasti üks raskemaid momente

Mis teeb ühest mänedžerist hea mänedžeri? Mis omadused on vajalikud?

Kindlasti suhtlemisoskus. Oskus mängijatega, toetajatega, kellega iganes suhelda. Ja visioon peab olema, mida koos juhatusega ellu viia! Õigete persoonide kaasamine kindlasti. Nagu igal erialal, peab ka hea mänedžer pühenduma. Kella ikka ei vaadanud sellel ajal ja nädalavahetusi ei lugenud, et kui tihti saad kodus olla või puhata. Meilboks oli kogu aeg lahti ja nii ta läks. Eks sellel asjal on muidugi oma hind ka. Täna on juba lihtsam.

Jaa, need on ju tegelikult tagantjärele väga lahedad. Mõnes mõttes tunnen puudust, et tele vahendusel praegu midagi sellist jälgida. Usun, et oli, mida vaadata. Eks Kalev/Cramo eelarve oli vist alati sammu võrra ees, selles mõttes oli keerulisem lõpuni konkurentsi pakkuda.

Meelis Pastak 2008. aastal koos Üllar Kerdega Foto: TEET MALSROOS

Kas ja millal selliseid heitlusi taas näha saab?

Ei kujuta üldse ette. Ma tegelikult siiralt loodan, et Cramo jätkab tegevust valitud kursil ja on suuteline VTB-s ellu jääma. Ülimalt kahju oleks, kui ei mängiks ühtegi meeskonda kõrgemal tasemel – VTB kahtlemata on kõrgem tase. See eeldab komplekteerimist ja seda on nauding vaadata. Rääkimata CSKA-st, Himkist ja teistest, kes Eestisse jõuavad.

Ma ei näe küll täna, et väga sellist vastasseisu saab olema. Peab tunnistama, et praegune seis on nii raske kõikidele klubidele, et see võib tuua ilmselt ka ootamatusi. Igas mõttes, ka vastasseisude mõttes. Eks elu näitab. Tartu kohapealt on mul keeruline kommenteerida. See, et Tiit Sokk kaasati sinna treeneripingile, on minu arvates väga suurepärane idee. Seda meelt ma olen alati olnud, et meeskonnas peab olema ikka vanemaid mängijaid ka. Pean silmas just Janar Taltsi ja Tanel Sokku, mina oleks neid hoidnud kogu aeg, lõpuni välja. Neil on nii palju anda noortele. Kui tahad noorte meeskonnaga tegutseda, siis peab kõrval olema kolm-neli väga suure kogemusega mängijat. Mitte keskpärast, vaid just tasemel mängijat.

Mida pead oma Tartu Rockis veedetud aja tipphetkeks või -saavutuseks?

Neid momente on nii palju, mida võiks meenutada või esile tuua. Kahtlemata Balti liiga pronks (2009 – K.K.), Balti karikavõit Rytase üle (BBL Cup 2010 – K.K.), mis oli fantastiline. FIBA Final Four (2008 – K.K.). Sellest on kahju, et ei õnnestunud paremat positsiooni saavutada, aga jõudsime sinna ikkagi välja. Tuleb veel meelde, kuidas Gert Kullamäe ajal oleme ükskuid tippklubisid, Itaalia ja Venemaa meistrisarja klubisid üllatanud. Need on väga mõnusad hetked. Ei ütleks, et mingit erilist tipphetke peaks eraldi välja tooma, neid hetki on palju.

Pärast 15 aastat mänedžerina, 2017 sügisel said ametist priiks – mis täpsemalt juhtus? Ülikool võttis uue suuna ja Sina muutusid üleliigseks?

Otsuse tegin ma tegelikult ise. Seda tunnet ei olnud enam, sellist ambitsioonikust ei näinud. 15 aastat on nii pikk periood ka. Tundsin, et sisuline pool kadus ära. Kaua sa siis hullad seal, kui sisulist tööd saad aina vähem ja vähem teha? Traagilist midagi ei olnud ja selline otsus sai tollel hetkel tehtud. Täna vaatan meeleldi kõrvalt, kuidas kellelgi läheb.

Mis ajaks võiks realiseeruda teie suur Arena Tartu projekt?

Oi, nii kiiresti kui võimalik (Naerab.). Eks ole näha, ei kujuta üldse ette millal, see on rohkem poliitiline küsimus. Oleme deklareerinud, et me ei näe siin ainult sporti, spordi osakaal Arenal võiks olla suurusjärgus 30%. Tegelikult on palju muid üritusi sinna sisse võimalik viia ja see ilmselgelt teeks selle Tartu elu hoopis mitmekesisemaks kultuurilises plaanis. Teeme omalt poolt parima, et see ikkagi realiseeruks kunagi.

Mis teid Tartu juures enim köidab, et olete valmis selle arengusse nii palju panustama?

Tartu on 30 aastat kodulinnaks olnud ja kus sa siis ikka panustad, ikka kodulinna. Tartu on ju mõnus linn. Arvan, et aja küsimus, millal asjad hakkavad jälle seda rada pidi minema, et saalid on rahvast jälle puupüsti täis ja elatakse kaasa. Seda tunnet tahaks veelkord tunda.

Täispikkuses intervjuud loe korvpalliliidu kodulehelt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee