Jalgpall

RETRO | Taimsoo legendaarsest sahkerdamisest: „Rein Kilk kirjutas, et ta on Kuku raadiost, mina ütlesin, et olen Vikerkaare ajalehest.“ 

Raul Ojassaar, Jalka, 27. oktoober 2020 17:58
Kuulsusrikas võit! Ats Purje lõi Eesti kasuks teise värava ja Sloveenia vastu suudeti võõrsil 2 : 1 edu hoida lõpuni.Foto: Reuters/Scanpix
Ajakiri Jalka jätkab suure tagasivaatega Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas. Esimeses osas võeti luubi alla 2010. aasta sügis, teises osas 2011. aasta esimese pool kuni suvise Lõuna-Ameerika turneeni: Tšiili ja Uruguay vastu sisuliselt C-koondisega mänginud ja kuivad kaotused saanud rahvusmeeskond oli sattunud avalikkuse kriitikalaine alla – sellele olid eelnenud kaotused Itaaliale ja Fääri saartele.

Esimest osa saab lugeda siit!

Samal teemal

Teist osa saab lugeda siit!

Kui juba nukrad kaotused Itaalias ja Fääridel olid koondise hoogu pidurdanud ning allajäämised Lõuna-Ameerikas ei aidanud samuti kuidagi kaasa, siis 10. augustil peetud maavõistlus Türgiga pidi olema sügiseste valikmängude peaproov. Paraku mindi ka seal alt – kuiv 0 : 3 kaotus tähendas seda, et koondis oli viimases viies kohtumises jutti jäänud ise nullile, meie võrk oli aga sahisenud 15 korral.

Ajakirjanduses tõstatati taas küsimus: kas Tarmo Rüütli on õige mees vankrit vedama? Toona Õhtulehes töötanud Andres Vaher kirjutas näiteks pärast kaotust Türgis terava arvamusloo pealkirjaga „EI hurraajalgpallile!“, kus tõi välja, et Rüütli soov pakkuda rahvale ilusat jalgpalli on ületanud igasugused piirid. „Rüütli kell tiksub: kolm sügisest valikmängu peavad andma vastuse, mis tulevik talle toob,“ kirjutas Vaher.

Vastuse need mängud tõepoolest andsid!

Mäng nr 8

  • 2. september 2011 Sloveenia–Eesti 1 : 2
  • 78. Matavž – 29. pen. Vassiljev, 81. Purje
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja (74. Stepanov), Klavan, Teniste, Dmitrijev, Vunk, Kruglov (69. Purje), Vassiljev, Zenjov (61. Ahjupera).

Mõnes mõttes võib öelda, et tegu oli Eesti koondise ajaloo ühe ootamatuima võõrsilvõiduga. Nagu mainitud, ei olnud koondise seis viimaste tulemuste valguses kiita ning võitu oli sellest kohtumisest raske oodata. Asjaosaliste endi sõnul oli aga juba reisi alguses tunda, et õhkkond koondises on kuidagi teistsugune – julge, positiivne ja enesekindel. Samas ei olnud edasipääs asi, mille peale oleks toona liiga palju mõeldud. Konstantin Vassiljev oli äsja siirdunud Sloveenia klubist Luka Koperist Venemaale Permi Amkari, Raio Piiroja sai aga koondisega Sloveeniasse jõudes teada, et tema on liitunud Hollandi kõrgliigaklubi Arnhemi Vitessega (täpsemalt veidi allpool). Klubiliselt tegi suure sammu edasi ka algkoosseisus alustanud Taijo Teniste, kes siirdus Levadiast Norrasse Sogndali.

Janno Kivisild: „Meil oli olnud arvestatav ebaõnnestumiste periood, aga mul on hästi meeles, et enne Sloveenia reisi oli kohe algusest peale kogu vaib õige. Saime parima koosseisu kokku, mängijatel olid klubijalgpallis olnud positiivsed emotsioonid ja see kandus kõik koondisesse edasi. Kuidagi oli nii, et kuigi meil oli olnud väga nukker suvi, siis läksime septembris puhtalt lehelt uutele mängudele vastu.“

Konstantin Vassiljev: „Sain nädal aega enne mängu teada, et siirdun Sloveeniast Venemaale, aga pidin siis kohe koondisega tagasi Sloveeniasse lendama. See oli huvitav ja andis lisamotivatsiooni. Me ei mõelnud edasipääsust. Olime oma mänguga rahul, aga teadsime, et järgmine mäng on kohe kodus tulemas. Võibolla ei tahtnud me endale pinget peale panna, aga võibolla ei osanud me mõelda, et läheme ja paneme nüüd veel kõigile ära – isegi siis ei sõltunud ju asjad ainult meist.“

Vassiljevit ei olnud unustanud ka sloveenid. Lendava Naftas ja Luka Koperis kokku üle kolme aasta veetnud eestlase auks oli isegi tribüünidel näha kohalikke, kes kandsid tema nimega särki, mille esisele oli kirjutatud sloveenia keeles „Hlava“ ehk „aitäh“.

Vassiljevit võisid tänada ka eestlased – just tema saatis avapoolaja keskel suurepärase läbisööduga karistusalasse Sergei Zenjovi, kelle Sloveenia väravavaht Samir Handanović kukutas. Penalti realiseeris juba Kostja ise ja viis Eesti 1 : 0 juhtima.

Loosung „Ei hurraajalgpallile“ Sloveenias tegelikult mingil määral ka kehtis, sest Eesti mängis tavapärasest kaitsvamalt. Kaks alumist poolkaitsjat Aleksandr Dmitrijev ja Martin Vunk aitasid kaitseliini ees vastaste rünnakuid nullida ning ise loodeti eelkõige vasturünnakute peale, kus oldi kiired ja täpsed. Just Vungil oli teise poolaja alguses ka kuldne võimalus eduseisu suurendada, kuid ta ei suutnud palli imeheast positsioonist Handanovićist mööda saata – puurivaht oli pool sekundit varem väravaesisele tõrjunud Dmitri Kruglovi madala ja terava karistuslöögi.

Tarmo Rüütli: „See ei olnud meie valik, et langeme alla ja ootame seal vastaseid. Meie kaitse on selline, et keskväljal teha palli peale pressing ja vastase rünnakute alustamist võimalikult efektiivselt segada. Selge see, et Sloveenia oli favoriit, meie üritasime lihtsalt vastu saada.“

Sloveenid jätkasid aga üritamist ning said 78. minutil kätte ka viigivärava – autoriks Tim Matavž, kes oli samamoodi nagu Raio Piiroja äsja üleminekuakna viimasel päeval Hollandi tipu PSVga lepingu sõlminud.

Viigiseis sai kesta aga vaid kolm minutit, sest 81. minutil virutas Ats Purje Eesti uuesti juhtima. Olles Dmitrijevilt saanud söödu karistusala joonele, hoidis Purje kehaga vastase eemal, pööras ümber ja virutas madala löögi tagumisse nurka. Lausa ebaeestlaslikult külmavereline ja ootamatu löök tabas Ljubljana staadionit kui piksenool.

Janno Kivisild: „Üks asi on see, et Kostjal olid suured ootused peal, ta oli toona just Sloveeniast Venemaale siirdunud ja tundis Sloveenia jalgpalli hästi. Teine asi oli see, et õnnestusime vahetustega. Ats Purje tuli vahetusest ja oli kohe resultatiivne. Olen koondise treenerina olnud enam kui 200 mängus ja see on üks nendest asjadest, mis on selgelt meeles. Pärast mängu oli riietusruumis meeleolu selline, et oleme nüüd tagasi, ja kõik uskusid sellesse.“

Sergei Pareiko: „Uskusin, et kui suudame võõrsil Sloveeniat võita, võivad kõik võimalused avaneda. Mängijate vorm oli väga hea ja mängud näitasid seda. Mängijate iseloom ja atmosfäär, mis koondises valitses, andis kõik sellele tohutult juurde. Need ei olnud juhuslikud tulemused – töötasime selle nimel kõvasti.“

Piiroja üleminek lennukis

Kui Konstantin Vassiljev siirdus Permi Amkari pisut varem ja märksa traditsioonilisemal viisil, siis Raio Piiroja üleminek Fredrikstadist Hollandi klubi Vitesse ridadesse toimus üleminekuakna viimasel päeval, suisa viimastel tundidel ja minutitel. Muide – sel ajal, kui otsustavaid lepinguid ja dokumente vormistati, oli mängija ise õndsas teadmatuses Euroopa kohal, sest lendas koos koondisega Eestist Sloveeniasse.

„Enne äralendu andsin Tallinna lennujaamas tühjale A4-le kümme allkirja. Alles pärast maandumist sain ise teada, kas asi läks läbi ja mis numbrid ja tingimused lepingusse said,“ meenutab Piiroja elu üht omapärasemat lennureisi.

Vajalikud dokumendid said sealjuures Hollandi jalgpalliliitu esitatud paar minutit pärast viimase tärmini kukkumist, kuid minimaalsele hilinemisele vaadati õnneks läbi sõrmede.

„Minu jaoks läksid sealt edasi aga asjad raskeks – vorm oli hea ja minek kõva, aga keha ei kannatanud head vormi välja,“ jätkab Piiroja, kes vahetati Sloveenias 74. minutil välja. „Mängu lõpus hakkasid säärelihased tunda andma. Vaatasin kõrvalt, kuidas Ats oma vana hea pöörde ümber oma tagumiku tegi ja võiduvärava lõi.“

Neli päeva hiljem oli Piiroja kodus Põhja-Iirimaa vastu taas rivis, kuid klubi juurde minnes hakkasid tervisejamad uuesti pihta. „Kolm-neli päeva hiljem oli esimene liigamäng, kus pidin põhikoosseisus alustama. Mängueelsel treeningul, kurat, tõmbasin aga soojendusjooksu ajal mõlemad säärelihased ära! Fännid olid seda trenni vaatama tulnud ja mul oli nii häbi – pidin laskma ennast väljakult ära talutada…“

Vitesses jäi Piiroja nimele lõpuks vaid kaks liigamängu – mõlemas sekkus ta päris viimastel minutitel vahetusest. Sealjuures tegi ta koondisega 2011. aasta sügise sisuliselt täies mahus kaasa. „Mul vedas, et Aivar Pohlak ja Tarmo Lehiste olid head sõbrad Vitesse toonase omaniku Merab Jordaniaga. Klubist hakati ütlema, et mis koondisemängud – kuhugi sa ei lähe, alles said terveks! Omanik ütles aga seepeale, et selle mehe eesmärk peabki praegu olema koondisemängude jaoks keskenduda,“ tänab Piiroja grusiinist klubijuhti.

„Vikerkaare korrespondent“ Kaspar Taimsoo: saadi aru küll, et mingi sahkerdamine käis!

Omapärasel kombel sattusid Sloveenia ja Eesti mängul platsi äärde meie tippsõudjad Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Hilisemad olümpia pronksimehed olid mängupäeva hommikul lõpetanud 50 kilomeetri kaugusel Bledis oma etteaste maailmameistrivõistlustel ning mõtlesid koos sõudeliidu presidendi Rein Kilgiga, et võiks ka vutikoondise matši vaatama minna.

„Tagasime endale Bledis olümpiakoha. Rein Kilgil oli kindel plaan jalgpalli vaatama minna, aga pileteid ei olnud – mäng oli selleks ajaks juba välja müüdud. Siis hakati helistama – Rein helistas ja vist isegi ajakirjanikud helistasid, et poisid tahaksid mängu vaatama tulla. Mõeldi välja: kui pileteid ei ole, siis teeme meile meedia akrediteeringud. Meid pandi ajakirjanikena kirja ja põhimõtteliselt nii oligi!“ meenutab Taimsoo lõbusalt.

„Päris nii lihtne kõik muidugi ei olnud: pidime näiteks kirja panema, mis väljaannet me esindame. Rein Kilk kirjutas, et ta on Kuku raadiost, mina ütlesin, et olen Vikerkaare ajalehest – meil oli Viljandi Paalalinna koolis selline ajaleht, kuhu ma olin kunagi isegi päriselt pilte teinud. Siis selgus, et meil pole ju fotovarustust. Kuidas me läheme sinna, kaks kätt taskus, ja hakkame fotograafi akrediteeringut nõudma? Mäletan, et saime sümboolselt Postimehe ajakirjaniku Ann Hiiemaa seebikarbi, aga öeldi, et see pole päris aparaat, millega pilte teha. Rein andis ühele meist Allariga oma suure objektiivi, Lembit Peegel laenas meile aga üht oma varukeret, siis oli meil korraldajate silmis varustus ka olemas. Eks nad said aru küll, et mingi sahkerdamine seal käis, aga lõpuks öeldi, et okei, andke minna!“

Mängu ajaks tuli laenatud varustus muidugi tagasi anda, aga Taimsoo ja Raja tegid mängu ajal ka päriselt oma seebikatega pilti. Võiduka kohtumise järel sai Taimsoo endale mälestuseks ka Taijo Teniste mängusärgi – nimelt olid Taimsoo ja Teniste enne üheskoos aega teeninud.

Taimsool oli seega tegu eriti tegusa päevaga: hommikupoolikul tagas ta pileti olümpiamängudele, õhtul käis fotograafiks vutikoondise võidumängul ja tagatipuks sai mälestuseks veel ka kamraadi särgi. „Vägev mäng oli, pole midagi öelda!“

Mäng nr 9

  • 6. september 2011 Eesti – Põhja-Iirimaa 4 : 1
  • 28. Vunk, 32. Kink, 59. Zenjov, 90 + 3. Saag – 40. ov. Piiroja
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (63. Purje), Vunk, Vassiljev, Kruglov, Kink (88. Saag), Ahjupera (53. Zenjov).

Kuigi võit Sloveenia üle oli suurepärane tulemus, ei olnud sinisärkidel aega loorberitele puhkama jääda – vaid neli õhtut hiljem ootas juba ees kodumäng Põhja-Iirimaaga, mis oli tänu Ljubljanas saadud punktidele saanud kõvasti kaalu juurde. Edasipääs ei olnud enam helesinine unistus, vaid ääri-veeri realistlik variant – seda aga ainult juhul, kui põhjaiirlased suudetakse kahel korral alistada.

Kodumängu eel oli väike mure kaitsemänguga: kui ülejäänud põhimehed olid rivis, siis Aleksandr Dmitrijev pidi kandma mängukeeldu. Sellest hoolimata otsustas Tarmo Rüütli mängima minna julgelt, kahe ründajaga. „Kõik on suhteline. Kui on vaja kaitsta, siis kaks ründajat ette ei jää. Kui on vaja rünnata, siis ühest mehest ei piisa,“ mõtiskles Tarmo Rüütli mängueelsel pressikonverentsil.

Olgu siin ära mainitud ka tabeliseis enne seda kohtumist. Itaalia oli püüdmatus kauguses ja grupivõidu juba sisuliselt kindlustanud, teisele kohale pretendeeris aga suisa neli meeskonda: Sloveenial oli 11 punkti (8 mängust), Serbial samuti 11 (7), Eestil 10 (8) ja Põhja-Iirimaal 9 (7). Kõik oli totaalselt lahtine!

Ühtäkki oli uskujaks muudetud ka Eesti rahvas. Kui samas valiksarjas oli näiteks kodumängule Sloveeniaga tulnud pisut alla 6000 inimese, siis Põhja-Iirimaa mäng müüdi välja. Juba mängueelne hümn lõi erilise meeleolu: Oru põhikooli koori 17 lauljaga tuli kaasa kogu staadion ja esitas hümni, mis kõlas vägevamalt kui kunagi varem.

Tarmo Kink: „Kui väljakule läksime, siis kirjade, plakatite ja muuga loodud atmosfäär oli isegi enne rahva tulekut juba kuidagi eriline. Sisetunne ütles, et tuleb ilus mäng. Kogu õhkkond, mis seal valitses, oli midagi täiesti erilist, mida mina Eestis pole kunagi varem ega hiljem kogenud. Ma ei oska seda isegi seletada. Ja mäng… Eesti ikka tavaliselt kodus nelja ei löö. Põhja-Iirimaal on kõik Inglismaa kõrgliiga või esiliiga mehed. Mängisin ise toona Middlesbrough’s ja teadsin paljusid nende mängijaid.“

Mõnes mõttes polegi mängust väga palju rääkida: Eesti oli üle ja võttis oma. Dmitrijevi puudumise tõttu keskväljal tavapärasest olulisemat rolli täitnud Martin Vunk tegi suurepärase esituse ja avas 28. minutil oma ainsa koondiseväravaga skoori. Vaid neli minutit hiljem ei suutnud vastaste väravavaht Lee Camp toime tulla Tarmo Kingi terava löögiga, mis oli teele saadetud enam kui 30 meetri kauguselt. Isegi Raio Piiroja õnnetu omavärav enne poolajavilet ei võtnud Eesti hoogu maha.

Teisel poolajal tegid skoori vahetusmehed: Sergei Zenjov kasutas ära vastaste kogenud keskkaitsja Gareth McAuley kingituse, täpi i-le pani Kaimar Saagi üleminutite tabamus, mis saatis kodupubliku suisa ekstaasi. Põhja-Iirimaale löödud neli väravat olid seda tähendusrikkamad, et eelmise seitsme mänguga olid vastased oma võrgust kokku välja noppinud vaid kolm palli!

Tarmo Rüütli: „Põhja-Iirimaa kodus oli mammu. Sellisele koondisele neli tükki lüüa… Meie väravapõua juures, kus tihtipeale vaatad, et null väravat ja null punkti… Tampida neile neli väravat, sellest jätkus emotsiooni veel ka välismänguks, mis tuli ka väga hästi välja.“

Tarmo Kink: „Võtsime ühe mängu korraga ja vaatasime siis edasi, kuhu välja jõuame. Mäletan, kuidas ütlesin Ats Purjele: kui kodus Põhja-Iirimaa ära võtame, läheme veel siit alagrupist edasi. Nii läkski. Kahju, et toona finaalturniir suurem polnud.“

Eesti tõusis FIFA tabelis esimese 60 sekka

Septembrikuiste valikmängude järel sai Eesti hõisata ka FIFA edetabelisse vaadates: olime seal kerkinud suisa 58. kohale, mis tähistas toona sinisärkide läbi aegade kõige kõrgemat asetust. Meie seljataha jäid näiteks Ukraina (60.) ja Poola (65.), kes korraldasid 2012. aasta EM-finaalturniiri ja ei saanud seetõttu valikmängudest väärt reitingupunkte koguda, aga ka Soome (72.), Austria (77.), rääkimata siis Lätist-Leedust. Mõned aastad hiljem tõeliselt tuule tiibadesse saanud Islandki (107.) oli veel sisuliselt mudas. Olid ajad… Muide: Elo reitingutabelis, mida peetakse tihtipeale FIFA edetabelist märksa adekvaatsemaks, oli Eesti samal ajal alles 82. real.

58. koht ei jäänud sealjuures Eesti laeks: 2012. aasta märtsikuu edetabelis kerkis Eesti suisa 47. kohale.

Mäng nr 10

  • 7. oktoober 2011 Põhja-Iirimaa – Eesti 1 : 2
  • 22. Davis – 77. pen,. 84. Vassiljev
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Stepanov, Piiroja, Klavan, Puri (57. Purje), Dmitrijev, Vunk, Kruglov, Kink (65. Vassiljev), Ahjupera (46. Zenjov).

Põhja-Iirimaa oli kodus alistatud, nüüd oli vaja võõrsil töö lõpule viia. Väike võimalus oleks jäänud ka viigiga, ent võit oleks andnud juba kindlama jalgealuse: Eesti võidu korral pidime lihtsalt lootma, et Serbia ei võida kumbagi oma kahest viimasest mängust Itaalia ja Sloveeniaga.

Koondiselaagri eel oli küsimärke aga palju, kõige suurem koondise ründeliidriks kerkinud Konstantin Vassiljevi kohal. Oma esimeses mängus uue koduklubi Permi Amkari eest 11. septembril vigastas Vassiljev reie tagalihast ja oli sellest ajast saati olnud vigastatud. Koondiselaagrisse tuli ta siiski kohale. Peale Vassiljevi maadlesid traumadega ka Raio Piiroja (vaata eelmist lisalugu) ja Andrei Stepanov, mängukeelu all oli Taavi Rähn. Muide, mängueelsel pressikonverentsil andiski Rüütli kõrval ajakirjanikele vastuseid 21aastane Mikk Reintam.

Esimesed koondiselaagrist tulnud signaalid olid ärevad. Vassiljev ei teinud meeskonnaga koos trenne kaasa, võistkonna arst Kaspar Rõivassepp ütles, et väga suureks optimismiks põhjust pole, aga eeldused on loodud, et Vassiljev saaks Belfastis platsile joosta. Üks oli kindel – 90 minutit Kostja vastu ei pea.

Konstantin Vassiljev: „Esimese täiskoormusega trenni tegin alles kohapeal. See oli ka esimene kord, kui üritasin mängulises olukorras selle jalaga peale lüüa. Kogu ettevalmistus, mis Eestis toimus, nägi välja nii, et tegin soojenduse koos meeskonnaga ja hakkasin siis eraldi harjutusi tegema. Olin ka Permi doktoritega rääkinud ning kõik arvasid, et asi on piiri peal – kõik võib korras olla, aga lihases ei ole ilmselt nii palju jõudu, et 90 minutit välja pigistada. Oht oli uus vigastus saada, aga sel hetkel tundus, et oli vaja kõik mängu panna. Mina ei olnud ainus, neid oli teisigi, kes natuke vigastatud olid, aga jooksime kõik väljakule ja võitlesime. Vedas, et kellegagi midagi ei juhtunud.“

Õnneks läksid otsustavad treeningud hästi ja sai selgeks, et 20–25 minutit võiks Vassiljev vastu pidada. Selle valiksarja napikas number neli!

Janno Kivisild: „Kuigi võitsime Põhja-Iirimaad kodus suurelt, ei ole see mäng mul nii eredalt meeles kui see, mille me Belfastis korda saatsime. Läksime mängule justkui favoriidina, võõrale väljakule, kus vastane ei aktsepteeri seda, et sa oled favoriit, sest nende jaoks oled sa ikka väike Eesti.“

Mängu alguses oli aru saada, et Eestit võis soodne olukord pisut kammitseda. Põhjaiirlased, kes soovisid kuu aja taguse keretäie eest kätte maksta, alustasid paremini ja said teenitult kätte ka värava – 22. minutil pareeris Sergei Pareiko madala tsenderduse väravaesisele, kus vastaste kapten Steven Davis pressis oma jala kuidagi Enar Jäägeri ja Andrei Stepanovi vahele ning viis kodumeeskonna juhtima.

Vaheajal tegi Tarmo Rüütli ühe vahetuse, asendades Jarmo Ahjupera Sergei Zenjoviga. Kahe ülejäänud vahetusega – Purje Puri asemele ja kauaoodatud Vassiljev Kingi asemele – sai pusle aga ühtäkki ideaalselt kokku ja Eesti hakkas võõral platsil suisa suruma, justkui mõni tipptiim, kes peakski autsaideri vastu oma võtma.

Tarmo Rüütli: „Vastane oli natuke hellaks tehtud, nad austasid meid ja olid ettevaatlikud. Eriti ruumi mängida ei olnud, aga ühel hetkel tõin Vassiljevi sisse. Vastane langes allapoole ja meil hakkas tekkima liinide vahele rohkem ruumi, kus saime oma mängu mängima hakata. Nad muutusid liiga ettevaatlikuks ja andsid meile sellega võimaluse. Kostja on muidugi selline vend, et kui ta kaugelt tulistab, on pall võrgus! Põhja-Iirimaad kodus ja võõrsil võita – pole paha!“

Eesti jalgpallisõbrale pole muidugi vaja seda, mis sellele järgnes, väga põhjalikult meelde tuletada. 77. minutil realiseeris Vassiljev enda teenitud penalti, seitse minutit hiljem aga virutas kaugelt sellise pommlöögi, mis oli selline kuul, et põrkas tagasi.

Ometi oleksid kohtunikud – kiidame siinkohal Saksamaa brigaadi eesotsas Manuel Gräfega – värava peaaegu tühistanud. Nimelt oli Martin Vunk olnud vahetult enne Vassiljevi kolli suluseisus ja tõusnud ka abikohtuniku lipp – peakohtunik Gräfe nägi aga ära, et pall ei jõudnud Vungini mitte Sergei Zenjovi, vaid põhjaiirlase jalast, ning lasi mängul jätkuda. Rohelistes särkides mehed jätsid silmanurgast lippu nähes aga mängimise vaat et pooleli ning olid võrgu sahisemise järel kohtunike peale väga kurjad, kuid tegelikult oli kõik õige. Valiksarja napikas number viis!

Konstantin Vassiljev: „Esimesed 65 minutit vaatasin seda mängu kõrvalt, aga mulle tundub, et see teine poolaeg Belfastis oli meie kulminatsioon – mänguliselt, emotsionaalselt ja ka tulemuse mõttes. Kodumängus klappisid kõik asjad hästi – Martin Vunk lõi kaugelt, Tarmo Kink lõi kaugelt, ühe ehitasid vastased endale ise. Mänguliselt oli aga just see teine poolaeg Põhja-Iirimaal eriline. Vastane ei suutnud vahepeal päris pika aja jooksul isegi oma poole pealt välja saada! Kui vaatasin pingilt seda, mis toimus väljakul, siis olin täiesti veendunud, et me lööme vähemalt ühe ikka ära. Pärast teist väravat ei suutnud põhjaiirlased meid isegi surve alla panna. See näitas, kui hästi see mäng meie kontrolli all oli. Kui esimene poolaeg oli mõlemale poolele nii ja naa, siis teine poolaeg oli konkreetselt meie teenitud võit.“

Janno Kivisild: „Tarmo Rüütlil on üks asi, mida ei ole võimalik õppida – uskumatult hea nina lugeda mängu selle koha pealt, et kus on see hetk, mil on vaja muutust tuua. Selle ekstra käigu Vassiljeviga tegi ta väga õigel ajal ära: piisavalt palju oli jäänud aega, et mängu oli võimalik muuta, samal ajal oli piisavalt vähe aega, et Kostjal ei juhtuks uut vigastust. See tunnetus on inimesele antud, mingil määral tuleb see ka kogemusega, aga temal oli see sellisel tasemel, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Pro litsentsiga seda paketis kaasa ei saa!“

Raio Piiroja: „Kõik mehed olid oma tipptasemel. Neid mänge on hea järele vaadata, kõik pakatavad enesekindlusest.“

Tarmo Kink: „See, kuidas Eesti mängis võõrsil Põhja-Iirimaaga… Kodus olime tulemuse mõttes paremad, aga just mängupildi mõttes tuleb see võõrsilmäng ette. On vähe võõrsilmänge, mis sellele vastu saavad.“

Muide: see sügisene seeria Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu on senimaani olnud ainus kord, kui Eesti koondis on suutnud kolm valikmängu järjest võita.

Aivar Pohlak: „Toona oli see mingil määral Konstantin Vassiljevi meeskond. Tarmo Rüütli oli selle rolli talle andnud ning usaldas teda. Kõik teadsid täpselt, mismoodi see toimima peaks. Kostja energia oli väga konkreetne, mis selle vankri sealt kraavist välja tõi. See sügis oli kindlasti tema koondise tipphetk, kui jätta hilisemast ajast kõrvale see mäng Hollandiga, kus ta pärast tütre sündi kaks väravat lõi.“

Kuigi Eesti oli kõik oma valikmängud ära mänginud, ei olnud meie saatus selge – selle pidi otsustama 11. oktoobri kohtumine Sloveenia ja Serbia vahel. Jalgpallibuum oli Eestis aga juba alanud.

Karel Voolaid: Põhja-Iirimaa teine poolaeg läks Eesti vutiklassikasse

Jalkas tegutses toona taktikajuttude rubriigis eksperdina koondise praegune peatreener Karel Voolaid, kes kiitis Tarmo Rüütli valikuid. Lillekülas peetud Põhja-Iirimaa mängu järel kirjutas Voolaid näiteks nii: „Külalised mängisid kohati liiga eeskujulikult klassikalist brittidele omast 4-4-2-te, mis oli küll nauditav, kuid millest puudus loovus, kiire söödumäng ning ajastatud avanemised ja kohavahetused. Eestlased omakorda vastasid huvitavalt, kiirete lühikeste ja pikkade söötude vahekord oli paremini balansis. [---] Mõlema septembrikuise mängu kokkuvõtteks võib koondise edu trumbiks nimetada väga heal tasemel meeskondlikku kaitsetegevust. Kaitse- ja poolkaitseliini vaheline koostöö oli super! Õhuvõitluses domineerisid Rähn ja Piiroja täielikult ning vastupidavuse poolelt on teinud enamik mängijaid kõva sammu edasi. 180 minuti jooksul Sloveenial ja Põhja-Iirimaal head väravavõimalused sisuliselt puudusid. Eesti pallivaldamine oli enesekindel ning rünnakud lõpetati sagedasti löökide või tsenderdustega. Realiseerimine oli tase omaette.“

Põhja-Iirimaa võõrsilmängu puhul kiitis ka Voolaid eelkõige eestlaste teist poolaega. „Kui sinisärgid said aina enam täpsete söötudega mängu sisse, siis põhjaiirlased jätkasid nii sirgjooneliselt pika palliga, et Piiroja lausa lustis pidevalt kohtunikega vaidleva Kyle Laffertyga, olles õhuvõitlustes täielikult üle. Selgelt ründava suunitlusega Ats Purje väljakule toomisega domineeris Eesti väljakul täielikult ning rohesärgid olid sunnitud aina rohkem tähelepanu pöörama kaitsetegevusele. [---] Väljakul järgnevalt (Vassiljevi sekkumise järel) toimunu võib kindlasti kanda Eesti jalgpalliklassika hulka, sest sellist jalgpalli, mida Eesti pakkus järelejäänud minutite jooksul, pole enne nähtud. Pall liikus kiirelt, mängijad vahetasid kohti ja kombineerisid ladusalt. Keskväljakul võideti üks-ühele olukordi, vastaste värava ees tekitati ohtlikke momente. Pallivaldamise protsent oli 60-40 Eesti kasuks. [---] Valikgrupi otsustavates mängudes küpselt mänginud koondis pani sumisema kogu Eesti, Briti saared, Balkani maad ja pärast playoff’i loosimist ka Euroopa jalgpalliringkonnad! Unistus elab edasi!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee