Aastaid Narva Transi esindanud Irie ei suuda uskuda, mis meeskonnaga tänavu toimunud on.Foto: Erki Pärnaku
Jalgpall
29. oktoober 2020, 14:06

Vigastused, äng, ebaõnn – Narva Transi kohutava hooaja märksõnad

Eesti jalgpalli kõrgliigas on pidada jäänud kaks vooru, mille järel tehakse tabel pooleks, nõnda et kuus paremat jätkavad viimases ringis omavahel ja neli alumist omavahel. Kõige suurema ootamatusena jätkab alumises ehk "sõkalde" grupis ka Narva Trans, kes muidu olnud ikka tabeli esimese poole meeskond.

Ka tänavusele hooajale läks Trans vastu igati korraliku koosseisuga, kuid mida pole tulnud, on tulemused. Juuni keskpaigaks oldi kaheksast mängust teenitud vaid kaks viigipunkti ning türklasest peatreener Cenk Özcan pani ameti maha.

Seejärel on meeskonda tüürinud tandemina Oleg Kurotškin ja Maksim Gruznov ja kui suvel tundus, et kuidagi pressitakse end ikkagi kuue esimese sekka, siis septembrist alates on mänguvanker taas allamäge veerenud ning Transil pole enam ka matemaatilist võimalust alumisest grupist pääsemiseks. Mis siis on Narva jalgpalli lipulaevaga tänavu juhtunud, et seisusele vastavat mängu näidata pole suudetud?

Soccernet.ee portaali peatoimetaja Kasper Elissaar nendib, et tõepoolest poleks kevadel osanud arvata, et Trans on sügiseks seal, kus ta on. Kuigi tulemusi ei tulnud, oli mängupilt alguses paljulubav ning andis lootust, et küllap peagi ka suurde mängu tagasi tullakse. Ent ilusa mängupildile vaatamata ei tahtnud punktid kuidagi tulla.

"Eks neil kohe alguses oli mingite nurkade pealt vähe õnne ning mingeid väliseid tegureid kasvõi mingite kohtunike otsuste näol, mis neil endal seda viha ja ängi suurendasid. See lõi psühholoogilise efekti, mis lumepallina võimendus: mäng on justkui iseenesest ilus, kuid tulemusi ei tule," arutleb Elissaar.

Mõistagi ei saa üle ega ümber ka Transi sel hooajal saatnud vigastustest. Kuigi koosseis paberil on võimas, siis seda jagub algkoosseisuks ning kui sealt mehi välja langeb, on peenike pihus. Kohe hooaja alguses sai väga tõsise trauma mängujuht Denis Poljakov, lisaks on lühemat või pikemat aega eemal olnud mitmed teised võtmemängijad.

"Kui Özcan lahkus, oli see Transi jaoks justkui mingi pöördepunkt, sest juunist kuni septembri koondiseaknani mängiti end tagasi pildile. Nigeerlasest ründaja Geoffrey lõi väravaid, aga kui tema hoog rauges, ei tulnud enam ka tulemusi," tõdeb Elissaar.

Tõepoolest: Transi viimane liigavõit jääb 16. augustisse, kui kodus alistati 1 : 0 Tallinna Kalev, seejärel on kuue kaotuse kõrvale teenitud vaid kaks viigipunkti. Tagatipuks oldi karikasarajas püstihädas rahvaliiga tiimi Helmiga, kellest saadi jagu vaid 2 : 1.

Elissaar nõustub, et kindlasti pole Transi eestvedaja Nikolai Burdakov asjade sellise käiguga rahul, kuid samas ei näe Elissaar põhjust, miks peaks narvakad kahe hooaja vahel ette võtma suuremat sorti verevahetuse. Tema arvates on suurim väljakutse see, et leida meeskonnale peatreener, kes saaks stabiilselt tööd teha – elu on näidanud, et kui Transil on treener, kes püsib stabiilselt, siis tulevad ka tulemused järele.

"Need mängijad, kes seal praegu on, on ju korralikul tasemel ja kvaliteeti neil jagub. Ehk vaid ründaja koht vajaks täiendust, sest kui vahepeal tundub Geoffrey väga hea, siis vahepeal jälle ei tundu. 

Personaalia mõttes nad väga alt ei läinud, kuid pigem on neil harukordselt vähe õnne olnud sellel aastal," tõdeb Elissaar kokkuvõtteks.