Kergejõustik

Aivar Karotamm: maksin peale umbes kolm miljonit krooni, et Eestis võistlusi korraldada 

Toimetas Kaspar Koort, 5. november 2020, 08:28
Saatejuht Karl Rinaldo ja Aivar Karotamm Manta Maja stuudios.Foto: EKJL
Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ oli seekord külalise rollis Eesti staažikaim kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm.

Tatjana Lebedeva, Juri Sedõhh, Jüri Tamm, Bohdan Bondarenko, Virgilijus Alekna, Aleksander Tammert, Erki Nool, Andrus Värnik, Magnus Kirt, Rasmus Mägi on vaid mõned nimed Karotamme tiitlivõistlustel medaleid võitnud sportlaste nimekirjast.

„Ma ei tea, kui suur on minu roll nende sportlaste karjääris olnud. Mänedžer on üks osa taustajõududest. Mina olen teinud treenerite ja sportlastega koostööd. Me teeme koos hooaegade eel plaanid ja otsime võistlused, arvestades seda, mida sportlastel vaja on,“ ütleb Karotamm, kes tegeles ise nooruses kümnevõistluse ja odaviskega.

63aastase Karotamme sõnul leiab maailmast täna paarkümmend igapäevaselt kergejõustiku mänedžerina töötavat inimest. „Üldiselt aetakse mänedžeride seas asju viisakalt, aga eks ka meil toimub võitlusi nagu igal teisel ärialal. Näiteks ülerääkimised. Ühe kuulusa Hollandi mänedžeri, ka Haile Gebrselassiega koostööd teinud Jos Hermensi hüüdnimi on „Snake“ (tõlge: uss). Tema on käinud teiste mänedžeride sportlastega rääkimas jutuga, et tal on pakkuda paremad tingimused. Aga see pole eetiline ja viisakas,“ räägib Karotamm.

Karotamm aitas Eestis korraldada aastate jooksul palju erinevaid kõrgetasemelisi kommertsvõistlusi. Tihe toetajate otsimine tegi selle töö tema hinnangul mänedžeriametist keerulisemakski.

„Ma ei ole ühtegi penni nende võistluste korraldamise eest saanud. Maksin peale kokku umbes kolm miljonit krooni, et Eestis õhtumiitinguid korraldada. Ja oma sportlastele ütlesin alati, et tulge võistlema ja aidake. Nad said vahel ainult boonust, muud midagi. Me ei leidnud kunagi nii palju sponsoreid, et suurt võistlust teha. Kui kutsusime võistlema Stefan Holmi, siis pidime ju ka konkurendid talle tooma. Samamoodi pidi Marko Aleksejevil konkurente olema, et ta ei peaks üksi hüppama enne Holmi ja teisi. Võistlust pidi tervikuna vaatama,“ selgitab Karotamm.

Viimastel aastatel pole Eestis enam kõrgel tasemel kommertsvõistlusi toimunud. Kas head ajad võiksid selles osas veel tagasi tulla? „Ma ei oska öelda. Oleme Mati Lilliallikuga arutanud, et Jumping Galat võiks uuesti korraldada. Idee oli isegi Saku suurhallis seda kunagi teha, aga juba üksnes vastava põranda maha panemine oleks maksnud miljon krooni. Oleme arutanud seda võistluste teemat, sest igas riigis peaks olema aastas vähemalt üks mõnus rahvusvaheline sise- ja välivõistlus. See oleks alale puhas reklaam,“ arvab Karotamm.

Saates tuleb muuhulgas juttu ka Karotamme tuntumatest hoolealustest, teiste seas Magnus Kirdist ja Rasmus Mägist, mänedžeritöö ülesannetest, suhtlusest võistluste korraldajatega, stardirahadest, maailma kergejõustiku hetkeseisust, närvidest ja armastusest spordi vastu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee