Suri hokimängija, kelle karjäär kestis vaid 11 sekundit, kuid elutöö kestab edasi

1995. aasta 20. oktoobril tegi toona 20aastane Travis Roy debüüdi Bostoni ülikooli hokimeeskonna eest. Vaevalt 11 sekundit pärast jääle pääsemist üritas ta rammida Põhja-Dakota ülikooli mängijat Mitch Vigi, kuid vastane oli kiirem ning Roy lendas pea ees poordidesse. Ta murdis neljanda ja viienda selgroolüli ning jäi altpoolt kaela halvatuks.

Ent karm hoop ei murdnud noort meest. 1996. aastal asutas ta omanimelise fondi, et aidata teisi selgroovigastusega inimesi ning koguda raha vastavateks teadusuuringuteks. Aastate jooksul on fond aidanud rohkem kui 2100 halvatud inimest nende elukvaliteedi parandamisel ning selgroovigastuste uuringuteks on välja jagatud teadusgrante peaaegu kümne miljoni dollari väärtuses.

"Minu unistuseks oli mängida hokit esimeses divisjonis," rääkis Roy viis aastat tagasi. "Need 11 sekundit, mis ma Walter Browni areenil Bostoni ülikooli esindasin, olid mu elu parimad 11 sekundit."

Roy lisas, et töö omanimelises fondis on andnud tema elule mõtte ja tähenduse ning ta tunneb end armastatuna.

Ent tänavu oktoobris õnnetuse 25. aastapäeval ehk nädalajagu enne oma surma, tunnistas Roy Boston Globe'ile antud intervjuus, et vahel tunneb ta suurt ängi ning soovib, et seda õnnetust poleks kunagi juhtunud. "Mõtlen neil hetkedel, milline mu elu oleks siis olnud," ütles Roy.

Tema suurimaks sooviks oli samas, et keegi teda ei haletseks. "Olen 45aastane ja tean, et see on veel noor iga, kuid ma tunnen end vanana. Kui elad 25 aastat ratastoolis, siis sa kulud. Kuid mul on olnud õnne, et kõik inimesed, kes on mind aidanud, on jätkuvalt minuga. On palju inimesi, kes on minust tunduvalt halvemas seisus ja ma tahan neid aidata," rääkis Roy.

Ent 29. oktoobril tema maine teekond halvatusest tingitud komplikatsioonide tõttu lõppes.

"Peame raske südamega teatama, et leiname lahkunud Travis Royd," kirjutas Bostoni ülikooli spordiosakond oma järelehüüdes. "Tema lugu on inspiratsiooni ja vapruse võrdkujuks ning ta oli eeskujuks ja kangelaseks nii paljudele inimestele. Tema pärand kestab igavesti, ja mitte ainult Bostoni ülikooli kogukonnas, vaid lugematutes eludes, mida ta on üle kogu riigi mõjutanud."