Jalgpall

RETRO | Sloveenia kangelased ja vihatud Kassai. Rüütli: „Kui meie edasipääs selgeks sai, olin nagu pärast autoavariid – totaalses šokis.“ (1)

Raul Ojassaar, Jalka, 27. november 2020 10:22
Raio Piiroja lahkus Eesti vutiajaloo suurmängult enne lõpuvilet, sest Viktor Kassai näitas talle punast kaarti. „Tore, et Iirimaa meile vastu tuli – nad olid sel hetkel täiesti mängitav võistkond. Siiamaani ise põen seda aeg-ajalt – näen seda unes, ärkan üles ja mõtlen, et milline võimalus see oli… Oleks pidanud pead natuke külmemana hoidma,“ ütleb Piiroja nüüd.Foto: Tairo Lutter
Ajakirja Jalka suur tagasivaade Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas jätkub neljanda ja ühtlasi viimase osaga. Kui esimeses osas võtsime luubi alla 2010. aasta sügise, teises osas 2011. aasta esimese poole ja kolmandas osas 2011. aasta sügise esimesed kohtumised, siis viimases osas oleme jõudnud kolme viimase olulise mängu juurde – kusjuures esimeses neist ei käinud Eesti koondis isegi platsil!

Esimest osa saab lugeda siit!

Samal teemal

Teist osa saab lugeda siit!

Kolmandat osa saab lugeda siit!

Eesti koondis oli kõik oma kohtumised valiksarjas juba ära pidanud, kuid ei teadnud endiselt, millise koha saadud 16 punkti meile annavad. Kuna kodumäng Fääri saartega oli tõstetud kõledast oktoobrikuust 2010. aasta augustisse, kus see oli kogu valiksarja avamatš, pidime küüsi närides ootama viimast mänguvooru, sest siis läksid Mariboris vastamisi Sloveenia ja Serbia. Serblastel oli suurepärane võimalus Eestilt endale teine koht napsata: neil oli vaja vaid sloveenidele tuul alla teha ja teine koht oleks olnud nende. Eestile oleks teise koha jätnud viik või Sloveenia võit. Võõrustajatel ei olnud aga samal ajal enam peale au suurt midagi mängus – alagrupi neljas koht oli veel teoreetiliselt lahtine, kuid see oli puhtalt formaalsus.

Jalgpallibuumis Eesti fänne ootas 11. oktoobri õhtul omapärane maiuspala: kell 20 algas Lillekülas maavõistlus Eesti ja Ukraina vahel, sisuliselt koos selle lõpuvilega pandi pall mängu aga Mariboris Sloveenia ja Serbia vahel. Et võimaldada Eesti fännidele mõlemat mängu võimalikult hästi jälgida, organiseeriti A. Le Coq Arenale ühe nurgatribüüni kohale suur ekraan, millelt said fännid Eesti–Ukraina mängu järel kohe ka Sloveenia–Serbia kohtumist vaadata.

Mäng nr 11

  • 11. oktoober 2011 Sloveenia–Serbia 1 : 0
  • 45 + 1. Vršič

Kummalisel kombel sattus nii, et Eesti koondise kõige olulisem mäng selles valiksarjas sündis ilma meie osaluseta. Juba avaminutitest alates oli näha, et kohtumine tuleb tuline – Serbia vajas võitu, et edasi pääseda, kuid sloveenid ei soovinud kodus mitte midagi kergelt ära anda. Belglasest kohtunikul Frank De Bleeckerel tuli juba avapoolajal tegeleda mitmel puhul närviliste mängijate rahustamisega. Suure ehmatuse elas Eesti üle 38. minutil, kui väravavahiga silmitsi pääsenud Serbia ründaja Milan Jovanović selja tagant maha niideti. Mäng seisis tükk aega ja õhk oli pingest paks, aga Belgia kohtunik andis kollase kaardi hoopis Jovanovićile! Kordused näitasid, et Sloveenia kaitsja Mišo Brečko mängis küll palli, kuid seda ülinapilt – penaltile ja punasele kaardile oli see olukord igatahes väga lähedal. Selle valiksarja napikas number kuus!

Avapoolaja üleminutitel juhtunu oli aga tõeline šokk – eelkõige Serbiale, aga positiivses mõttes ka Sloveeniale ja Eestile. Tasapisi oodati juba poolaja lõppu, kui Sloveenia sai keskväljalt karistuslöögi, mis andis hea võimaluse õhuvõitlejad vastase karistusala juurde viia. Dare Vršić saatis palli 45(!!) meetri kauguselt kõrge kaarega teele ja kõigile üllatuseks kukkus see latipõrke kaudu täpselt üle väravajoone, põrgates sealt tagasi välja. Kohtunikud nägid olukorda hästi ja lugesid erakordse tabamuse ära – Sloveenia üks, Serbia null! Valiksarja napikas number seitse!

Teisest poolajast kujunes Eesti jalgpallisõpradele aga ilmselt elu kõige pikem kolmveerandtund. Serblased surusid, ründasid ja Sloveenia näis aeg-ajalt juba murduvat. 63. minutil paistiski, et Serbia saab oma värava kätte: vasakäär Aleksandar Kolarov võeti karistusalas maha ja kohtunik De Bleeckere näitas seekord penaltipunkti peale. Sedavõrd olulist trahvilööki otsustas sooritama minna Serbia kapten, Manchester Unitedis mänginud keskkaitsja Nemanja Vidić – sealjuures oli Vidić oma profikarjääris varem penaltit löönud vaid kahel korral, 2005. aastal Moskva Spartaki ridades. Meie õnneks andis praktika puudumine tunda: penaltitõrjuja kuulsusega Sloveenia väravavaht Samir Handanović ootas kannatlikult ära Vidići väikese pausi ja püüdis nõrga löögi kinni!

Arvestades seda, et mängida jäi veel sisuliselt pool tundi, mille jooksul Serbia surve ei lakanud, tasub tunnistada – see penalti oli meie valiksarja napikas number kaheksa!

Viimaste minutite jooksul said serblased korra ka palli võrku, kuid õnneks vilistati suluseis. Pisut enne 90 minuti täitumist hakkas ka Serbia usku kaotama – neil oli vaja kaht väravat, ent rünnakul ei tulnud enam midagi välja. Lõpuvile 1 : 0 seisul kuulutas võitu Sloveeniale, aga veel suuremat võitu Eestile.

Sloveenia–Serbia kohtumise olulisim moment: Sloveenia väravavaht Samir Handanović püüab Nemanja Vidići kehva penalti. Foto: Reuters/Scanpix

Pareiko: sellist närvi pole isegi platsi peal tundnud!

Sloveenia ja Serbia kohtumine on Eesti jalgpallisõbrale kahtlemata üks nendest hetkedest, kui mäletatakse hästi, kus ja kellega seda kohtumist vaadati. Eesti koondise liikmed kutsuti pärast mängu Ukrainaga A. Le Coq Arena VIPi-looži, kus jälgiti närvesöövat lõpplahendust koos tähtsate ninade ja ajakirjanikega puupüsti täis ruumis. Kõik koondislased sinna aga ei tulnud, lõpuni suutsid suurt närvipinget taluma jääda vaid vähesed.

Tarmo Kink: „Mõtlesin, et vaatan rahulikult kodust. Olin millegipärast suhteliselt kindel, et Sloveenia ei lase Serbial võita – kogu ajaloo ja põhimõtete pärast. Tean nende mentaliteeti ja ajalugu – nad ei saa seda ju ometi ära lasta. Serbia oli valiktsükli jooksul nii ebastabiilne olnud, et ma ei näinud, miks nad peaksid selle mängu võitma. Viskasin ülikonnaga ennast diivani peale. Mäletan, et enne kui mina jõudsin hõisata, pistsid naabrid juba kisama!“

Isegi peatreener Tarmo Rüütli ei suutnud viimast veerandtundi VIPi-loožist vaadata, vaid läks autosse rahunema. „Mõtle, kuidas võib jalgpallis juhtuda – see on täiesti uskumatu, kuidas võib vahel see pall väravasse minna! Kui meie edasipääs selgeks sai, olin nagu pärast autoavariid – totaalses šokis. Emotsioonid olid nullis. Võtsin fakti vastu, eks pärastpoole hakkasid peast läbi laskma, et mis toimus.

Mäletan, et kuskil kirjutati, et Rüütlil oli pokkerinägu peas ja midagi välja ei näidanud. Ma ei olegi selline, kes iga asja peale midagi välja näitaks. Võtsin fakti omaks ja elu läks edasi.“

Konstantin Vassiljev: „Ma ei vaadanudki seda mängu! Meil läks pärast Ukraina mängu staadionil natuke pikemalt ja sõitsin pärast seda koju. Kui koju jõudsin, oli veel viis minutit mängida, aga ma ei suutnud telekat mängima panna, vaid kõndisin kodus edasi-tagasi. Alles pärast vaatasin tipphetki.“

Kes seda mängu Ukrainaga üldse mäletab?

Mõistagi ei saanud Eesti koondise mängijad rahus Sloveenia–Serbia kohtumise vaatamiseks valmistuda – selle asemel tuli samal päeval pidada kodune maavõistlus Ukrainaga. 0 : 2 kaotusmängus eksis Konstantin Vassiljev penaltil – kusjuures see on suuresti ainus asi, mida asjaosalised sellest mängust üldse mäletavad. Kõik ootasid ju tegelikult õhtust matši.

Ukraina vastu teise poolaja kirja saanud Dmitri Kruglov arvas näiteks Jalkaga vesteldes, et tema selles mängus ei osalenud. „Ma arvan, et neid inimesi, kes seda mängu mäletavad, on üsna vähe! Meenub ainult see, et Kostja ei realiseerinud penaltit. Kõik ootasid juba Sloveenia ja Serbia mängu.“

Penaltil eksinud Vassiljev teab aga hästi, et Oleksandr Rõbka tõrje sundis teda edaspidi oma penaltite löömise taktikat üle vaatama – tihtipeale lõi Vassiljev toona oma penaltid ühte kindlasse nurka. „Lüües olin pigem kindel, aga see löök lihtsalt ei õnnestunud – läks natuke kõrgemale ja väravavahi jaoks mugavale kõrgusele. Pärast seda pidin natuke mõtlema.“

***

Edasipääsu järel ei tulnud pikalt oodata – juba ülejärgmisel päeval loositi kaheksa koondist, kes oma alagrupis teiseks jäid, omavahel play-off-lahinguid pidama. Eesti oli mõistagi asetamata tiimide seas, mistõttu olid loosi eel meie neli võimalikku vastast Portugal, Horvaatia, Tšehhi ja Iirimaa. Loosiurnist tõmmatigi välja Iirimaa. Rõõmustasid mõlemad: paljud eestlased pidasid nelikust nõrgimaks just iirlasi, Iirimaale oli Eesti aga samuti selgelt parim valik, sest ülejäänud variandid olid Türgi, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Janno Kivisild: „Ootasime loosimist väga. Sain juba varem teada, et Arno Pijpers tegi sel ajal mingil määral Hollandi jaoks skautingutööd, ja just Iirimaa oli koondis, keda Arno oli väga põhjalikult kogu valiktsükli ajal skautinud. Saimegi loosimise järel väga põhjaliku taustainfo ja mänguanalüüsid koos statistikaga, kõik see oli meil olemas.“

Iirimaa meedia end tagasi ei hoidnud: Eestit nimetati unistuste loosivastaseks, alamõõduliseks ja väljapaistmatuks autsaideriks. Iirimaa vutiüldsus võis ju eestlasi alahinnata, ent koondis seda kahjuks ei teinud.

Spekulandid jäid pika ninaga

Kui Eesti–Iirimaa kohtumise piletid 17. oktoobri hommikul vabamüüki paisati, said need otsa juba poole tunniga, sest huvi nende vastu oli meeletu. Soodsast olukorrast üritasid kasu lõigata aga hangeldajad: esimese hooga müüdi 194 piletit inimestele, kelle eesmärk oli ostetud piletitega hangeldada. Viru keskusest õnnestus ühel iirlasel endale hankida kokku suisa 150 piletit, Tondi Selveris müüdi ühele mehele aga korraga 44 piletit. Seda ekslikult: reegel sätestas, et ühele inimesele võib kõige rohkem müüa neli piletit. Need spekulandid saadi aga kätte ja kasumist jäid nad ilma – oleks aga narr arvata, et mõni teine hangeldaja ei teeninud väiksema piletikoguse pealt hõlptulu.

Mäng nr 12

  • 11. november 2011 Eesti–Iirimaa 0 : 4
  • 13. Andrews, 67. Walters, 71., 88. pen. Keane Eemaldamised: 35. Stepanov, 76. Piiroja
  • Eesti: Pareiko, Jääger, Stepanov, Piiroja, Klavan, Kink (67. Purje), Dmitrijev, Vunk (61. Lindpere), Kruglov, Vassiljev, Ahjupera (55. Voskoboinikov).

Kauaoodatud sajandi mäng Iirimaaga algas meile tegelikult paljulubavalt. Esimese kümne minuti jooksul jõudsime mitmel korral vastase karistusala juurde ning kümne minuti täitudes kukkus Konstantin Vassiljevi rikošetiga kauglöök Iirimaa värava katusele. Kõik paistis lootusrikas, kuni 13. minutil saabus esimene külm dušš: Aiden McGeady tsenderdas vasakult äärelt, väravaesisel jäeti Keith Andrewsile liiga palju ruumi hoovõtuks ning iirlane suunas palli peaga posti kõrvale – 0 : 1.

Eesti mätta otsast sai paraku mängu peategelaseks ungarlasest kohtunik Viktor Kassai. 17. minutil petsid iirlased esimese kollase kaardi välja Andrei Stepanovile. 34. minutil eksis aga keskväljal sööduga rängalt Aleksandr Dmitrijev ja Stepanov sõitis viimase kaitsjana sisse iirlaste ründajale Robbie Keane’ile. Kassai taskust välkus selle peale Stepanovile mõistagi teine kollane kaart ja Eesti jäi vähemusse.

Tarmo Rüütli: „See punane kaart pani mängule pitseri, see lõi mängu meie jaoks rütmist välja. Mul oli enne mängu valik: kas panen mängu Stepanovi või Taavi Rähni. Tegin sellise valiku ja olen ikka aeg-ajalt mõelnud: ei tea, kuidas oleks läinud, kui oleksin teise otsuse teinud? Stepanov võttis natuke liiga vara või pisut mõtlematult selle punase. Nii juhtus.“

Stepanovi eemaldamise järel ei muutnud Eesti koondis oma mänguplaani oluliselt. Ragnar Klavan toodi küll keskkaitsesse ja Dmitri Kruglov vasakult äärelt äärekaitsesse, kuid Rüütli ei otsustanud seisu hoidma minna, vaid soovis endiselt näha ründavat mängu. See tõi iirlaste värava all kaasa ka mitu ohtlikku olukorda ja poolvõimalust, ent skoori me teha ei suutnud. Teisel poolajal tuli juba lagunemine. 67. minutil kasutas meie karistusalas tekkinud tohuvabohu ära Jon Walters.

Konstantin Vassiljev: „Kuni teise väravani olime isegi vaatamata punasele kaardile mängus sees, aga võibolla oleksime siis pidanud tagasi hoidma ja proovima mängu 0 : 1 peal lõpetada. Seal tuli kogemus mängu – ühel hetkel tulnuks meil endale selgeks teha, et parem oleks olnud see napp kaotus vastu võtta ja järgmiseks mänguks valmistuda, mitte edasi rünnata.“

Mängu lõpp kiskus meie poolt vaadatuna suisa inetuks. Vaid neli minutit pärast Waltersi tabamust suutis Pareiko küll Andrewsi rikošetiga karistuslöögi pareerida, ent tagasipõrkunud palliks ei olnud ükski Eesti kaitsja valmis ja Robbie Keane suunas nahkkera tühjaks jäänud võrku. Karistuslöök oli sealjuures tulnud olukorrast, kus Raio Piirojale näidati kollast kaarti.

Veel viis minutit hiljem sattus Piiroja karistusala nurga lähedal Keane’iga kahevõitlusesse, mängis palli käega ja saadeti teise hoiatuse tõttu samuti väljakult minema. Üheksakesi jäänud eestlaste haavadele raputati veel soola 88. minutil, mil Keane realiseeris penalti, mille Stephen Hunt oli Ats Purje vastu teeninud.

0 : 4 oli šokk. Ülikõrgele aetud ootused toodi 90 minutiga üheselt ja konkreetselt maa peale tagasi. Neljaväravaline kaotus tähistab siiani Eesti koondise suurimat allajäämist A. Le Coq Arenal. Hiljem on see kordunud vaid 2019. aasta sügisel maailma tippkoondise Hollandi vastu.

Sergei Pareiko: „Põlesime läbi. Kellelgi ei olnud varem sellist kogemust ja pinge oli väga suur. Oleks meil olnud mängijaid, kes oleks varem Meistrite liigas või kasvõi Euroopa liigas veerandfinaalis või poolfinaalis mänginud, kus samuti suure pinge all asi kahe mänguga otsustatakse… Kahjuks meil seda ei olnud. Iirlastel ei olnud see esimene kord, nad olid varem sellega kokku puutunud. Tahtsime oma publiku ees proovida teha seda, mida Läti 2004. aasta EMi eel Türgi vastu suutis, aga läks nii nagu läks. Minu meelest häbi me tundma ei pea – mängisime nii hästi, kui suutsime, kahjuks läks nii.“

Tarmo Kink: „Oleks pidanud natuke targemalt mängima – läksime Iirimaad kodus maha tampima. Olime Põhja-Iiri kodus maha tampinud – mis see Iirimaa siis ette võtta on? Teine asi – kui pärast väravaid analüüsisime, siis kõik tekkisid sellistest asjadest, mida olime enne mängu video pealt üle vaadanud. Punane kaart lõi ka kõik plaanid sassi. Tagantjärele on muidugi lihtne öelda, et oleksime pidanud targemad olema – sel hetkel arvasime, et nii on õige, ja läksime mängima.“

Janno Kivisild: „See oli elu mäng. Sisemine ärevus oli väga suur, aga seda tuli tasakaalus hoida, et see kuidagi resultaati pärssima ei hakkaks. Ülehäälestatust ma ei mäleta. Kõik oli tavaline, valmistusime selleks nii, nagu olime harjunud. Staadionil oli aga küll väga suure mängu atmosfäär, ühelgi teisel valikmängul pole ma sellist asja tunnetanud. Vastasvõistkonna fännitribüün oli roheliseks värvunud, kogu ülejäänud staadion aga siniseks. See oli eriline. Läksime mängima ka nii, nagu olime harjunud. Me ei üritanud kuidagi vastast üle kavaldada või ei hakanud üle mõtlema. Mis läks valesti, oli ilmselt see, et me ei kohandanud punase kaardi järel oma mänguplaani, ei valinud turvalist ja kindlat hardcore-betoonkaitset, ei hakanud bussi parkima. Mängisime oma mängu edasi ja lõikasime sellega näppu – muutusime seetõttu haavatavaks ja tasakaalust väljas olevaks, vastane karistas selle ära. Takkajärele võib ju mõelda, et pool lahingut oli tegelikult veel ees ja oleks pidanud tulemuse minimaalse hoidma. Me seda valikut ei teinud ja see maksis meile lõpuks kätte.“

Konstantin Vassiljev: „Sergei Zenjov sai enne mänge vigastada – tema oleks Iiri suurte ja natuke kohmakate keskkaitsjate vastu väga vajalik olnud. Me ei olnud selleks mänguks valmis, meil ei olnud sellisel tasemel kogemust. Tahtsime väga Lillekülast ära minna hea tulemusega, aga see maksis meile kätte. Iga väike asi mõjutas natuke – olime näiteks kogu tsükli mänginud Nike pallidega, aga play-off’i jõudes pidime mängima teistsuguste pallidega. Pall palliks, see on pisiasi, aga see ilmestas, kuidas olukord hakkas kiiresti muutuma.“

Raio Piiroja: „Tore, et Iirimaa meile vastu tuli – nad olid sel hetkel täiesti mängitav võistkond. Siiamaani ise põen seda aeg-ajalt – näen seda unes, ärkan üles ja mõtlen, et milline võimalus see oli… Oleks pidanud pead natuke külmemana hoidma. Kui oleks esimene mäng võõrsil olnud, oleks ehk isegi parem olnud – oleksime saanud play-off’i atmosfääriga natuke harjuda. Kui võõrsil sulle üks ära lüüakse, pole ju hullu. Me läksime aga kodus kindlalt võidu peale mängima, aga kui jäime taha ja vähemusse, ei teinud me oma korrektiive. Aga see on takkajärele tarkus.“

Seiklejast Iiri fänn sai mängu vaadata Rüütli kõrvalt

Eesti–Iirimaa kohtumise ajal juhtus avalikkusele märkamatult ka üks väga kentsakas olukord: nimelt suutis üks piletita Iiri koondise fänn ennast leidlikul moel väljaku äärde smugeldada. Piletiostu lootuses staadioni ümber luusides silmas ta avatud ust, läks sealt sisse ja leidis pallikoti koos Eesti koondise dressidega. Dressid kiirelt selga, pallikott üle õla – ja kuhu mujale kui väljaku äärde, otse Eesti koondise pingi kõrvale!

Peaaegu üheksa aastat hiljem mäletab personaaltreenerina töötav Conor Cunningham Jalkaga vesteldes sündmuste käiku nagu eilset päeva. „Istusin alguses Eesti pingi kõrval, aga kuna olin ka ise šokis, et mul õnnestus nii kaugele jõuda, võtsin paaril korral telefoni välja, et sellega pilte teha. See äratas neljandas kohtunikus ilmselt kahtlust ning ta tuli uurima, kes ma olen. Arvan, et minu aktsent koos Eesti dressiga oli selge märk, et midagi on valesti, aga ütlesin, et olen pallipoiss, ja näitasin oma pallikotti. Kohtunik pidi aga mängule keskenduma – ilmselt seetõttu palus ta mul lihtsalt tribüünile minna ning ei hakanud turvamehi kohale kutsuma.“

Suure osa mängust vaataski Cunningham kohtumist otse tiimi pinkide tagant juhuslikul vabal istekohal, hoides aga silma peal pallikotil, mis Eesti pingi kõrvale jäi. Mängu lõppedes suutis ta turvatöötaja pehmeks rääkida, et peab pallid kokku korjama, ning pääses seepärast uuesti väljakule, kus tähistas koos Iirimaa koondisega võitu, kandes samal ajal Eesti dressi!

Staadionilt minema saadeti Cunningham alles siseruumidesse jõudnult, kuid Eesti koondise dress jäi iirlasele selga. „Mul on see endiselt kodus olemas. Olen alati endale öelnud, et peaksin selle korralikult ära raamima, aga pole veel selleni jõudnud. Ehk siis nüüd, kui sellest varsti kümme aastat täis saab?“

Eesti abitreener Janno Kivisild meenutab hiljem, et mängu ajal pani ta Cunninghami tähele küll, kuid arvas, et ju on tegu mõne vabatahtlikuga. „Selleks mänguks kaasati palju inimesi ja kõikide nägusid ju tunda ei saa. Panin teda küll tähele, aga ei mõelnud sellele pikemalt. Alles pärast mängu meediast lugesin, kellega tegu oli!“

Mäng nr 13

  • 15. november 2011 Iirimaa–Eesti 1 : 1
  • 32. Ward – 57. Vassiljev
  • Eesti: Londak, Jääger, Rähn, Klavan, Kruglov (18. Puri), Teniste, Vunk, Vassiljev, Lindpere (54. Kink), Saag, Voskoboinikov (73. Purje).

Kordusmänguks olid Eesti koondise read märgatavalt hõredamad: punaste kaartide tõttu kandsid mängukeeldu keskkaitsjad Piiroja ja Stepanov, ühe Viktor Kassai otsuse peale protestimise eest sai kollase kaardi Sergei Pareiko, kes seetõttu samuti Dublinis platsile tulla ei saanud. Oli selge, et Iirimaale sõidetakse oma au päästma, ei muud.

Mõlemad väravad sündisid väravavahi eksimusest: iirlased läksid avapoolajal juhtima pärast seda, kui Pavel Londak oli nurgalöögi olukorras palli liiga lihtsalt Stephen Wardi jalale tõrjunud; Konstantin Vassiljev virutas 57. minutil väravasse aga kauglöögi, mis lipsas Shay Giveni rusikate alt läbi. Viik võõrsil Iirimaaga oli ju iseenesest hea tulemus, ent avamängu kontekst ei lubanud sellest üleliia rõõmu tunda. See ei takistanud 800-l Dublinisse sõitnud Eesti fännil mõistagi Vassiljevi väravat tähistamast.

Tarmo Rüütli: „Valmistusime nii hästi, kui suutsime, ja püssi põõsasse viskamise tunnet ei olnud. Väljas Iirimaaga 1 : 1 – polnud paha!“

Janno Kivisild: „Tarmo suutis meeskonna niimoodi mängima panna, nagu seis oleks olnud 0 : 0. Analüüsisime mängu eel eelmise kohtumise läbi, aga ühel koosolekul vaatasime näiteks „Tulnuka“ filmi. Ma ei tea, kelle idee see oli, ja algusest lõpuni me seda ei vaadanud, aga mingeid klippe küll. Läksime täiesti kastist välja. Mängisime ainult oma väärikuse nimel ja saime natuke leevendust.“

Konstantin Vassiljev: „Tähtis oli lõpetada valiktsükkel väärikalt ja normaalse mänguga. See mäng näitas ka selle meeskonna sisu – võitlesime lõpuni välja hoolimata sellest, et suuremad šansid olid juba läinud.“

Joel Lindpere taas koondises

Kogu valiktsükli jooksul oli taustal jututeemaks olnud tõsiasi, et 2010. aasta alguses New York Red Bullsi siirdunud Joel Lindpere koondisele appi ei tulnud. Vutiliidu president Aivar Pohlak ütles avalikult välja, et Lindpere oli Red Bullsiga sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt talle maksti koondisse mitte tulemise eest. Lindpere ise lükkab sellised väited ümber.

„Ükski normaalne klubi ei paku koondise mitte esindamise eest raha! Mu peatreener oli rootslane, spordidirektor norralane, nad ise jälgisid oma koondisemänge kogu aeg. Mängud ju kattusid ja ma ei saanud tulla! MLSi graafik ei arvestanud EM-valikmänge, kuna ameeriklastel samal ajal koondisemänge ei olnud. Ma olin äkki esimene jalgpallur Eestis, kelle klubimänge selliselt telekas üle kanti. Paljud, kes läksid koondisemängule, läksid pärast seda Tommi Grilli ja pärast seda Joel Lindpere mängu vaatama,“ on Lindpere sel teemal rääkides endiselt emotsionaalne.

„Teiseks pikk lend ja ajavahe. Rääkisime ka Tarmo Rüütliga: meditsiiniliselt on tõestatud, et ajavahega harjumisel võrdub üks tund ühe päevaga. New Yorgiga oli kogu aeg ajavahe seitse tundi – kui mul oleks olnud pühapäeval klubimäng ja kolmapäeval koondisemäng, siis oleksin Eestisse jõudnud alles teisipäeval ja pikas perspektiivis poleks see edu toonud. Rüütli ütles ka: miks sa tuled, kui su põhitöökoht on klubis? Koondise esindamine on auasi, tuli teha valikuid. Kas Ronaldo, Messi, Federer, Nadal või ükski teine professionaalne tippsportlane ütleks, et ma lõpetan oma profilepingu ära, ei mängi ja lähen vabatahtlikult koondist esindama? Kui Eesti koondise mängud oleks praegu millegipärast Flora omadega samal ajal, kas Flora saadaks ka siis üheksa-kümme mängijat koondisesse? Ma ei usu seda. Kui Flora mängiks Levadiaga ja annaks oma põhimehed ära, siis nad ju kaotaksid suurelt.“

Aivar Pohlak: „Teadsime fakti, et Joel on sellise kokkuleppe teinud, ja see oli kõik. Seda on raske pahaks panna, kuna ta oli läinud Ameerikasse sisuliselt karjääri viimast lepingut välja teenima. New Yorgist on koondisemängudel ka väga keeruline käia, eriti arvestades neid seljaprobleeme, mis tal sel ajal olid. Pikad lennureisid olid tema jaoks paras mõrv. Tol hetkel oli see loogiline otsus.“

Play-off’i ajaks oli aga Red Bulls MLSi play-off’ist välja langenud ning Lindpere sai korraliku ažiotaaži saatel koondisele appi tulla. Arvamusi tema tuleku kohta oli aga erinevaid. Kapten Raio Piiroja leiab, et toonane olukord oli maitse asi. „Nii ja naa. Mina olen kogu aeg seda meelt olnud, et kas oled kogu aeg koondises või ei ole üldse. Eks tal olid ka muidugi omad põhjused, miks ta vahepeal ära oli. Maitse asi. Lõpuks on see treeneri otsus, selline asi ei läinud ju hääletusele.“

Avamängus sekkus Lindpere teisel poolajal vahetusest, teenides publikult suure aplausi. Dublinis sai Lindpere kirja esimesed 54 minutit.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee