ARVUSTUS | „Call of Duty: Black Ops Cold War“ on PlayStation 5 jaburaim märul

Tänavune sissekanne seeriasse kannab järjekorranumbrit 17. Tegemist on suure numbriga, mille õlgadel lasub veelgi suurem taak – kuidas üllatada mängijaid, kes on juba 16 korda sisuliselt sedasama mängu mänginud. Vastus – astu paar sammu tagasi mineviku suunas ja seda lausa mitmes erinevas võtmes.

„Call of Duty: Black Ops Cold War“, nagu nimigi reedab, viib mängija külma sõja aegsesse maailma. Kogu teos leiab aset pisut peale 2010. aastal ilmunud „Call of Duty: Black Opsi“, mis tähendab, et kümne aasta taguse teose fännidel on siin ohtralt äratundmisrõõmu. Tagasituleku teevad nii mitmedki tuntud näod (ent mitte nende hääled) ning ajastutruud relvad. Samuti on tuttavliku tooniga mängu lustlikult jabur lugu.

Mängida saab nii üksi...

Statistika on korduvalt tõestanud, et narratiivipõhine üksikmänguosa jääb reeglina teiste mängulaadide varju ning seda üpriski tugevalt. Ometigi saab tänavuse „Call of Duty“ narratiivi vaid kiita. Üle pika aja on tegemist äärmiselt kaasahaarava, tempoka, pineva ning äärmiselt, äärmiselt rumala märuliga, mis hoiab enda kütkes algusest lõpuni. 

Kui kanooniliselt eelmises osas kehastus mängija CIA supersõdur Alex Masoniks, kelle peas keerlesid müstilised numbrid, siis sel korral saab astuda peaaegu enda poolt loodud tegelase saabastesse.

Kuigi saad valida enda tegelasele mineviku, iseloomujooned (mis mõjutavad pindmiselt ka su mängitavust, vastavalt valikutega kaasnevatele boonustele), nahavärvi, soo ning isegi nime, jääb see eelkõige sinu enda teadmiseks. Mängutegelased kutsuvad sind su hüüdnime järgi, mis on kivisse raiutud – Bell.

Belli seiklused müstilise terroristi Perseuse kannul viivad teda maailma erinevatesse otstesse. Küll müttab ta Vietnamis, teinekord aga täristab erinevates Euroopa paikades. Mõnikord harvemini lubatakse kehastuda ka Masoniks või võõramateks kõrvaltegelasteks. Karakterid on klišeelised ning tihti üle võlli, mis muudab michaelbaylikke momente täis oleva jauramise veelgi lustakamaks.

Relvadega paugutamise vahepeal saab mängija teha pealiskaudseid dialoogi- ja olukorravalikuid, mis lugu ennast vaid minimaalselt mõjutavad, ent mitmekordse läbimängimise puhul hoiavad situatsioonid värskena. Lool on paar erinevat lõppu (eelnevad valikud seda ei mõjuta), samuti paar kõrvalmissiooni. 

Just need viimased haarasid mind kõige enam. Mitte, et tegemist oleks olnud keskmiselt põnevamate tasemetega. Pigem paelusid mind nendega kaasnevad mõistatused. Nimelt leidub tavamissioonides infot, mille põhjal paljastuvad kõrvalülesannete põhiliste sihtmärkide kaaslased.

Nende paljastamine pole kohustuslik ning ainus, mis nende avastamisega kaasneb, on üksikmängu osa lõppedes paar lisaekraani taustalooga. Ometigi tekitavad mõistatused pinget, nagu ühele külma sõja spionaažimärulile kohane.

…kui ka mitmekesi

Nagu tavaliselt, on ka sel korral teose kroonijuveeliks selle sõltuvust tekitav mitmikmäng. On raske leida uusi sõnu kogemuse kohta, mis laias laastus sama, mis alati. Matšid on tempokad, mängulaade lademetes.

Valikust leiduvad nii vanad klassikud kui ka paar uut. Üheks märkimisväärsemaks vast suuremale mängijate hulgale mõeldud Fireteam, mis leiab aset suurematel kaartidel ning on rohkem missioonipõhine.

Uued kaardid tunduvad jälgivat rohkem klassikalisemat stiili, eirates mulluse „Modern Warfare’i“ kaootilisemat ülesehitust. Kahjuks on valik pisut kesine. Tavalistele mängulaadidele on jagunenud kõigest kaheksa kaarti, teistele laadidele veelgi vähem.

Õnneks on kõik tulevikus saabuvad lisakaardid tasuta, esimesena on meieni jõudnud Treyarchi kultusklassik Nuketown, millel madistamine jätkuvalt keskmisest hektilisem.

Ka zombid on tagasi, pakkudes taaskord pingelisi momente. PlayStation 5 kasutajad saavad nautida pisikest boonust. Nimelt on vaid Sony mänguseadme kasutajatele avatud „Onslaught“ mängulaad. Olen juba varem avaldanud, mida sellisest eksklusiivsusest arvan.

Nipet-näpet

Visuaalselt näeb „Call of Duty: Black Ops Cold War“ välja fantastiline. PlayStation 5 kasutajad saavad nautida kiirtejälitust, ent ka (nüüdseks) eelmise generatsiooni PS4 Pro ei jää liigselt hätta. Fakt on see, et sõda pole konsoolidel kunagi varem niivõrd hea välja näinud. 

PlayStation 5 versiooni teiseks suureks tõmbenumbriks on taaskord konsooli DualSense pult, millele kiidulaulu ma lõõritamast ei väsi. Sel korral pole aga staariks haptiline tagasiside, vaid adaptiivsed päästikud, mis annavad reaalsete püssipäästikute mõõdu välja.

Pult reageerib erinevalt vastavalt sellele, milline relv su virtuaalsel esindajal parasjagu käes on. Mitmikmängus võib puldi tagasiside pisut häirivaks muutuda (päästik võitleb sinuga tavapärasest rohkem, mistõttu kaotad reaktsiooniajas), ent selle saab õnneks välja lülitada.

Jällegi saab kiita ka helidisaini, vähemalt efektide osas. Kahjuks kriibivad kõrva teatud häälnäitlejad. Eriti jäävad nad kõrva algse „Black Opsi“ fännidele. Nimelt on kinga antud nii mitmelegi endisele hõbekõrile (hüvasti Mason ja Woods), uued versioonid aga tunduvad liigselt monotoonsed. Uute karakterite puhul too probleem niivõrd suur muidugi pole.

Ehk siis!

Sa *ei pea* uut „Call of Duty: Black Ops Cold War’i“ ostma, kui sulle ei meeldi pikkade nimedega videomängud, sa oled ikka veel „Modern Warfare’iga“ sina peal või sa eelistad „Warzone’i“, mis on tasuta. Küll aga ei tasu teost eirata, kui oled juustuste märulite ning „Black Opsi“ seeria fänn või kui tahad teada, mis tunne on püssi(laadset toodet) käes hoida!