Henri Drell avameelses intervjuus: teatud NBA klubid jälgivad konkreetseid mehi ja minu puhul oli samamoodi

Esmalt rääkis Drell oma lapsepõlvest:

Kas tegid lapsepõlves enne korvpalli või lisaks sellele ka mõnda muud spordiala?

Ei teinud. Olen kogu elu ainult korvpalliga tegelenud. 9-aastaselt läksin Jaanus Levkoi juurde Audentese spordikooli trenni. Läbi perekonna ma sinna sattusin ja nii sinna jäin.

Võib siis öelda, et tänu isa Harri ja ema Marelle eeskujule võtsid korvpalli kätte ja muud varianti justkui polnudki?

Ma arvan küll. Sellepärast, et isa ju mängis korvpalli ja vaatasin ka tema mingeid võistlusmänge. Pidevalt jälgisin NBA-d ja postrid olid igal pool seinal. Eks sealt see pisik tuli.

Kui palju mäletad isa mängimas? Tema tipphetkedel Sa ju ei saanud teda näha?

Tipphetkedel kindlasti mitte, aga nägin seda, kui ta oli juba seeniorides. Ja ema nägin samuti pidevalt mängimas ning tema trennides käisin väikese poisina kaasas.

Juba noorelt Saksamaale Bambegri mängima siirdunud Drell meenutas ka väliskarjääri algust:

Kui vanalt Su väliskarjäär algas ja kui keeruline esialgu tegelikult oli?

Olin siis juba 16-aastane, kui läksin. Kohale jõudes oli alguses ikka üliraske. Esimesed kuu aega ainult pisarad silmas olidki.

Päris nii hull lausa?

No ikka oli, jah. Võib-olla mitte päris kuu aega, aga esimene nädal kindlasti. Jäin seal kohe avanädalal haigeks ka veel. Esimene šokk oli nii suur. Aga kuna sain kiiresti uusi sõpru ja korvpall hakkas ka välja tulema, siis läksid raskused üle. Aga koduigatsus jäi ikkagi. Selles suhtes üliäge kogemus.

Kuidas Bambergis Sind vastu võeti? Suurklubis mingit poputamist ilmselt alguses polnud?

Seal tambiti kohe maa alla ja tehti raskeks mul see olemine (Muigab.). Iga tund olin trennis korra ikka nutu äärel, aga arvan, et see õpetabki tugevamaks ja paremaks saama. Sellised hetked lükkavad edasi.

Kas Saksamaal tunnetasid ise ka oma arengut?

Kindlasti. Tegime seal nii palju trenni, et mingil hetkel oli see liiga julm juba. Noore mehe jaoks oli väga palju trenni. Kui arengut poleks tulnud, oleks imelik. See oli minu jaoks igati loogiline. Aga ma oleks võinud ise mingitel hetkedel olla natukene täiskasvanulikum ja rahulikum. Arvan, et siis oleksin seal mänguaega juba ka Andrea Trinchieri käe all saanud. Kuna olin väga noor, selline tahtmist täis ja veidi hullunud, siis mõned trennid läksid seetõttu ka aia taha.

Too palun mõni näide, mida Sa pead silmas selle all, kui ütled, et olid hullunud.

Näiteks 16- või 17-aastasena panin kiirrünnakus meeste vahel selja tagant söödu, mis läks vastu seina. Trinchieri karjus. Sain korraliku peapesu. Kaks rünnakut hiljem panin jälle selja tagant söödu. Selle peale saadeti juba trennist minema ja pärast vaadati veidi teise pilguga. Selliseid mõttetuid uljaid vigu sai tehtud. See konkreetne hetk oli täielik oma lollus.

Lisaks rääkis Drell oma plaanidest jõuda kunagi NBAsse:

Olid teist aastat järjest üles antud NBA draft’i (intervjuu sai tehtud käesoleva hooaja eel, pikalt enne NBA tänavust drafti - S.S.). Kui tuntud Su nimi nendes ringkondades on ja mis Sa arvad, kui palju kesise hooajaga Itaalias Sinu aktsiad langesid?

Arvan, et kõik nimed, kes seal üldse üleval on, on tuntud. Seal jälgitakse kõiki. Sel aastal ikka mu aktsiad natukene langesid, sest olin päris kõrgel kohal enne hooaja algust. Oleks samamoodi tõusvas joones jätkanud, siis usun, et oleksin praegu esimese ringi lõpus olnud. Aga nagu juba ütlesin, siis oli see õppimise koha pealt väga hea aasta. Nägin korvpallimaailma õiget külge. On teatud klubid, kes hoiavad mõnel kindlal mehel eriti silma peal ja mul oli ka niimoodi. Aga muidugi ei saa öelda, et ma mingi superstaar seal NBA ringkondades oleksin.

Loe täispikka intervjuud siit.