Eesti vuti väravamasin: 10 aastat, 229 mängu, 426 tabamust! „See on nagu narkootikum!“

Lugu ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris. Loe ajakirja siit!

Skiperski arvele on kümne hooajaga jäänud murujalgpallis suisa uskumatud arvud: 229 mängu ja 426 (nelisada kakskümmend kuus!!) väravat – sealjuures on suur osa neist tulnud pärast 40. sünnipäeva. Kolmanda liiga põhjatsoonis aitas Skiperski Retro võistkonna tänavu 37 tabamusega esikohale, kolmanda liiga võitu aga Retro sedapuhku ei saanud. Päris julgelt võib väita, et tegu on Eesti meistrivõistluste viimase kümne hooaja parima väravakütiga. Meesmängijate seas võib Skiperski vabalt olla isegi Eesti meistrivõistluste ajaloo absoluutne rekordimees – teadaolevalt pole keegi sellist arvestust aga pidanud.

Retro (esimestel hooaegadel kandis nime Eesti Koondis) on viimasel kümnel hooajal toetunud just Skiperski tabamustele: kümnest hooajast koguni üheksal on just tema tulnud liiga parimaks väravakütiks. Seni kõige resultatiivsemal, 2014. aastal kõmmutas Skiperski III liiga läänetsoonis 20 mänguga 54 väravat, väravaküttide edetabelis teisele kohale jäänud mees sai kirja „vaid“ 17 tabamust...

„Ma ütleks, et kolmanda liiga tase on selle kümne aastaga kõvasti tõusnud. Kui seal mängimist alustasin, siis teadsin, et kõik võistkonnad ei teinud isegi trenni,“ meenutab Skiperski. „Praegu on aga vähemalt põhjatsoonis, kus Retroga mängime, meeskonnad nagu näiteks Hell Hunt, Eston Villa ja Zapoos, kes treenivad väga korralikult. Viimastel aastatel tunnen, kuidas meeskonnad on hakanud ka taktikaliselt hästi mängima, distsipliin on paigas. Arusaam, kuidas kaitses mängida, on parem.“

Hoolimata sellest on Skiperski jätkuvalt igal hooajal väravaid kõmmutanud. Lõppenud jalgpalliaastal sai ta liigamängude ja karikavõistluste peale kokku kirja 22 mängu ja 37 väravat. Kui ülejäänud meeskondade tase on III liigas tõusnud, kas see tähendab siis, et Skiperski ise läheb ka ajaga üha paremaks?

„Ma ei tea – tunne on selline, et oleks võinud isegi rohkem väravaid tulla! Mõnes olukorras annab vanus ikkagi tunda: jalg ei ole nii kiire või täpne, kui peaks olema. Muidugi aitavad mind palju meeskonnakaaslased – päris suur osa nendest väravatest on tulnud nii, et olen olnud õigel ajal õiges kohas ning lihtsalt palli tühja väravasse lükanud. Väravavaist on mul tõenäoliselt olemas, aga ma ei oska öelda, kas see on kaasa sündinud või arendatav – ma arvan, et natuke on seda võimalik arendada küll. Kui peas rünnaku käiku analüüsida, siis võib eeldada mingeid momente, kuhu pall võiks tulla. Rünnaku lõpetamine peab olema aga sisuliselt refleks.“

Kolmas liiga täpselt paras

Hoolimata sellest, et Retro on viimasel kümnel hooajal olnud viiel korral oma liigatsooni võitja ja esikolmikust on välja jäädud vaid kahel korral, ei ole seni kõrgemate liigatasemete poole vaadatud. „Algusaastatel oli see tavaliselt hooaja lõpus jutuks, aga oleme siiski amatöörsats. Kolmas liiga ongi meie tase! Pakume seal teistele korralikku konkurentsi. Tundub, et meie vastu mängides on paljudel lisamotivatsiooni – kui meile värav lüüakse, siis on vastaste reaktsioon tavalisest palju emotsionaalsem,“ muigab Skiperski.

Ta soovib selgeks klattida ka ühe valearusaama, mis Retro kohta levib. „Kui see võistkond moodustati, siis alguses majandas seda jalgpalliliit, aga hiljem võttis Toomas Tohver selle vedamise üle ja viimastel aastatel on ta põhimõtteliselt ise kulud katnud ja võistkonda üleval pidada aidanud. Meil on hea seltskond, käime võimalusel alati pärast mänge koos söömas. Tarmo Rüütli viskab treenerina head nalja, hoiab tuju üleval ja annab muidugi kõrvalt nõu. Seega ei ole nii, et jalgpalliliit maksab meile kõik kinni.“

Võimsast III liiga saldost hoolimata pole Skiperskit viimasel ajal tõsimeeli kuhugi tugevamasse liigasse mängima kutsutud. „Naljaga pooleks on vahel ikka räägitud, aga tegelikult on kolmas liiga mulle paras. Teises liigas võiksin olenevalt võistkonnast ehk mõne värava ikka ära lüüa, aga sellest veel kõrgemal – vaevalt.“

Liiga parima väravaküti auhindu on Skiperskil kümne aastaga kogunenud üheksa tükki. „Naine ei tea, kuhu neid panna!“ naerab väravakütt. „Suur osa neist on panipaigas, sest praegu ei mahu mulle need koju korraga ära. Mõned medalid on karbis. Unistus on selline, et ühel päeval majas või suuremas korteris elades saaks teha väikese nurga, kuhu kõik medalid ja meened välja panna.“

Kübaratrikiga ei rahuldu

Skiperski sõnul on iga värav talle endiselt oluline – nende löömine tekitab vaat et sõltuvust! „See on nagu narkootikum! Kui lööd, siis tahad ikka rohkem ja rohkem. Kui mängin, tahan iga kord kõik momendid sajaprotsendiliselt realiseerida. Isegi kui olen juba kolm või neli väravat löönud, tahan ikka lõpuni välja veel ja veel.“

Lõuna-Venemaalt pärit ründeässa sõnul on ta eelkõige efektiivne, mitte efektne edurivimängija – tõelisi iluväravaid tuleb ette harva. See tähendab ühtlasi, et üksikud tabamused ei kipu kauaks meelde jääma. „Minu meelest ei ole ma väga ilusaid väravaid eriti löönud. Mis neist ikka meeles pidada – lööd värava ära ja mõtled juba järgmisest! Ega ma kaugelt väga peale löögi – pigem olen karistusalas ja ootan sööte. Ma arvan, et pool nendest 400 väravast on tulnud vasaku jalaga, ülejäänutest kolmandik peaga ja kaks kolmandikku parema jalaga. Ega mul parem jalg ainult kõndimiseks ei ole, mõnikord paugutab see ka!“ naerab Skiperski.

„Eks hooaja lõpus jäävad pigem meelde tähtsad või magusad väravad. Sel hooajal oli meil näiteks Eston Villa vastu heas mõttes vastik mäng. Olime lõpuminutitel 2 : 3 kaotusseisus, aga viigistasime 90. minutil ja siis lõin kolmandal üleminutil võiduvärava. Olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas, lükkasin palli tühja väravasse, aga emotsionaalselt oli see vägev. Riietusruumis oli pärast eufooria!“

Tribüünilt platsile

1989. aastal Eestisse õppima saabunud Skiperski oli enne küll kodukülas jalgpalli mänginud, kuid seda mitte väga organiseeritult või kõrgel tasemel. 1984. aastal õnnestus tal kohaliku noortevõistkonnaga pääseda üleliidulisele Nahkpalli turniirile, kus läks vastamisi ka Tallinna Lõvidega, kuid see oli saavutuste mõttes ka sisuliselt kõik. Eestis jalgpalluriks saamise lugu mäletab Skiperski senini aga detailse täpsusega.

„1993. aasta sügisel mõtlesin, et lähen jalgpalli vaatama – Kadriorus mängisid Flora ja Tallinna Dünamo. Flora võitis 5 : 1, aga mängu vaadates arvasin, et saaksin sellel tasemel hakkama. Kuna ma eesti keelt toona veel ei osanud, ei võtnud ma ühendust Floraga, vaid hoopis Dünamo treeneri Viktor Neštšeretnõiga, kes kutsus mind võistkonda. Talvel tegime trenni põhiliselt ühes Kopli saalis ning vahepeal ka õues lume sees. 1994. aasta kevadel tuli vist Eduard Võrgu kaudu meile kutse sõita USAsse – käisime Dallases laagris ning kui tagasi tulime ja meistrivõistlused jätkusid, lõin kohe esimeses mängus Dünamo eest Nikoli vastu värava.“

Toonane Nikoli peatreener Vjatšeslav Smirnov pani seepeale noorele Skiperskile silma peale ja kutsus teda oma meeskonda. Nikolist sai hiljem FC Lantana-Marlekor, FC Tevalte-Marlekor, FC Marlekor ning 1997. aastal lõpuks FC TVMK.

„Olin Lantanaga liitumas, aga toona võis meeskonnas olla maksimaalselt kolm välismaalast. Seal olid aga juba ees endised Peterburi Zeniti mängijad ja mina koosseisu ei mahtunud. Mängisin veel Dünamo eest esiliigas hooaja või kaks, 1996. aastal aga jäin lõpuks toonasesse Tevalte-Marlekori pidama,“ meenutab Skiperski.

Pidama ta jäi sinna tõesti – aasta hiljem TVMK-ks ümber nimetatud võistkonnas pallis Skiperski 2006. aastani. Sellele järgnes aasta Sörve JKs ehk FC Kuressaare duubeltiimis, 2008. aastal pallis ta FC Kuressaare eest esiliigas ning 2009. ja 2010. aastal meistriliigas. „Jälgin Kuressaare käekäiku siiani ja elan neile kaasa!“

Eesti meistriliigas jäi TVMK ja Kuressaare eest pallinud Skiperski saldoks lõpuks täpselt 300 mängu ja 40 väravat. „Lõpetasin nii-öelda suure jalgpalliga mitu korda ära ja tulin ikka tagasi. Kui oleksin juba nooremana pääsenud põhikoosseisu ja kogu aeg stabiilselt mänginud, võinuks ehk Andrei Kalimullini rekordit ohustada!“ (Kalimullini nimel on Eesti meistriliiga rekord, 517 kohtumist – toim.).

Väravaid tuli meistriliigas „vaid“ 40 aga seetõttu, et suure osa kõrgliigakarjäärist pallis Skiperski hoopis vasakkaitsjana. „Nooremana mängisin ikka ründes, aga Smirnovi käe all liikusin ühel hetkel poolkaitsesse ja sealt omakorda kaitsesse. Kõige korralikumad hooajad kõrgliigas tegingi vasakkaitsjana – kiirus oli hea, üks ühele olukordades olin hea. Ründes mängimisest jäid mingid omadused mul ikkagi külge, nii et rünnakule lülitumised olid head. Tänapäevane äärekaitsja! Ühel hooajal lõin kaitsjana isegi kuus väravat.“

Väravaisu kisub tagasi platsile

Peale korra nädalas toimuva Retro trenni hoiab Skiperski ennast vormis ka jooksutrenni tehes ja võrkpalli mängides. „Mul on tekkinud selline rutiin, et mängujärgsel päeval lähen taastava trennina võrkpalli mängima. Kui tunnen, et on natuke koormust vaja, teen korraliku jooksutrenni. Tean enda organismi hästi ja teen, mida vaja, et järgmiseks mänguks võimalikult hästi valmis olla – siis saan meeskonda mitte ainult rünnakul väravatega toetada, vaid ka kaitsetööd teha. Kaitse ju algab ründajatest!“

Kuigi igal hooajal on Skiperski palle võrku tagunud muljetavaldava tempoga, pole temagi vigastustest päris pääsenud. Tõsi – raskeid traumasid pole seni olnud. (Sülitab kolm korda üle õla – toim.). „Tagareis on mul nõrk koht, igal aastal olen seetõttu sunnitud paar nädalat ja paar mängu vahele jätma. Põlv ka valutab, aga see valutas juba TVMKs mängides. See tuleb soojaks hõõruda, siis läheb üle,“ muigab kogenud ründaja.

„Igal aastal mõtlen, et aitab, aga kui hooaeg peale hakkab, tuleb väravaisu jälle peale. Kui tuleb juba kaks-kolm väravat, tahan veel rohkem lüüa, isu ja motivatsioon on alati taas olemas. Ehk olen motivatsiooniks mõnele mängijale, kes mõtleb, et ta on juba 35 ja vana? Või mõnele noorele, kes tahab minu väravad üle lüüa? Kui olen kedagi motiveerinud, siis on mul hea meel – äkki lööb keegi kunagi sama palju või rohkemgi väravaid!“ filosofeerib Skiperski lõpetuseks.

* * *

Saalivutt südames

Peale murujalgpalli on Skiperski kõva käsi ka saalis: Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel tegi ta aastatel 2008–2014 kaasa 76 mängus ja lõi 82 väravat. Praegugi mängib Skiperski väiksematel võistlustel saalijalgpallis kaasa, kuid pärast seda, kui temast 2014. aastal Eesti saalikoondise peatreener sai, pole ta meistrivõistlustel mängijana osalenud.

„Arvasin siis, et on aeg mängijana lõpetada ja treeneritööle keskenduda. Mulle meeldib saalijalgpall väga – ühel hetkel tundus, et see on keerulisem ja huvitavam kui suur jalgpall. Piiratud aeg, piiratud väljak, otsused on vaja väga kiiresti vastu võtta ja täpselt tegutseda, mitte jalga väristada,“ selgitab Skiperski.

„Kui suures jalgpallis oskan mängida, nii et nägu on vastase värava poole, siis saalis tuleb tihtipeale osata mängida vastupidi, selg vastase värava poole. Mingil hetkel hakkas see mulle suurest jalgpallist isegi rohkem meeldima – hakkasin õppima ja vaatama. Olukorrad muutuvad väga kiiresti, kogu aeg on väga põnev – minuti-pooleteise jooksul võib kõike juhtuda!“

* * *

Dmitri Skiperski

• Sünniaeg: 29.04.1973
• Meeskond: Lilleküla JK Retro
• Endised klubid: Aleksandrovskoje Kolos, Tallinna Dünamo, Tallinna Nikol, TVMK, FC Kuressaare
• 229/446 on Skiperski viimase kümne aasta mängude ja väravate saldo murujalgpallis
• 300/40 jäi Skiperski saldoks Eesti meistriliigas
• Kaheksa väravat ühes mängus on Skiperski rekord – see pärineb 2011. aasta liigamängust Saaremaa JK vastu