Spordiblogi

Mart Treial | Käisin Otepääl, aga Eesti suusatamise laipa ei leidnud (3)

Mart Treial, 5. jaanuar 2021 07:52
Laupäeval Otepääl toimunud klassikasprindi FIS-võistlus tõi raja äärde koroonapandeemiat arvestades täiesti viisaka hulga suusahuvilisi.Foto: Maria Kilk
Hiljaaegu kuulutas ühe konkureeriva väljaande kogenud kolleeg, et Eesti suusatamine on lõplikult surnud. Intrigeeriv, eks ole. Käisin nädalavahetusel Otepääl, otsisin lume alt ja lume pealt, aga laibast polnud jälgegi. Krematooriumisse lohistatud? Tunnistan, ei uurinud. Aga raske uskuda, sest kes need siis liuglesid seal Tehvandil laupäeval-pühapäeval? Mõnega tegin juttugi, kõnelesid eesti keelt küll. Täitsa soravalt ja selgelt.

Hüva, aitab mõistukõnest. Tahan ütelda seda, et minu meelest on Eesti suusatamine surmast kaugel. Jah, me ei mängi tiitlivõistlustel medalimängu, aga see pole üllatus. Nii on kahjuks olnud juba aastaid. Kas see tähendab automaatselt, et tuleb kabel broneerida ja peielauale valge lina peale tõmmata? Sellisel juhul võiks väga paljud alad viimsele teekonnale saata, aga minu aju ei suuda sellist seost luua. Kuniks jagub tarku treenerid, innukaid noori ja lund, siis Eesti suusatamine ju elab. Või mis? See, mis tasemel, on täiesti omaette teema.

Samal teemal

Laupäeval klassikasprindi FIS-võistlusel oli stardis 43 (noor)meest ja 30 neidu, kui kolm leedulast kõrvale jätta. Pühapäeval Eesti meistrivõistluste 5/10 km vabatehnikadistantsil püüdis meeste kuldmedalit 44 ja naiste tiitlit 33 kohalikku suusatajat, enamjaolt sündinud aastal 2000 või hiljem. Kusjuures jäi varugi, sest koondislased Marko Kilp ja Alvar Johannes Alev olid samal ajal vastavalt Tour de Skil võistlemas ja Norras treenimas ning 2019. aastal Seefeldi MMil vabatehnikasprindis 30. koha saanud 22aastane Mariel Merlii Pulles USAs, kus ta käib ülikoolis. Muide, spordiregistri andmetel on Eestis natuke pealt 2000 suusaharrastaja, neist suurem osa noored. Kas need faktid viitavad suusatamise surmale?

Pühapäeva kohta ei oska ütelda, sest ei jõudnud muude töökohustuste tõttu staadionilt kaugemale, kuid laupäeval palistas sprindivõistluse ajal Kunimäe tõusu täiesti viisakas hulk spordisõpru. Tõsi, MK-etappidelt tuttavat tünnisauna polnud, aga sportlasi ergutati, kuis jaksati. Noored ja vanad jälgisid põnevusega, kes keda. Kirge kiirgas nii rajalt kui ka selle äärest. See oli hubane, aga mõnus suusapidu, mitte matus.

Olen kaugel arvamusest, et Eesti suusatamises on kõik suurepärane. Ei ole. Kindlasti mitte. Alustades kas või sellest, et meil puudub toimiv A-koondis, ent vähemalt töö selle nimel käib. Ärgem unustagem, et pauguga areenilt lahkunud Team Haanja jättis endast maha tühja krundi, kuhu Jaanus Teppan püüab nüüd koostöös mitme teise Eesti treeneriga tasapisi uut maja ehitada. Et noortel oleks, kuhu aasta-kahe-kolme pärast püüelda. Peaasi, et ambitsioonikad sportlased, nagu Martin Himma või Aveli Uustalu, ei kaotaks vahepeal lootust ega motivatsiooni. Ka väljaspool poodiumit on elu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee