Mihhail Lotman | Jalgpallitaktika kolmest murrangulisest muudatusest. Filosoofiliselt

Olin klassis kõige noorem, nõrgem ja peaaegu kõige lühem. Alguses võtsin väravavahiks olemist enda diskrimineerimisena, aga pärast hakkas meeldima. Paraku ei saanud ma oma klassi väravat kaitsta, sest meil oli klassis kaks head väravavahti. Seega olin kolmas valik. Tavaliselt sain platsile hoopis kaitsjana ja seal ka eriti ei hiilanud. Siiski õnnestus mul ükskord ühele teise klassi võistkonnale värav lüüa.

Ülikoolis õppisin ajaloo ja filoloogia teaduskonnas, kus oli väga vähe poisse. Seal sain kaitsta teaduskonna au väravas. Minu parim mäng oli ülikooli meistrivõistlustel, kus mängisime füüsikute vastu. Nad olid füüsiliselt hoopis teisel tasemel ning see mäng oli täiesti hullumeelne, sest ülekaal oli füüsikutel ja ma ei tea, kui mitu korda ma suutsin meie väravat päästa üks ühele olukordades ja kui palju sain kokkuvõttes tõrjeid kirja. Ainuke värav löödi mulle penaltist, kuigi sain ka tollele löögile sõrmed vahele, aga see oli minu jaoks liiga tugev. Siiamaani on kahju, sest kui ma oleks natuke kaugemale hüpanud, siis oleks suutnud tõrjuda.

Fännina vaatasin jalgpalli ENSVs ja Moskva Lužniki staadionil, kui sinna sattusin. Aga viimane matš, mida ma nägin staadionil, oli hoopis Roomas kohaliku AS Roma ja Genoa vahel, mis lõppes 3 : 3. Fantastiline mäng, sest läksin staadionile Rooma fännina, aga lahkusin Genoa fännina, sest nad mängisid nii fanaatiliselt palju tugevama meeskonna vastu ja hea mulje jätsid ka nende toetajad. Genoa fännide jaoks oli väike sektor staadioni nurgas ja oma puuri sees käitusid nad niimoodi, et kui nad oleks puurid ära lõhkunud, siis teinuksid nad kogu staadionile üks-null ära. Kusjuures AS Roma fännid on ka üsna kõvad.

**

Me teame, et jalgpallimängu edukus koosneb sellistest komponentidest nagu füüsika (nii kiirus kui ka jõud), tehnika ja taktika. Aeg muutub, muutuvad jalgpallireeglid ja sellest tulenevalt ka taktikad. Püüan neid muudatusi jälgida.

Tooksin välja kaks hiljutist UEFA Rahvuste liiga kordusmängu, mida televiisorist jälgisin. Nendeks on 15. novembri Belgia–Inglismaa 2 : 0 tulemusega lõppenud kohtumine ja kaks päeva hiljem aset leidnud Hispaania–Saksamaa kohtumine, mis lõppes Hispaania 6 : 0 võiduga. Esimene Belgia ja Inglismaa vaheline mäng oli lõppenud 2 : 1 inglaste kasuks ja Saksamaa–Hispaania lõppes 1 : 1. Võrdsed meeskonnad. Seepärast arvangi, et need tulemused olid puhtalt taktikast tulenenud võidud. Mitte miski ei ennustanud ette, et Saksamaa koondis selliselt hävib. Alguses tundus, et Saksamaa on isegi parem. Ta sai oma masinavärgi tööle ja hakkas surma, aga hiljem lagunes. Esimesed paar väravat olid Hispaania taktikalised võidud. Kokkuvõttes võib öelda, et Belgia ja Hispaania olid lihtsalt targemad.

Olen ikkagi filoloog, kes armastab ajalugu. Esimesed taktikalised skeemid ei olnud üldse taktikalised skeemid, sest polnud suluseisu ja taktikaline skeem oli 1 + 10. Kui vastase värava all toimub rüselemine ja seal püütakse väravat lüüa ning juhuslikult ei lööda, siis joostakse kambaga oma väravat kaitsma ja vastupidi.

Mäletan, et ligikaudu 30 aastat tagasi ütles üks kommentaator, et pika kombinatsiooni järel löödi fantastiline värav. Kujutage ette, värava löömisele eelnes kümme söötu! Tol ajal oli see tõesti väga suur saavutus, sest mille jaoks lühikesi sööte teha? Pigem pikem pall ette ja siis näeb, kas kaitsjad löövad ära või võidavad palli oma mehed ja löövad hoopis ise.

Üks esimesi selliseid teaduslikult põhjendatud skeeme oli niinimetatud püramiid, mida nimetati ka viieseks liiniks. Viis ründajat, aga on mõeldud selle peale, et ründajateni on vaja pall viia. Kaitsele mõeldi natuke. See oli pikka aega juhtiv skeem ning inglased kasutasid seda eri nimede all, näiteks WM või lihtsalt W. Inglased kasutasid skeemi, kus viieses ründeliinis olnud inside forward liikus tahapoole. Sel positsioonil oli kaks mängijat, mille tulemus tekkiski skeemile W. Oluline oli see, et selle tulemusel rünnakute efektiivsus suurenes, ja Inglismaa koondis kasutas seda taktikat 1960ndate keskpaigani. Alles treener Sir Alf Ramsey muutis seda (4-4-3) ja toona arvati, et see on traditsioonilise jalgpalli hukutamine.

***

Minu totaalne armastus kuulub totaalsele jalgpallile. Sellel on mitu eellugu. Üks esimesi variante oli Austria imemeeskond 1930ndatel. Idee seisnes selles, et kogu meeskond osaleb rünnakus, aga täiesti uus oli pidev positsioonide vahetamine. Huvitav on see, et selle meeskonna üks juhtivmängijaid Ernst Happel oli hiljem Hollandi meeskonna treener. Alguses klubitasandil, aga 1978. aasta MMil oli ta koondise treener, ehkki Hollandi totaalse jalgpalli ideoloogiat tavaliselt temaga ei seostata.

Enne esimest maailmasõda domineeris Briti jalgpall, aga teisel kohal oli Austria-Ungari. Pärast sõda lagunes see Austriaks, Ungariks ja Tšehhoslovakkiaks. Kusjuures need kolm meeskonda olid Mandri-Euroopas parimad. Eespool nimetatutest võib kõige kuulsamaks nimetada Ungari kuldset meeskonda, kelle treener oli Gusztáv Sebes.

See oli fantastiline meeskond. Tulemus 42 võitu, seitse viiki ja üks kaotus. Kusjuures kolme viiki neist ma ei arvestaks, sest need olid Nõukogude Liidu vastu peetud mängudes, mida ei tohtinud võita. Ainus dramaatiline kaotus pärineb 1954. aasta MM-finaalist Lääne-Saksamaale. Räägitakse, et kõige dramaatilisemad kaotused finaalides pärinevadki 1954. ja 1974. aastast. Neist teises kaotas totaalset jalgpalli mänginud Holland. Mõlemal korral õnnestus sakslastel seda teha oma füüsilise võimekuse abil. Peab ütlema, et Ungari üks parimaid ründajaid Ferenc Puskás mängis 1954. aastal vigastatuna, ehkki ta avas skoori juba kuuendal minutil. Ta ei saanud täisjõuga mängida ja Ungari tundis veel ühest oma põhitegijast puudust, aga see ei vähenda sakslaste töövõitu.

Neli aastat tagasi korraldas BBC suure küsitluse, kus pandi kõikide aegade parimad meeskonnad pingeritta, ja Hollandi kuldne meeskond oli esikohal. Vähem on tuntud niinimetatud zemanlandia, kui Tšehhi treener Zdeněk Zeman tõi kolmanda liiga keskel virelenud Foggia kolme aastaga kõrgliigasse.

Nüüd pööraksin tähelepanu „sajandi mängule“, kui 1953. aastal lõppes Inglismaa–Ungari kohtumine 3 : 6. Inglismaa oli kodus varem kaotanud vaid Iirimaale, 1949. aastal.

See oli suurel määral taktikaline võit, kuigi võib öelda, et Ungari mängijad olid tehnilisemad. Rünnakul olid Nándor Hidegkuti, kes oli vast kõige kuulsam, ja Ferenc Puskás. Mida nad tegid, eriti Hidegkuti? Teda kattis Harry Johnston, kes ütles, et treenerid oleks võinud hoiatada, mis kutiga on tegemist.

Kes on kesktormaja? Kesktormaja justkui istub, seisab keskel ja ootab, kuni talle antakse sööt, ning siis virutab palli väravasse. Johnston oleks sellise „postiga“ hakkama saanud, aga vastane oli teistsugune... jooksis isegi tagasi oma väljakupoolele. Mida teha? Ungari mängis skeemiga, mida võiks nimetada 3-2-3-2. Nad liikusid ja vahetasid kohti väga vabalt ning inglased lihtsalt ei saanud aru, mis toimub.

Inglismaa koondis tunnistas, et nad kukkusid läbi. Ükski mängija ei olnud ungarlastega võrdne, välja arvatud legendaarne paremründaja Sir Stanley Matthews.

Hidegkuti oli hiljem tagaplaanil ja Puskás palju kuulsam. Üheks põhjuseks oli 1956. aasta Ungari revolutsioon. Paljud emigreerusid ja Puskás läks Madridi Reali, kus temast sai Euroopa kõige resultatiivsem tormaja.

Inglismaa koondises mängis toona ka Alf Ramsey, kes oli hiljem Inglismaa koondise treener, kes tõi Inglismaale 1966. aastal esimese ja seni viimase maailmameistritiitli. Aga temast veidi hiljem.

***

Järgmiseks skeemiks oli 4-2-4, mis domineeris tänu Brasiiliale 1958–1966. Vicente Feola, Brasiilia legendaarne itaalia päritolu treener, oli kõike muud võrreldes sellega, mida me ootame healt treenerilt. Näiteks oli ta nii paks, et võidukaks osutunud 1962. maailmameistrivõistlustele ei saanud ta oma kaaluprobleemide tõttu sõita. Skeemi pani paika tema, aga meeskonda juhendas Aymoré Moreira. Peale selle ei olnud ta kunagi märkimisväärne jalgpallur, ta suitsetas ja polnud sportlik. Sellegipoolest oli tal justkui hüpnootiline mõju ja ta suutis mängijaid inspireerida. Ta avastas Pelé, kes kuulus juba 16aastaselt koondisesse ja mängis 17aastasena 1958. aasta finaalturniiril, mille Brasiilia võitis.

1966. aasta oli Brasiiliale katastroof. Finaalturniir algas lootustandvalt, sest Pelé lõi värava ja Bulgaaria alistati 2 : 0, aga Pelé sai vigastada. Järgnesid 1 : 3 kaotused Ungarile ja Portugalile. Pelé tuli küll neist teises vigastusest hoolimata mängu, aga ei saanud korralikult oma meeskonda aidata ja säras hoopis Portugali mees Eusébio. Brasiilia otsustas anda peatreeneri koha kõige suuremale kritiseerijale ehk ajakirjanikule João Saldanhale. Järgnenud periood ei olnud Brasiilia meeskonnale edukas.

***

Tagasi Inglismaa juurde. Sir Alf Ramsey, keda mainisin varem „sajandi mängu“ osalisena ja Inglismaa koondise juhendajana 1966. aastal, hakkas kasutama 4-3-3 skeemi. Ta ise tunnistas, et õppis ungarlastelt ja sai aru, et WM-skeem ei sobi dünaamilise jalgpalliga kokku. 4-3-3 oli tema vastus Brasiilia 4-2-4 süsteemile. 1966. aasta MM oli esimene, mida kandis üle Nõukogude televisioon, ja proovisin jälgida kõiki kohtumisi. Ma mäletan, kuidas toona arutati, kas see on tagasiminek rohkem kaitsvale jalgpallile, võrreldes Brasiilia romantilise mänguga. Üldiseks arvamuseks see ei kujunenud, sest rünnakud muutusid ratsionaalsemaks.

Turniir lõppes dramaatilise finaaliga, kahe süsteemi vastuseisuga. Inglismaa oma 4-3-3 skeemiga ja sakslased vastu 4-2-4-ga. Mõlemal pool mängisid seda suurepärased jalgpallurid. Saksamaa pool Uwe Seeler, kes oli üks turniiri parimaid mängijaid, ja Franz Beckenbauer. Mulle meeldis ka Saksamaa väravavaht Hans Tilkowski, kes tundus väga lühikest kasvu olevat. Gordon Banks Inglismaa puurisuul tundus hoopis suurem. Aga tuli välja, et Tilkowski oli 182 sentimeetrit pikk ja Banks temast kolm sentimeetrit pikem. Kõige kuulsam mängija oli Sir Bobby Charlton, kes lõi poolfinaalis Portugali vastu inglaste mõlemad väravad. Charlton on kogu elu vältel olnud seotud minu lemmikklubi Manchester Unitediga, keda olen toetanud juba vähemalt 1966. aastast, tegelikult isegi pisut varasemast, 1958. aasta lennukatastroofist saati. Kuulasin vahel BBC raadioreportaaže – alguses oli legend, pärast tuli pilt!

Charlton oli ründav poolkaitsja või pooleldi kaitsev ründaja. Ta võis ootamatult ilmuda kahe ründaja vahele ja lõi trahvikasti tagant väga tugevalt peale. Inglastel oli ründes Roger Hunt ja Sir Geoffrey Hurst. Nad mõlemad sattusid väljakule pooljuhuslikult. Tol ajal olid reeglid teistsugused, sest mängijaid vahetada ei tohtinud, kaasa arvatud lisaajal. Need 11, kes mängu alustasid, mängu ka lõpetasid. Ungari mängus Brasiilia vastu murdis üks Ungari mängija käe, aga tuli murtud käega tagasi mängu. 

Kui Hunt sai kätte oma särgi numbriga 21, siis sai ta aru, et platsile ta ei pääse, sest platsile pääsesid numbrid 1–11. Hursti asemel pidi mängima legendaarne Jimmy Greaves, aga ta sai Prantsusmaa vastu vigastada. Ehkki finaaliks oli ta terve, usaldas Ramsey väljakule Hursti. Hurst oli löönud ainsa värava veerandfinaalis Argentina vastu.

Aga nüüd tagasi dramaatilise finaali juurde. Hurst lõi seal kolm väravat. 2 : 2 seisul lõi ta värava, mida nimetatakse fantoomväravaks. Mina nägin sama, mida nägi abikohtunik Tofiq Bahramov, ehk pall ületas joone. Kui vaatan abikohtuniku nurka, siis tundub, et ongi ju värav! Aga tehnoloogia näitab, et ei ole. Kuigi pean tunnistama, et olen näinud ka tehnoloogia abil töödeldud kordust, kus on näha, et värav siiski löödi. Oxfordi teadlased arvutasid, et väravast jäi kuus sentimeetrit puudu. Vahemärkusena: kas VAR on kasulik? Ma arvan, et on, kuigi kõiki probleeme see ei lahenda. Aga finaali juurde tagasi tulles – vaatasin seda mängu ja sakslased liikusid väga vaevaliselt. Inglased olid füüsiliselt tugevamad.

Lõpetuseks minu lemmikmeeskonna juurde. Olulisel kohal on Rinus Michels ja Johan Cruijff Hollandi kuldsest koondisest. Kui Ungaril jäi võitmata üks MM (1954), siis hollandlastel kaks (1974 ja 1978). Cruijff 1978. aasta MMile isiklikel põhjustel ei sõitnud. Ta kartis oma turvalisuse pärast ja ei soovinud oma värsket abikaasat kurvastada. Rob Rensenbrink tabas 1978. aasta finaali normaalaja otsustavatel hetkedel posti ja Holland jäi võiduta, sest Argentina lõi lisaajal kaks väravat ja võitis 3 : 1. See oli minu jaoks tragöödia, sest tundsin, et jalgpall liigub oma arengus tagasi.

***

Viimane taktikaline revolutsioon on seotud Hispaania jalgpallikoondisega, eriti hiilgeajal 2008–2012. Tooksin välja peatreenerid Luis Aragonés, Vicente del Bosque ja Pep Guardiola. Aragonés juhendas Hispaaniat alates 2004. aastast ja viis nad Euroopa meistriks 2008. aastal. Vicente del Bosque võitis koondisega kaks järgmist suurvõistlust. Pep Guardiola töötas koondise hiilgeaegadel FC Barcelona peatreenerina. Märksõnaks on tiki-taka mängustiil. See oli kõik totaalse jalgpalli arengu järgmine samm. See oli totaalne jalgpall nii ründe- kui ka kaitsefaasis. Kogu meeskond osaleb kaitsetöös. Kõik tuleb ringiga kokku, sest Hispaania jalgpalli esiletõus on tugevalt seotud ka 1973. aasta üleminekuga, kui Barcelona hankis oma ridadesse Cruijffi.

***

Lugu ilmus ajakirja Jalka jaanuarikuu numbris. Loe ajakirja siit!