Spordiblogi

Mart Treial | Parasportlased on superkangelased 

Mart Treial, 26. jaanuar 2021 10:40
Ameeriklane Matt Stutzman tõestab, et vibulaskmiseks pole tingimata käsi vaja.Foto: Reuters/Scanpix
Esmaspäeva õhtu Kadriorus oli kohutav aeg, millal jooksma minna. Kõnniteed olid ligased nagu marineeritud seened ning sadas uduvihma. Ütlemata eemaletõukav kombinatsioon, aga keeruline oli end välja vabandada, sest olin just näinud, kuidas käte ja jalgadeta vehkleja tuleb olümpiavõitjaks. Häda siis minul natuke sörkida?

Soovitan vaadata Netflixist dokumentaalfilmi "Rising Phoenix". See räägib paraspordist ja on tohutult inspireeriv. Üks prantsuse aktsendiga inglise keelt kõnelev mees (ilmselt proteesjalaga kaugushüppaja ja sprinter Jean-Baptiste Alaize, aga ma ei tunne teda hääle järgi) ütleb filmi alguses tabavalt, et kõik parasportlased on superkangelased. 

Sõnakõlks? Eks proovige ise jalgadeta joosta, ratastoolis tennist mängida või käteta vibu lasta. Harrastasin noorena vibulaskmist ja mäletan, et käed olid hädavajalikud, nii et ma ei tea, kuidas ameeriklane Matt Stutzman (Londoni paraolümpia hõbe) seda teeb.

Hüva, natuke aiman. Filmi läbiv motiiv on, et tohutu tahtejõu abil on kõik võimalik. Vahet pole, mida teised arvavad või mitu kaigast elu kodaraisse viskab. Vaimne visadus ongi minu silmis parasportlaste supervõime, millest on meil kõigil õppida.

Samal teemal

2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängude korralduskomitee teatas viis nädalat enne paraolümpia algust, et need võivad rahapuuduse tõttu ära jääda. Šokeeriv uudis! Eriti, sest taustal olid suurepäraselt õnnestunud Pekingi ja Londoni mängud, mis väidetavalt muutsid korraldajamaades suhtumist puudega inimestesse märkimisväärselt positiivsemaks. 

Nagu teame, ei jäänud Rio paraolümpia ära, sest paraspordikogukond tegi imet ja ajas raha Brasiilia valitsuselt välja. Küsimus polnud pelgalt nelja aasta tähtsaimas spordivõistluses, vaid suhtumises miljardisse inimesse (Maailmapanga andmetel on ümmarguselt just nii paljudel mingit sorti puue) – kas nad on samaväärsed või miskised teisejärgulised tegelased siin planeedil. 

Pole kahtlust, et paraolümpialiikumine teeb erivajadustega inimeste ühiskonda sulatamisel – olgem ausad, see on oluline – äärmiselt tänuväärset tööd. Esiteks võimaldab tippsport neilgi saada rahvuskangelasteks (Eestis on seda praegu ehk raske ette kujutada, aga näiteks Soomes valiti ratastoolisprinter Leo-Pekka Tähti tänu Rio paraolümpiakullale aasta sportlaseks). Teiseks võib sport päästa elusid, sest annab eksinud hingedele uue majaka, mille järgi joonduda ja end taas väärtuslikuna tunda. 

Astusin sügisel läbi Tartus Tamme staadionil toimunud parakergejõustiku Eesti meistrivõistlustel ja nägin mõõtmatutes kogustes siirast liikumisrõõmu. Tippspordiga oli seal vähe pistmist, aga seda ehedam oli emotsioon. See on sada korda olulisem kui sekundid ja sentimeetrid.

Ah jaa, järgmine kord, kui diivan tundub sporditossudest mõnusam, mõtlen jalgadeta Lõuna-Aafrika sprinteri Ntando Mahlangu sõnadele: "Alati, kui jooksma hakkan, venib mu suu naerule."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee