Kelly Sildaru väidetavast perevägivallast: minu lugu võib teisi inimesi julgustada (276)

"Pealtnägija" saatejuht Mihkel Kärmas küsis Kellylt, miks ta otsustas teemast avalikult rääkida. "Kelly, väga paljud teavad sind kui suurepärast sportlast, paljudele oled sa iidol. Aga täna istud sa siin kaamera ees hoopis teises kontekstis ja teise teemaga. Sa oled otsustanud tulla välja ja rääkida sellest, et teie peres on toimunud pere vägivald. Miks sa siin täna istud?" küsis Kärmas.

Kelly Sildaru: "Esiteks ma arvan, et üks põhjus on kindlasti see, et hästi paljudele tundub, vähemalt meedias kajastatakse seda olukorda selliselt, et mina tahan kellelegi kotti üle pea tõmmata. Teine asi on ka see, et ma lihtsalt tunnen, et see minu lugu võib teisi inimesi julgustada ja võib-olla neid motiveerida tegema samme, millega tõenäoliselt minul liiga kaua aega läks."

Kärmas küsis Kelly Sildaru emalt Lilian Talvingult: "Ma saan aru, et pere täiskasvanute vahel tekkisid lahkhelid põhjustel, mida pole laial üldsusel tingimata tarvis teada, aga ühel hetkel, ma saan aru, see tüli läks ikkagi nii suureks, et see muutus selleks, mida me täna nimetame perevägivallaks?"

Lilian Talving: "Jah, paraku nii kahjuks on."

Eile õhtul saatis Sildarude pere teine pool ehk Tõnis ja Henry Sildaru avaliku pöördumise.

"Juba homme õhtul ilmub "Pealtnägijas" lugu, mille sisuks on jälle meie pere kurb ja kahetsusväärne lahkumineku lugu. Ikka seesama, millest erinevad väljaanded on kirjutanud juba eelmisest kevadest saati. Nagu meile on väidetud, siis nüüd räägivad Kelly ja laste ema Lilian ära "kogu tegeliku loo", kuidas Tõnis on olnud vägivaldne isa, ära varastanud oma tütre rahad, sundinud Kelly vastutahtmist sporti tegema, pantvangistanud poja ja mis kõik veel.

See kõik ei ole meie jaoks uudis, sest juba mõnda aega on Tõnisele helistanud mitmed teiste toimetuste ajakirjanikud ning soovitanud meil end tõsiseks risttuleks valmis panna, sest meediale on kogu lugu ära räägitud, kohe-kohe tuleb paljastus, šokeerivad tõed ja puudu on vaid meie poole selgitused.

Kuidas sellises olukorras käituda? Loomulikult põleb ka meis inimlik soov avalikult sekkuda, et ennast kaitsta järjest ühepoolsemate, kontekstist välja rebitud ja utoopilisemate süüdistuste eest. Et oleks selge, siis nii nagu on politseisse pöördunud Kelly ja Lilian, siis oleme politseisse pöördunud ka meie. Nii nagu on nad vägivallasüüdistusi esitanud Tõnise vastu, oleme ka meie kogu ülejäänud perekonnana – isa, poeg, vanaema ja vanaisa – esitanud politseisse ülevaate vägivaldsete rünnakute seeriast, mille taga on Kelly ja Lilian. See on meie jaoks olnud kahjuks paratamatu sundkäik, sest me oleme erinevate kaebuste ja ähvardustega nurka surutud meie laste ema poolt, kes on lubanud, et teeb Tõnisele kättemaksuks kõik, mis võimalik, ja kes on sellesse aktsiooni kiskunud ka Kelly. Jah, me mööname, me kõik oleme olnud mingil ajal liiga kirglikud, emotsionaalsed, öelnud asju, mida me hiljem oleme kahetsenud. Aga paraku võtsime me varem väga tugeva ja ühtse perena endale väga ambitsioonikad eesmärgid, milleni jõudmine on olnud kõigi jaoks kannatus, katsumus ja okkaline tee.    

Nagu te näete, siis see kõik on tegelikult väga piinlik, kurb ja kahetsusväärne peretüli, mida ei tohiks mingil juhul klaarida avalikkuse ees. Sest see ei ole lihtsalt kahe täiskasvanud ekskaasa tavapärane suhtekisma, vaid selle vahel on meie kaks last, kes mõlemad on nime ja näoga tõmmatud otse musta pesu pesemise keskele. Meie vanematena peaksime neid avalikkuse ette kiskumise asemel hoopis kaitsma. Sammude eest, mis võivad mõjutada mõlema lootustandvat tulevikku ja enesekindlust edasiste otsuste tegemisel ning sõnade eest, mida nad kunagi tulevikus võivad kahetseda.

Seetõttu oleme seni ära öelnud kõik avalikud intervjuud ja selgitanud ajakirjanikele tausta, miks me ei taha minna sõnasõjaga kaasa – sest tulega ei saa tuld kustutada. Ma ütlesin ära ka intervjuu "Pealtnägijale" ja selgitasin kogu selle loo kahetsusväärset piinlikkust ka Mihkel Kärmasele.  

Sest kuidas parandaks meie pikka aega leppimatult kestnud kriisi asjaolu, et me seda väga emotsionaalselt kogu Eesti ees lahendame? Mitte kuidagi. Vastupidi, iga sõna ja sõna vastu öeldud järgmine sõna valaks õli veel rohkem tulle ja siis see tuli jääkski kasvama. Ühest saatest saaks teine, kolmandast artiklist neljas. On ju selge, et nii me seda draamat ei lõpetata, neid haavu kinni ei kasvatata ja edasi minna ei saa. Küll aga kasvab sellest kõigest ebakindlust, piinlikkust, trotsi ja viha, mida kahjuks me lapsed igaveseks kandma jäävad.

Seetõttu pöördume teie poole, head ajakirjanikud, ja palume teilt mõistvat suhtumist, miks me peame alla suruma kõik emotsioonid ja trotsi ning miks me ei taha sellest tülist avalikult rääkida. Palun pange end meie perekonna olukorda. Ja kui te olete mõelnud kõikide meie eespool tõstatatud probleemide peale, siis loodetavasti te mõistate meie tänase kirja mõtet ja meie otsuseid. Meie pere ja lapsed ei saa võita sellest avalikust kaklusest mitte midagi. Palun laske ametnikel, kohtunikel ja spetsialistidel teha oma tööd eetriväliselt ja palun andke meie perele eetrirahu. Ärme palun muuda seda tragöödiat avalike publikatsioonidega veel traagilisemaks."