ÜLEMUS JÄLGIB ALLUVAID? Riigikogu 14. detsembri istungil tuli esimesele lugemisele abielureferendumi eelnõu.Foto: Martin Ahven
Meedia
19. veebruar 2021, 21:45

ÕHTULEHT KIRJASTUSE 2020. AASTA PARIMAD LOOD JA PILDID (7)

Eelmine aasta oli meile kõigile erakordne ja ega seegi liiga tavaline tundu, kuid nagu igal aastal, ilmus ka mullu Õhtulehes ja Õhtulehe Kirjastuse ajakirjades palju häid ja väga häid lugusid. Haridusminister Mailis Repsi ametiauto ja nõunike väärkasutust puudutanud lood osutusid koguni sedavõrd heaks, et pärjati Eesti ajakirjanduse väärikaima auhinna – Bonnieri preemiaga. Auhindu tuli Õhtulehe spordireporteritele ka Eesti spordiajakirjanike seltsi konkursilt, ja eks mõni raud on veel tules ka märtsis jagatavatel Eesti Meediaettevõtete Liidu pressipreemiatel. Järgmisel neljal leheküljel pakume aga ülevaate Õhtulehe Kirjastuse enda töötajate žürii hinnangul parimatest läinud aasta lugudest. Ja kuna sageli on loost endast põnevamgi lugu selle loo kirjutamise taga, siis anname sõna ka autoritele endile.

AASTA UUDISFOTO

Martin Ahven, „Ülemus jälgib alluvaid?“

Oli abielureferendumi ümber jagelemise aeg ning mind saadeti riigikogu istungit pildistama. Läksin küljerõdu saali eespool asuvasse otsa, et püüda pildile riigikogulaste nägusid, kui märkasin, et Martin Helme seisab sealsamas rõdu ääres ning vaatab alla saali poole. Vahetasin kiirelt pika toru lainurga vastu ning jõudsin teha mõned üksikud pildid, enne kui ta juba eemale liikus. MARTIN AHVEN

AASTA UUDISLUGU, AASTA VIDEO JA AASTA ÜHISTÖÖ

Helen Mihelson, Risto Berendson, Stass Kuznetsov, Robin Roots, Hannes Dreimanis, Erki Pärnaku, „Ajakirjanduslik uurimus paljastab: minister Reps laseb oma lapsi maksumaksja kulul sõidutada

Sellel lool oli mitu tahku. See, et haridusministeeriumis rahva raha eest juba pikemat aega sikku tehakse, polnud iseenesest meile mingi uudis. Proovikiviks sai hoopis, kuidas seda nii näidata, et kellelgi ei tekiks kahtlusi meie loo õigsuses. Siin tulid mängu meie videotiim ja püstolreporterid, kes said selge tööülesande – käia oktoobri jooksul korra nädalas ministeeriumi bussi sõite jälgimas ja võtta need vajadusel lindile. Ühest ei piisanud, süsteemsuse kinnituseks oli vaja mitut salvestist. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, videost rääkimata. Samal ajal, kui „võttegrupp“ linnaliikluses ministeeriumi autol sabas püsis – meid raputati paaril korral punase fooritulega sõna otseses mõttes ka sabast maha –, tegelesid teised ajakirjanikud internetiavarustes ministri sõbrannast kõrgepalgalise nõuniku teemaga. Sest see ei olnud pelgalt Mailis Repsi laste sõidutamise juhtum ja neid teemasid tuli koos käsitleda…

Aktsiooni päris lõpus jättis mu süda hetkeks kindlasti paar lööki vahele. Stass oli teatanud viimasele „võttepäevale“ minnes, et nad on ilusasti bussi sabas ja sõidavad just Kadrioru suunas. Hetk hiljem sain temalt sõnumi: „Tegime avarii. sõitsime tagant sisse.“ Kujutasin juba elavalt ette, kuidas Repsi perebussist saab hoopis kannatanu kurja Õhtulehe küüsis ja meie lugu muutuks vägagi komplitseerituks… Aga siis sain Stassilt rahustava teate, et nad olid tagant sisse sõitnud nende ja bussi vahel ootamatult pidurdanud autole. Ehk siis puhas kindlustusjuhtum. Ei midagi hullu. Paar päeva hiljem oli meie võttegrupp taas aktsioonis ja sedakorda naasti rindelt kaotusteta. Rahva raha kasutamise illustreerimiseks ainult hästi mõjuv lugu sai nii rahumeeli ilmuda. RISTO BERENDSON

AASTA UUDISLUGU (MEELELAHUTUSVALDKOND)

Helina Piip, „Jaak Johanson peab rasket võitlust leukeemiaga: „Igal hommikul ärgates on hea meel, et elus olen.““ 

Kuna novembris oli tulemas meeste tervise kuu, siis soovisime Jaak Johansonilt küsida, kas ta oleks nõus rääkima oma tervisest. Jaak ütles telefonis, et mõtleb selle üle. Helistasin mõni päev hiljem uuesti. Telefon jäi tummaks ja arvasin, et ilmselt ei soovi ta seda intervjuud. Ent sain õhtul Jaagult sõnumi, et ta oli vereülekannetel olnud. Jaak oli looga nõus, sest soovis tänada oma arste. Mina tahtsin kirjutada nii, et artiklist leiaksid tuge ka teised, kel tuleb pidada võitlust vähiga. Pildistasime järgmisel õhtul muusikamajas, kus Jaak ja Krista Citra andsid hingedeaja eel kontserdi. Nutsin sel päeval palju, sest hommikul oli olnud fotograaf Kristjan Lepa matusetalitus. Kõik need oktoobripäevad olid väga õrnad. Õhtul enne ajakirja ilmumist tundsin järsku nii suurt tänutunnet, et Jaak oli mind usaldanud. Läksin ja seisin hulk aega kodu juures hämarduvas pargis. HELINA PIIP

AASTA OLEMUSLUGU (TÕSINE)

Helen Mihelson, Dannar Leitmaa, „EESTI VÕIKAIM KOOLIKIUS: „Ma olen rahul, et sain enne tema surma vabandust paluda.“

Suvisel perioodil tuli eri väljaannetes järjest lugusid julmadest koolikiusu juhtumitest. Eks tänapäeva nutimaailm annab selleks üha uusi võimalusi. Täitsa ausalt tunnistades andis loole tõuke suvine LP lugu ühest enesetapu teinud noorukist. See tõi kuskilt mälusopist esile ammuse Tinderi-kohtingu, kus Pärnust pärit naine hakkas korraga rääkima enda nooruspõlvekogemusest, kus massiga kaasa läinud noored kiusasid ülijulmalt klassivenda, kuid sellele järgnenud sündmused jätsid süümepiinad ka kiusajatele, kaasajooksikutele ja vaikivatele jälgijatele.

Olid enda probleemidega hädas kiusajad, kes üritasid enda ebakindlusi kellegi kolmanda kallal vägivallatsedes varjata. Oli näiliselt sotsiopaatseid „edukaid“ lapsi, kes nautisid kiusamist ja on siiani edukad. Aga oli ka inimesi, kes lihtsalt tahtsid kuhugi kampa kuuluda. Üllataval kombel leidus kiusajate seas ka neid, kes juhtunust avameelselt rääkisid. Aga ka muidugi neid põhikiusajaid, kes küsimustele siiani vastata ei taha. Ja oli ohver, kelle elusaatuse kohta me enam küsida ei saa ja kes enam ka kiusamise mõjust endale midagi rääkida ei saa.

Kui mõni praegune kiusaja selle loo peale mõtleks, et tegelikult jääb kõik see ka teda aastakümneteks mõjutama, siis oleks loost mingit kasugi. DANNAR LEITMAA

Kõige suurem üllatus tuli sealt, kus me seda poleks oodanud. Üks toonastest kiusajatest saatis 15minutilise heliklipi, milles kõiki toonaseid sündmusi meenutas. Puhtsüdamlik kahetsus selle kõige tooremas vormis. „Rometile ütlen veel seda, et puhaku ta rahus. Mul on hea meel, et ma sain temaga enne asjad selgeks räägitud...“ HELEN MIHELSON

AASTA OLEMUSLUGU (MEELELAHUTUS)

Silja Paavle, „Koroona seljatanud saja-aastased Saare memmed: ootame kõige rohkem, et see va viirus kaoks.

Mõte koroonast paranenud põlise haiglatöötaja, 100aastase Selma Leesiga intervjuud tegema minna tekkis kohe, kui koroonapandeemia keskuseks kujunenud Saaremaa haigla tema paranemisest teada andis. Kevadest sai suvi, kuniks saar kõigile taas avati ja hooldekodusse külastajaid lubati. Enne selgus veel, et seal elab lausa kaks vinget saare memme: ka praeguseks teise ilma läinud Natalia Sigibertil õnnestus Covid-19 seljatada.

See oli esimene intervjuu, mille käigus kandsin maski mitu tundi jutti. Kui abivalmis tegevusjuhendaja tõi lauale vett, juurdlesin pikalt, kuidas seda juua. „Mask on mõeldud nii minu kui ka eakate kaitsmiseks, kui ma selle ära võtan, pole sest ju enam tolku?“ oli ainus mõte mu peas ning nii see vesi joomata jäigi. Ja on jäänud ka edaspidi, kui suurtel üritustel keelekastet on pakutud – saalis külg külje kõrval maskis istumine, kuid vaheajal mõõdutundetult maskivabalt ringikäimine tundub lihtsalt kahepalgeline.

Saaremaa prouad aga väitsid oma pikaealisuse ning hea tervise saladuseks olevat ka liikumise. Püüan seda nüüd igal päeval meeles pidada. SILJA PAAVLE

AASTA LUGU AJAKIRJAS

Jaanus Kulli, „Margus Lepa põetamisest: „Põetamine tähendab, et keegi vajab sinu –  võimalik et viimast – abi.““ 

Kindlasti ei ole Margus Lepa persoon, kes tõttaks ajakirjanikule oma südant puistama. Kui hakata temaga „Kevade“ filmist ja Kiirest rääkima, võib ta oma suu üldse lukku keerata.

Veebruaris 2012 tegin Margusega intervjuu Õhtulehe laupäevasesse lehte. See oli üleüldse meie esimene kohtumine. Kokku saime tema n.ö punkris, Nõmme Raadio stuudios. Margusel oli seljas must pluus, jalas mustad püksid ja mustad tanksaapad. Ta oli mees, kelle peas keerlesid radikaalsed mõtted ja kelle silmad pildusid vihaseid sädemeid, sest Eesti ja Euroopa Liidu tulevikku nägi ta vaid väga karmides ja mustades toonides.

Ma ei ole Nõmme Raadio kuulaja ja sestap ei tea, millised on tema praegused sõnumid oma kuulajatele. Ometi oli selgelt tajuda, et hakates ajakirjale Tiiu kirjutama lugu Marguse põetajarollist, seisab mu ees hoopis teine mees. Piltlikult öeldes. Sest nii väga kui poleks tahtnud Margusega silmast silma kohtuda, jäi see ära. Oli esimene koroonakevad, maailm juba pahupidi pööratud, istusin suvekodus maapaos ehk siis kodukontoris ning nii valmis lugu telefoni teel.

Külm kevadtuul tungis läbi vana maja seina- ja aknapragude tuppa, kui ma selg vastu seina, lugu kokku hakkasin kirjutama. Aga ma ei pannud toa jahedust tähelegi, sest Marguse lugu neelas täielikult. Kui sain aru, et ridade vahelt hakkas välja kooruma Marguse hoopis teine pale, et mehe kareda koore all peitub vägagi õrn hing. JAANUS KULLI

AASTA INTERVJUU

Rainer Kerge, „Urmas Liiv: „Minu tulevane elukaaslane on see, kellega me ületame järgmisel suvel Atlandi ookeani.“

Mõtlesin juba jupp aega, et ei tea, kuidas ka Urmas Liivil läheb. Ühel päeval siis helistasin ja küsisin. Kohtusime, ajasime toredasti juttu, kokkuvõtte trükkisin lehes ära.

Ahjaa, pere, lähedased, sõbrad ja kollektiiv toetas kah. Aitäh! RAINER KERGE

AASTA SPORDILUGU

Mart Treial, Helen Mihelson, „Saksa dopinguarst Alaverile: „Te olete ju juba ammu profid!“ ehk Kuidas legendaarne suusatreener dopinguskeemis tegelikult niite tõmbas

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui Helen uurivast toimetusest mulle ühel kaunil sügispäeval kirjutas ja palus appi järgneval nädalal Mati Alaveri toimikut menetlema. Umbes kümme kuud varem oli Harju maakohus teatanud, et ajakirjanikke ei lasta nende materjalide kallale, õnneks võitlesid rahvusringhääling ja Ekspress Meedia selle õiguse siiski välja.

Mõned päevad hiljem Harju maakohtus toimikuid, olgugi et oluliselt õgvendatud, lugedes tabasin end mõttelt, et see on üks ütlemata sürreaalne olukord. Mõelda vaid, minu pisikesed käed vabariigi ühe ihaldatuima kohtutoimiku kallal. Milline privileeg, aga ka vastutus. Jumal tänatud, et toimetused suutsid omavahel kokku leppida avaldamistähtaja, et saaks materjali rahulikult läbi töötada. Vastasel juhul järgnenuks arutu rapsimine ja infokatastroof, millest lugejad oleksid ainult kaotanud. MART TREIAL

AASTA TARBIJALUGU

Dannar Leitmaa, Evelin Kivimaa, „Turistilõks või lihtsalt jube söök? Õhtuleht testis pealinna halvimaid söögikohti

Pealinna viie kõige halvema söögikoha külastamine pani juba ette kõhus keerama. Asja eest! Kui mõni koht pakkus lihtsalt keskmist või viletsat toitu ülikalli hinna eest, siis Viru tänava keldrisse pugenud hiinakas China Inn oli tõeliselt kohutav. Pole ime, et varasemad külastajad andsid sellele TripAdvisori turismiportaalis Tallinna madalaima hinde. Sealt saadud söögitrauma tekitab tänini õudusjudinaid. Kana oli tulisoolane, hallid nuudlid püherdasid rasvas ja taimne lisand meenutas mädanenud sibulat. Iiveldusmeeter läks täiega rikki!

Ülejäänud China Inni söögiõuduse võtsime karbiga toimetusse kaasa. Seda proovis kümmekond vabatahtlikku, kes kõik kirusid ja imestasid, kuidas midagi sellist üldse söögi pähe müüa saab. Tõe huvides tuleb siiski öelda, et leidus üks erand, pikakasvuline suitsetajast meestoimetaja, kes proovis ja ühmas: „Pole häda midagi!“ EVELIN KIVIMAA

AASTA LUGUDE SEERIA

Kadri Kuulpak, „„Palun tapke mind ära!“ Meditsiin muutub elupäästmise egiidi all piinapingiks“, „Pensionär ei soovi terviserikke korral enda elustamist: kardan jääda voodihaigeks, voolikud küljes ja mähkmed jalas

Selline tunne, et hingamiseks pole piisavalt õhku. Iiveldus, pea hakkab ringi käima. Jalad on justkui makaronid. Tundsin nii, seistes eluks ajaks voolikute külge aheldatud noore mehe kõrval. Sergei pöörab küll vahel pead, kuid keegi ei tea, mille peale. See on kõik, mida ta suudab. Kas see on nüüdisaegse meditsiini suur võit või inimese piinade pikendamine? Minu lugude seeria käsitles just seda teemat. Tartu ülikooli kliinikumi anestesioloog dr Katrin Elmet on üks väheseid, kes julgeb sellele küsimusele vastata. Ta teeb tänamatut tööd. Arstid tunnevad endal suurt survet rääkida edulugudest. Kuid edulugu peaks olema elu austamine, lähtumine patsiendi tahtest, mitte elu säilitamine iga hinna eest. Sellepärast arutavadki arstid ja eetikud patsiendi elulõpu tahteavalduse loomist, mis võimaldaks igal inimesel kirja panna, missugust ravi ta soovib – või ei soovi – pöördumatult otsustusvõimetus seisundis. Jõudu neile! KADRI KUULPAK

AASTA ARVAMUSLUGU

Manona Paris, „Abort ja naise süü silmakirjalikkus

Aborditeema oli minu arvamusloo ilmumise ajaks sügisel juba pikemat aega uudistes olnud, marsid toimunud ja iga enda meelest konservatiivsena näida tahtev (mees)poliitik sel teemal suud pruukinud. Üha rohkem kumas nendes sõnavõttudes läbi ülbe ja naisi alavääristav suhtumine. Mugavusabort. Naised justkui süüdi. Ma olen oma 27aastase ajakirjanikukarjääri jooksul kuulnud nii paljusid lugusid abortidest, mis on kõike muud kui seda. Nn mugavusest abordile jooksmist pole ma ei naise ega ajakirjanikuna kunagi kogenud. Tuletasin meelde ja täpsustasin karmimad lood ning panin kirja. Lugu kirjutas end kokku umbes tunniga.

Kui lugu avaldus, ei oodanud ma sellest eriti midagi, aga üllatuslikult sain nii palju tänusõnumeid, neist osa väga kurbi ja teised üsna tigedad. Abort on ja jääb naise isiklikuks otsuseks, mida ta ei langeta kunagi kergekäeliselt ja mille asjus ei tohiks teda kunagi üheski suunas survestada. MANONA PARIS

AASTA OLEMUSFOTO, AASTA KUJUNDUS (OLEMUS)

Stanislav Moškov, Risto Mandre, „Eesti rahvusballeti karantiin“ 

Kevadise karantiini ajal hakkasin mõtlema, mis on need tehnilised alad, mille puhul on kodustes tingimustes väga raske treenida, kui korraga jõudis mõte balletini. Saatsin oma projekti idee Estoniasse, kus sellega kohe kaasa tuldi. Need balletiartistid ja solistid, kes olid nõus projektis osalema, olid väga õnnelikud, et saavad tähelepanu, mida nende sõnul ajakirjanduses harva jagatakse, ja olid kaamera ees uskumatult altid iga väiksemagi sooviga kaasa tulema. Iga tantsija pildistamiseks oli kavandatud kaks tundi, ühele päevale oli plaanitud kaks fotosessiooni. Sellised päevad osutusid küllaltki pingelisteks. Kõigepealt saime tuttavaks, ma rääkisin veelkord oma projekti lahti, pärast mida tegi tantsija kerge soojendustrenni ja siis läks pildistamiseks. Minu jaoks oli huvitav just see, et ma ei pildistanud neid proovisaalis, vaid nende väga erinevates kodudes, kus on ka võimalused harjutamiseks äärmiselt erinevad. Septembris sündis fotoseeriast ka näitus Estonia teatris. STANISLAV MOŠKOV

Foto: Stanislav Moškov

AASTA KUJUNDUS (UUDIS)

Risto Mandre, „TÕEHETK: kas elu Eestis pannakse lukku?“

Foto: Risto Mandre