Aegade paremaid kõrgushüppajaid lõpetas karjääri

37aastast Horvaatia sporditähte segas viimastel aastatel kannavigastus ning pärast Rio olümpiamänge tal enam võistelda ei õnnestunudki. Karjääri jooksul tuli ta kahel korral maailmameistriks nii sise- kui ka välistingimustes ning võitis 2010. aasta Barcelona EMi, kokku võitis ta tiitlivõistlustelt 11 medalit. Auhinnakapist on puudu ainult OM-kuld – Pekingis tuli Vlasic hõbedale, Rios pronksile.

Isikliku rekordi 2.08ga hoiab ta kõigi aegade edetabelis bulgaarlanna Stefka Konstadinova (2.09) järel teist kohta. Sisetingimustes jagab ta 2.06ga kolmanda positsiooni.

Vlasic oli lootnud Tokyo olümpiamängudel kuldmedali nimel võidelda, kuid tunnistas, et praegu on karjääri lõpetamiseks õige aeg.

"Iga sportlane saab minust aru  – ala juurest lahkumine pole kerge. Seljataha jäävad suurepärased emotsioonid, vallutatud tipud, võidud iseenda üle ja imelised hetked, mida ei saa sõnadega kirjeldada. Kuid see kõik jääb meiega  – kanname seda tulevikku edasi."

"Jään alati spordi juurde. Tahan oma kogemuste ja teadmistega anda kergejõustiku ja spordi arengusse panuse."

"Pärast Riot olen neli aastat üritanud vigastusest võitu saada, lootuses, et saan taas end kõrgushüppelati ees proovile panna. Olen alati olnud spordihingega, kõrgushüpe on minu lahutamatu osa ning see jääb niimoodi alatiseks. Seega tuli otsus karjäär lõpetada loomulikult."

"Enne, kui Riost pronksi võitsin, ütlesid mitmed inimesed, et peaksin lõpetama, sest olin spordis juba palju saavutanud. Kuid kui oleksin neid kuulanud, siis poleks ma veel üht olümpiamedalit võitnud, medalit, millel on minu jaoks eriline tähtsus – võitsin selle sõna otseses mõttes ühe terve jalaga. Andsin end sellel võistlusel kõik, rohkem, kui ma oleksin uskunud, et olen suuteline."

"Olen oma karjääri üle uhke. Tänan jumalat, kes õnnistas mind andega ja võimalustega see potentsiaal realiseerida. Tänan sõpru ja fänne, kes uskusid minusse ja koos minuga hüppasid. Kuigi kergejõustik on individuaalne spordiala, tundisn alati, et olin osa meeskonnast, sest ma ei hüpanud ainult enda jaoks. Horvaatia lipuga auringi jooksmine on alati olnud minu suurim au. Rahuliku südame, tänulikkuse ja aplausiga keeran oma elus järgmise lehekülje," vahendas Vlasici sõnu Athletics Weekly.