Jalgpall

INTERVJUU | Karel Voolaid: vahepeal jäi mulje, et ma ei saa aru, mis asi on Serie A 

Raul Ojassaar, Jalka, 3. märts 2021 19:50
Karel Voolaid meie rahvuskoondist juhendamas.Foto: Reuters/Scanpix
Thomas Häberli asumisega Eesti koondise peatreeneriks sai jalgpalliliidus läbi Karel Voolaidi aeg. Voolaid lahkus ka koolitusosakonnast, mille üles ehitamisel on ta suurt rolli mänginud.

Intervjuus ajakirjale Jalka vaatas Voolaid tagasi oma ajale koondise peatreenerina ning jagas oma mõtteid teistel Eesti jalgpalliga seotud teemadel. Jalkat saab lugeda siit!

Samal teemal

Karel, oled nüüd jalgpalliliidust lahkunud. Alustuseks kohe lihtne küsimus: mis nüüd plaanis, kuhu edasi?

Ei saa öelda, et oleksin jalgpallist tülpinud – praegu on aga selline hetk, kus saan korra jalgpallist kõrval olla. Ma ei tea, kui pikaks see aeg kujuneb. See on aeg, kus vaadata, kas hakkavad käed uuesti sügelema ja millised on igapäevased emotsioonid. Oleksin võinud veel pikema pausi võtta, aga kui Janiga (EJLi koolitusosakonna juhataja Jan Harend – toim.) hiljuti kohtusime, istusime kolm tundi ja panime paika plaane, kuidas võiksin täpsemalt hakata tööampse tegema, niikaua kui mul konkreetset uut töökohta pole.

Mõttekoht on kindlasti see, et pean selgeks tegema, mis oleks mulle mu karjääriredelil kõige targem järgmine samm. A-koondise treeneritöö on ju teatud mõttes lagi. Ühest küljest võiks hakata noormängijatega kuskilt altpoolt pihta. Võimalusi tuleb hoolega kaaluda – kas need on üldse Eestis? Lisaks ka perepool – mul on sündimas laps ja see seab ka oma piirangud.

Mul ei ole tunnet, et ma ei tahaks kindlasti Eesti jalgpallile enam midagi anda. Sain ju koondise peatreenerina meeletu kogemuse, mida kirjeldada on mõnes mõttes päris raske, seda saab mõista ainult siis, kui ise rolli sees oled. Ma ei kujutanud seda ka ise ette, kuigi olin U21 koondise treener olnud.

Kokkuvõttes pole mul ühest vastust, aga soov jalgpallivaldkonnas edasi tegutseda on kindlasti olemas.

Sinu leping Eesti koondise peatreeneriga lõppes 2020. aastaga. Viimase mängu võõrsil Gruusiaga pidas koondis sinu käe all novembris. Millised nägid sinu jaoks välja nädalad pärast viimast mängu?

Kui olime Gruusias laagris, tundsin tugevalt, et see võib minu jaoks olla viimane koondiseaken. Nägime, et ka võistkond hingas selles rütmis, et nad said aru, et midagi on toimumas. Filmisime näiteks viimast koosolekut, sest tahtsin selle endale meenutuseks jätta. See oli asi, mida me varem ei olnud teinud. Igas aknas ei rääkinud ma nii pikalt mängijatega, mõnikord sõitsime kohe pärast mängu lennujaama, aga seal oli meil võimalus jääda pisut pikemaks.

Kui seal pärast mängu mängijad platsilt ära tulid ja Kostja (Konstantin Vassiljev – toim.) ära tuli, siis mul endal tekkis ka sees selline tunne, et… Väike krõks jäi Gruusiaga lõpuhetkedel tegemata, kirss jäi tordile panemata. Sellega oleks olnud vägev lõpetada. Tegime kõik, et ei peaks lahkuma kaotusega, tean hästi, et viimase mängu mõju on tugev ka järgmisele treenerile.

Thomas Häberli oli Eesti koondise mängu vaatamas juba oktoobrikuus. Alaliidu president Aivar Pohlak on hiljem vihjanud, et valmidus peatreenerit vahetada oli olemas juba pärast kaotust Leedule. Kas teadsid sellest juba toona?

Ei teadnud. Võisin seda suunda mõelda, sest teadsin tugevast sidemest Šveitsiga, et seal on mängitud ja seal on olemas kontaktid, aga võistkonnale sellest mingit sõnumit ju edastada ei ole. Teadsime niikuinii, et hetk oli kriitiline ja vaja oli tuua pööre, vaja oli punkte sõltumata sellest, kas keegi istub seal tribüünil või mitte. Kui mina oleksin sarnases olukorras olnud järgmine kandidaat, siis oleksin ka hea meelega tulnud juba varem mänge vaatama ja asja vastu huvi tundnud.

Kas oled Häberli või Norbert Hurdaga ühenduses olnud?

Ei ole. Mõtlesin korra ise, et hea meelega sooviksin neile edu, aga Thomas ise tuli siia nii kiirelt ja sõitis kohe laagrisse, et ei jõudnud. Kui nad tagasi on (intervjuu toimus koondise Marbella-laagri ajal – toim.), siis võin neile muidugi tere öelda ja edu soovida. Kui neil mõtteid või küsimusi on, olen alati saadaval, et nõu pidada.

Mulle tundus, et sulle tähendas palju see, et Konstantin Vassiljev ütles ka avalikult välja, et sooviks sinu jätkamist, ning tundus, et mängijad toetasid sind lõpuni.

Mul ei olnud ühegi mängijaga ühtegi konflikti või arusaamatust. Kui mängijatel isegi oli midagi, siis nad varjasid seda päris hästi.

Alaliidu president ütles sinu aega kokku võttes, et tõid igasse liini uue ja noore liidri – mõeldi Karl Jakob Heina, Märten Kuuske, Vladislav Kreidat ja Rauno Sappineni. Kriitik ütleks selle peale vastu, et Hein pääses põhikoosseisu ainult tänu teiste meeste erinevatel põhjustel ära langemisele ning Kuusk-Sappinen on sel aastal 25aastased ja mängivad ikka Eestis – mis kõrgel tasemel liidrid nad olla saavad?

Ma ei tahaks öelda, et need nooremad mängijad kuidagi tänu minule tulid. Pigem on see niimoodi, et tõin oma nägemuse järgi nooremaid mängijaid, kui antakse signaale, et tuleks vaadata järgmist põlvkonda.

Väga hea tuttav Tarmo Kink on öelnud, et mis noorenduskuur – mängima peavad kõige paremad! Aga kelle silme läbi paremad? Brent Lepistu on pettunud (et ta koondisesse ei pääsenud – toim.). Ma oleks ka pettunud! Aga mitu korda on need pettunud mängijad välja öelnud, et „jah, mul on ruumi veel juurde panna“?

Ma ju ei tea, kas Märten Kuusk on edaspidi sinna keskkaitsesse naelutatud. Kolmemängulistes koondiseakendes on see paratamatu, et vaja on vähemalt kolme keskkaitsjat, lisaks peab olema neljas, kes saab sel tasemel hakkama, ja viies, kes on ka valmis reageerima. Meil said mängijad võimalusi. Henri Järvelaid ei oleks ilmselt näiteks saanud ju nii palju mängida, kui Ken Kallaste oleks terve olnud ja seal ääre peal edasi-tagasi kühveldanud.

Me ei tea, mis olukorras oleks Sorga teistsugustel asjaoludel olnud. Võibolla oleks ta põmmutanud väravaid, saanud USAst Eestisse tulla – kas Rauno (Sappinen) oleks sel juhul niimoodi esile tõusnud? Tekkinud olukorra kasutas ta aga hästi ära. Samas ei saa ka öelda, et ta oleks sinna nüüd kaheksa aastat naelutatud. Mark Anders Lepik võib selle talt ära võtta, Sorga võib uuesti tulla. Henri Anier pole kindlasti oma viimast sõna öelnud.

Kui Martin Reimilt ohjad üle võtsid, sõlmiti sinuga esialgu lühikesi lepinguid. Kas tundsid, et pidid kohe iga hinna eest tulemusi näitama, et lepingupikendus välja teenida? Esimene leping oli sul ju ainult pooleaastane.

Selge oli see, et ma ju nägin, milline meie sügisene kalender oli, kui ametisse tulin – Valgevene kodus ja võõrsil, Saksamaa, Ukraina, kaks korda Holland. Varasemat laagrit teha ei saanud – tulime kokku ja pidime kohe Valgevenega mängima. Teadmatust oli palju, aga võtsin seda ambitsioonika katsumusena – vahet pole, kui palju päevi mulle antakse. Mis õigusega lähen kohe kolmeaastast lepingut nõudma? Kui suudan end koos võistkonnaga piisavalt tõestada, siis jääb see otsustajate otsustada, kui pikalt see kõik kestab. Kui pärast ainult aasta võrra lepingupikendust otsa tuli, siis sain aru, et las olla taoline kompav olukord. Mis see minu olukorda ikka häirib? Kui mul on kolmeaastane leping ja ma kehva tööd teen, siis mind lihtsalt vallandatakse. Jah, võib ju öelda, et te ei julge mind siis vallandada, kui mul mitu aastat lepingut alles on, sest peaks kõik välja maksma, aga ma arvan, et jalgpallimaailm päris nii ei käi. Kui keegi sind ei taha, siis sellist kummivenitamist ei tehta.

Aga vaid aastase pikenduse järel sellist tunnet polnud, et minusse ei usuta?

Kui see esimene sügis võtta, siis oleksime pidanud Valgevenet kaks korda võitma ja Ukrainaga 0 : 0 viigi ära hoidma – siis oleks võibolla vaadatud, et pole küsimustki. Lõpuks vaadatakse sügist ja öeldakse, et midagi erilist ju ei muutunud. Pigem läksime sammhaaval edasi. Siis ju veel oli selge, et kevadel tuleb ka kaks sõprusmängu ja Balti turniir, mida tahtsime võita. Ma olen sel tasemel ikkagi piisavalt lahja CVga ja piisavalt noor treener, et sellise asja pärast solvuda.

Aivar Pohlak viitas viimasel pressikonverentsil mitu korda justkui sellele, et Eesti ajakirjandus on jalgpalli suhtes liiga nõudlik, paneb peale liiga suure surve. Kas tundsid peatreenerina sama?

Kuigi mul sai jalgpalliliidus kaheksa aastat täis, siis ma ei saa ilmselt kunagi seda tunnet nii tugevalt tunda kui näiteks Aivar. Mul ei ole ükskõik, ma ei ole välismaalt tulnud treener, et lähen koju ära ja ütlen, et te kakelge seal edasi. Mulle tundub, et on väga kõlav negatiivne leer, siis on suur neutraalne leer, kes on kuskil omaette ja keda üldse ei kuule, ja lõpuks on positiivne leer, keda ka väga kuulda ei ole, sest nad kirjutavad kuskile harva. Tean, kui palju inimesi Eestis jalgpalli jälgib – kes siis on üldse see „jalgpalliüldsus“? Ainult need, kes kõige rohkem sõna võtavad? Endised tippjalgpallurid, treenerid ja sellised inimesed ju üldiselt ei kõla kuskil foorumites. Kui uudise taga on 14 kommentaari, kas see siis tähendab, et kõik mõtlevad sinust halvasti? Tean näiteks seda, kuidas minu tutvusringkonnas üldiselt asjadesse suhtutakse – on negatiivset, on neutraalset, on positiivset.

Tundsin positiivset survet. Kui pärast Valgevenega mängu karjub mulle keegi läbi võrgu, et „Karel, jälle sa kaotad lõpus mänge nagu U21s!“, siis ma pean seda positiivselt võtma. Ta nii väga tahtis, et me ei kaotaks seda mängu! Vlasi (Sinjavski – toim.) ja (Artur – toim.) Pikk seal tagapostis aga haigutasid korraks ja Stasevitš, kes saab 10 000 dollarit palka, paneb palli sinna, sest ta on Meistrite liigas mänginud. Ja Skavõš, kes on samuti Meistrite liigas mänginud, toksab selle sealt sisse. See hüüdja oli aga üks tüüp. Kui mul on staadionil 20 000 inimest ja kõik karjuvad, et mine koju, siis saaksin ju kohe pärast esimest mängu aru, et inimesed ei taha mind näha.

Koondise peatreeneri töö on suures osas seotud ka kommunikatsiooni ja avaliku arvamuse kujundamisega – igast sõnast hakatakse kinni. Kas netikommentaare ise ka loed?

Ei loe. Mul on olemas tuttavad, kes loevad – muidugi tean kõiki Romarioid ja Myrgeleid (Soccernet.ee foorumi tegelased – toim.). Tean, mis seal toimub. Kunagi, kui esimesed netikommentaarid tulema hakkasid, oli Ott Reinumäe selline mängija, kes neid liiga südamesse võttis. Oluline asi on kuni Kloppide ja Guardioladeni treenerikoolitustel läbi käinud: kui sa neid kommentaare ei loe, siis ei saa need sind ka kuidagi mõjutada. Kui tavaline inimene saaks iga päev tänaval kõndides sada negatiivset kommentaari, siis teeks mõni võibolla enesetapu. Ma ei näe põhjust, miks tipptreenerid peaksid sellist asja väga hinge võtma. Isegi stuudioekspertide juttu – sellega peab lihtsalt hakkama saama. Ju neil siis kriibib midagi hinges. Samal ajal ütleb Tarmo Rüütli, kes on meil ju kõige-kõigem ekspert, et anname aega. Helistab mulle, et „Karel, kõik on korras, võta rahulikult“. See on ju hulga võimsam kui sada kommentaari.

Kõrvaltvaatajad näevadki vahel asju justkui selgema pilguga. See aga ei tähenda, et nad teaks, mis meeskonna sees toimub. Jube palju on ka selgeltnägijaid ja tuleviku ennustajaid, aga see ongi jalgpallikultuur, see on minu jaoks okei. Paljud ju kisasid, et vahetage see (Mikel – toim.) Arteta välja. Nüüd on Arsenali seis aga parem. Ta on ju tegelikult hea treener! Samamoodi Ole Gunnar Solskjæriga. Kui palju oli neid, ka Eestis, kes ütlesid, et ta ei saa hakkama? Kus on aga Manchester United praegu? Ja keegi ei tee avaldust, et näe, ronisid p***st välja ja panid teistel suu kinni. Neid narratiive võib saja erineva nurga alt vaadata.

Needsamad narratiivid. Kui fännid ootasid Serie A debüüdi ja paari sealse mängu pealt koondisesse Georgi Tunjovi, ütlesid sina näiteks vastu, et ta peaks ennast esmalt U21 koondises tõestama. Tunjov jõudis lõpuks koondisesse, aga ei löönud seal jalaga ust lahti, nagu paljud lootsid. Sul oli ju selles mõttes õigus – ometi jäi paljudele ilmselt okas hinge, et mis mees see meie koondist juhib, kui võtab Flora pingilt mehi algkoosseisu ja Serie A mehed saadab U21 koondisesse.

Oleksin ta märtsis koondisesse kutsunud, aga need mängud jäid ära. Asjadest rutati aga nii kiiresti ette, et vahepeal jäi mulje, et Karel Voolaid ei saa aru, mis asi on Serie A. Saan väga hästi! Itaalia koondis on kunagi üks mu lemmikuid olnud, alates hümnist kuni pragmaatilise stiilini. Inimesed hakkasid tõesti mõtlema, et mis mõttes… Aga mu hoiak oli selline: tark ei torma. Lisaks: võibolla kui selle loo oleks teinud mõni teine ajakirjanik, oleks pealkiri olnud teistsugune. (Soccernet.ee veebruari alguses tehtud loo pealkiri oli „Kas Tunjov teenib märtsiks koondisekutse? Voolaid: ta peaks end esialgu U21 eest näitama“ – toim.).

Ma ei tea, miks seal niisugune hoiak võeti. Ma ei tea, kui hästi nemad mind tunnevad. Võimalik, et seal oli midagi sellist: anna mulle võimalus kirjutada nii, nagu sa ei tahaks teda, ja ma kirjutan. Mitte nii, et täpsustan ja selgitan üle. Meediaga suhtlemisel on vahel nii, et pilt ja pealkiri avaldavad suuremat mõju kui loo sees olev tekst.

Ei ole ju nii, et treener ei taha, et võistkonnal hästi läheks. Et kuskil on mõni hea vend, aga ma ei taha, et ta koondisesse tuleks. Tahan, aga on erinevad vaatenurgad ja võrdlusmomendid. Tean tema lugu hästi, seda, kuidas ta on üles kasvanud, ja seda, mis klubis toimub. Ma ei saa aga selle vastu, kui tuleb mingi lugu, kust jääb mulje, et ma ei tea, mis on Serie A, või et Georgi pole minu mees. Kui ta koondisesse tuli, siis tunnetasin, et tal tuli suurema survega hakkama saada, ka võistkonnakaaslaste poolt. Siis pidin hakkama õiget tasakaalu leidma.

Enne viimast koondiselaagrit läks sul sõnasõjaks Paide peatreeneri Vjatšeslav Zahovaikoga. Kas üksteisele tere ikka ütlete?

Saime Paide kontoris pärast laagrit kokku ja ta teretas mind kohe, kui lifti juures kohtusime. See oli minu initsiatiiv kohtuda.

Ma ei soovinud seda teemat laagri ajal meediaga arutada, sest kogu fookus oli sel hetkel koondiseaknal endal. Leidsin, et sel hetkel ei olnud mõtet sellega tegeleda. Minu ajalugu nende vendadega ulatub väga kaugele minevikku. Saatsin neile ülejärgmisel päeval sõnumi, et kui tagasi olen, saame kokku ja lahendame ära. Suure osa ajast rääkisin mina, nad said mu vaatenurgast aru ja meie suhted on samasugused nagu varem.

Lõpetame positiivselt. Mis on parim mälestus, mis sulle koondise peatreeneri ajast jääb?

Kogu meie treenerite ja taustajõudude seltskond oli väga korralik koos. Kuni Janani (fotograaf Jana Pipar – toim.) välja, kes seal igasugu asenditest pilti tegi. See, kuidas kogu seltskond koos hingas ja õhkas, ning see, millisel tasandil mängijad nendega koos töötasid, milline see kogu professionaalsuse tase oli… See, kuidas koondise mängijad selle kõigega kaasa tulevad ja pingutavad, ongi kõige positiivsem. Okei, mõnikord tulevad tulemuste näol pettumused, aga protsessi mindi ikkagi hea tujuga.

Hästi väike teine pool on see, kuidas kogu selles protsessis minuga tööandja poolt käituti ja minusse suhtuti. Ka otsad tõmmati lõpuks väga viisakalt kokku.

* * *

  • Number kaheksa seisab särgil, mille jalgpalliliit lahkumise puhul Voolaidile kinkis. Number särgil tähistab alaliidus töötatud aastaid.
  • 14 mängu pidas Eesti koondis Voolaidi juhendusel.
  • 7 väravat lõi Voolaidi tüüritud Eesti koondis. Neli tükki neist läks Rauno Sappineni arvele, korra said jala valgeks Erik Sorga, Pavel Marin ja Frank Liivak.
  • 38 mängijat sai Voolaidi käe all koondises platsile.
  • Taijo Teniste teenis Voolaidi käe all kõige enam mänguminuteid – 1260 võimalikust viibis ta platsil 907 minutit.
  • Seitse mängijat teenis Voolaidi käe all koondisedebüüdi: Karl Jakob Hein, Henri Järvelaid, Mark Anders Lepik, Michael Lilander, Markus Soomets, Georgi Tunjov ja Edgar Tur.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee