Kuidas ise pensionivara juhtides „keskmise investori“ tootlust lüüa?
Keskmisele investorile on iseloomulik kõige enam kõige suurema finantsriski võtmine siis, kui aktsiahinnad on tipus ehk kõige kallimad. Sageli toetutakse üksnes käesolevale turutsüklile arusaamaga, et see kestab igavesti. Languse või kriisi saabudes jõutakse selgusele, et turgudel ei ole siiski võimalik raha teenida ning aktsiapositsioonid suletakse ostuhinnast madalama hinnaga. Seejärel järgneb uus tõusutsükkel, mil taas võetakse maksimaalne risk ja ring hakkab otsast peale. Ehk piltlikult – keskmine investor tormab poodi just siis, kui allahindlused läbi saavad ja jookseb poest välja niipea, kui „osturalli“ sildid üles pannakse.
Oma pensionivara ise juhtides on selle lõksu vältimiseks kõige kindlam viis valida investeerimiseks mõni laiapõhjaline indeksfond ning kasutada automaatse investeerimise võimalust, mis tagab fondiosakute ostmise igal ajal, olenemata sellest, kas turg parajasti tõuseb või langeb. Nii ei pea tegelema turu ajastamisega ja emotsioonide kontrollimisega, mis tihtipeale saabki investorile saatuslikuks.
Keskmise investori üks tunnus on ka see, et kiputakse investeerima üksikaktsiatesse, mille kohta ei ole varem piisavalt eeltööd tehtud. Kui võtta aluseks USA suurettevõtteid koondav S&P 500 indeks, tuleb tõdeda, et enamik indeksis olevaid aktsiaid jääb alla fondi enda tootlusele. Indeksinvestorile ei ole see tegelikult probleemiks, sest kehvemate aktsiate madala tootluse kompenseerivad üksikud nõelad heinakujast, nagu näiteks 20 aastaga ligi 16 tuhat protsenti tõusnud Apple. Investeerides laiapõhjalisse indeksfondi on kindel, et seal peitub mõni väga suure tootlusega aktsia, mida üksikinvestoril on väga keeruline ise üles leida.
Kui soovid oma pensionivara ise juhtida, vaata lähemalt: lhv.ee/pik.