Toomas Savi eitab dopingu vahendamist

Tegelikult on selle odaga seotud üks pikem eellugu. Nimelt 1967. aastal Kotkas võisteldes viskasin mina oma elu tippmargi 81.20 just sellesama Heldi firma odaga. Tollal liikus neid väga vähe. Minu teada oli selline oda Nõukogude Liidus vaid Janis Lusisel. Nevalal oli aga neid juba siis kaks ja ta ütles, et kui ma võidan, siis ta annab ühe mulle.

Ma ei võitnud, vaid jäin teiseks - Nevala viskas viimasel katsel minust rohkem, kuid oda kukkus lapiti ja kohtunik poleks tohtinud seda arvestada. Ent kohtunik pani märgi maha. Nevala ütles siis mulle, et ta ei saa Soomes kaotada, sest on olümpiavõitja. Kuid lubas siiski mulle oda kinkida järgmisel aastal Eesti-Soome maavõistlusel. Nii et selle oda saamine pole mingil moel nende tablettidega seotud.

Tablettide andmine polnud minu huvi, vaid Nevala küsis neid. Korjasin siis tõepoolest kust juhtus need 50 nerobolitabletti kokku ja mina need ka Nevalale andsin. Selles tunnistan ma end süüdi. Aga mina ei viinud neid tablette Soome ega vahetanud neid oda vastu. Oda sain kingituseks eelmise aasta eest.

Olin 1968. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna neljanda kursuse tudeng ja mul polnud mingitki aimu, mis aine see nerobol on ja mis mõju tal sportlasele on. Toonases õppekavas polnud ühtegi sõna dopingainete kohta.

Teid on seostatud veelgi suurema tablettide kogusega - 500 nerobolitabletiga, mis samuti Nevalale anti.

Nende 500 nerobolitabletiga, mis soomlased hiljem olevat saanud, pole mul mingit pistmist. Kui üldse, siis käis see teiste inimeste kaudu. Kel vähegi kõneoskust, võis tollal need tabletid suvalisest apteegist välja rääkida. Minu teada oli nerobol tol ajal retseptivaba ravim ja polnud ka keelatud ainete nimekirjas. Sellist nimekirjagi polnud. Keelatud ainete kontrolli tehti esimest korda 1976. aasta olümpiamängudel ja nimekiri koostati mõni aasta varem.

Kas te olete spordiarstina kellelegi dopingut andnud?

Spordiarst ei tegele sugugi ainult dopinguprobleemidega. Spordiarsti ülesanne on vältida terviserikkeid, mis võivad ülepingutuse tõttu tippspordis tekkida. Vähe tähtsad pole ka taastumis- ja toitumisprobleemid. Üks osa spordiarsti tööst taastumisprotsesside kavandamisel on ravimite kasutamine, mis võib olla seotud ka dopinguga.

Mina ei ole kellelegi dopingut andnud. Minu põhitöö spordiarstina oli vigastuste ravimine. Küll olen paljudele sportlastele rääkinud, mis on doping, millised on selle kasutamise riskid ja kas doping on tervisele kahjulik. Kuid ma ei ole ühelegi sportlasele dopingut andnud ega ka soovitanud.

Kuidas te seletate oma odavisketulemuste järsku tõusu aastail 1967-1968?

Kui sportlane teeb hoolsalt trenni, siis parandab ta aasta-aastalt ka oma tulemust. Pealegi parandati pidevalt odade aerodünaamilisi omadusi. Kui ma ühel ja samal võistlusel oleksin visanud algul Vene odaga ja seejärel mainitud Heldi odaga, siis oleks tulemuste vahe olnudki 8-10 meetrit. Lõpuks see aerodünaamiline oda keelatigi pärast seda, kui maailma tipptulemuseks visati 104.60.

Oma tulemuste paranemist seon ma aga kuulumisega aastail 1964-1997 Riias Nõukogude armees teenimise ajal treeninggruppi, mida juhendas Janis Lusise treener. Minu turgutusainete arsenalis olid sportlasena glükoos, šokolaad ja nuuskpiiritus, mis siis ei olnud keelatud.

Mis on teie arvates doping?

Kui räägime dopingust, siis me räägime keelatud ainetest. Me ei saa näiteks öelda, et mannapuder või härjaveri on doping, kuni need pole keelatud ainete nimekirjas. Kõik farmakoloogilised preparaadid muutuvad dopinguks alles siis, kui sellest on avalikkust ja vastavaid institutsioone teavitatud. Ja spordiarstide ülesanne on siis mõistagi selgitada sportlastele, mis on ja mis ei ole keelatud. Kui seesama nerobol on nüüd keelatud ainete nimekirjas, siis ma ei saanud seda ju 1968. aastal ette näha. Ja doping muutub alles siis dopinguks, kui see analüüsidega ka tuvastatakse.

Miks liiguvad jutud teist kui dopinguarstist? Seda enam, et olete kirjutanud brošüüri “Dopingu ABC”.

1975. aastal kaitsesin kandidaadi väitekirja teemal “Kõrge kvalifikatsiooniga kümnevõistlejate sportliku töövõime füsioloogiline iseloomustus”. Selle üks osasid oli kümnevõistlejate võistlussituatsiooni uurimine ja seda sai teha ainult uriiniproove võttes. Kahjuks olin siis just mina see, kes kogus sportlastelt uriini, et selle põhjal laboratoorselt neerupealse koorehormoone uurida. See võis olla üks põhjusi, miks mind on hakatud dopinguspetsiks pidama, sest hormoonid, uriin ja doping on omavahel tihedalt seotud. 1993. aastal ilmunud “Dopingu ABC” aga oli mõeldud eeskätt spordijuhtidele ja ajakirjanikele. See on pigem väike teatmik.

Kes siis ikkagi NSV Liidu koondises sportlastele dopingut jagas?

Kardan, et koondise juures tegutsenud farmakoloogiaassistendid, kelle juurde mind kuidagi ei tahetud lasta. Pean tunnistama, et ma polnud selles seltskonnas eriti usaldusväärne.

Mis taastusravimeid te NSV Liidu kümnevõistluse koondise arstina 1970. aastatel sportlastele soovitasite?

Kümnevõistluses on eriti tähtis, kuidas teiseks päevaks vabaneda esimese päeva muredest. Kõigepealt võis manustada väga suurtes annustes B-vitamiine koos glükoosi ja vastava toiteseguga. Kõik käis suu kaudu. See mikstuur sisaldas üle kolme-nelja ainet. Lisaks veel suurtes annustes C-vitamiini askorbiinhappe näol, E-vitamiinid, B-12.

“Toomas Savi valetab.”

“Kui presidendiks pürgija nii väikeses asjas valetab, ei sobi ta riigijuhiks,” ütleb Tokyo olümpiamängude kullamees, Soome endine odaviskekuulsus Pauli Nevala veendunult.

Kas Toomas Savi valetas, kui lükkas ümber teie väite, nagu oleks ta 1968. aastal vahendanud teile nerobolitablette?

Kui mees üritab saada Eesti vabariigi presidendiks ja teie maal on ees sellised tähtsad asjad nagu NATO ja Euroopa Liit, ning tema püüab nii väikese asja valeks keerata, on mõttetu presidendiks pürgida. Ta valetab! Miks Toomas Savi ei julge tunnistada, mida ta tegi siis, kui oli NSV Liidu koondise arst? Kas on talle presidenditool nii tähtis, et ei taha tõtt tunnistada? Kui mees tahab presidendiks, peab ta endale võtma vastutuse oma tegude eest. Mis põhjusel peaksin mina midagi välja mõtlema, mulle isiklikult on ükskõik, kes saab Eesti presidendiks - on see Toomas Savi või keegi teine.

Kuidas teie dopingukaup käis?

Meil oli Soome-Eesti maavõistlus, 1968. aastal. Kui Janis Lusisel ühe aasta jooksul, vist 1963-64, tulemused järsult paranesid, tekitas see meis imestust, kuidas on selline edasiminek ühe aastaga võimalik. Arutasime, millest see tingitud on. Sel ajal õppis Toomas Savi arstiks. Ta ütles, et NSV Liidu sportlased on juba mõnda aastat kasutanud erilisi aineid, mis parandavad vormi ja tulemusi. Selle peale ütlesin mina, et meie peame ka seda ainet saama.

Ja Toomas Savi andis teile tabletid?

Toomas Savi ütles, et temal pole, aga et ta võib Eesti koondise arstilt neid saada. Järgmisel päeval ütles ta, et võimalik on saada 50 tabletti, sest rohkem pole kaasas.

Kui palju see maksis?

See ei maksnud midagi. Tegime kauba nii, et Toomas Savi toimetab tabletid tollase Soome Noorte Maaspordiliidu treenerile. Ta lubas, et sügisel toob veel lisa. Meie - mina ja Jorma Kinnunen - andsime talle selle eest Heldi oda. Nii see kaup käis. Savi toimetas reisijuhi abiga meile Eestist paki. Kätte saime selle Soome spordiliidust.

Oli see ainus kord, kui Toomas Savilt niisuguseid aineid saite?

Jaa, see oli ainus kord. Pärast seda pole teda kohanud. Ta tahtis saada tulemusi ja me pakkusime talle täiesti seaduslikku kaupa. Meie andsime talle oma oda, tema sai koondise arstilt ained ja toimetas need meile. See on tõsi.

Mida arvate, kas Toomas Savi on pärast seda korda veel dopinguga seotud olnud?

Ma arvan, et on. Seda ajal, mil ta oli NSV Liidu koondise arst ja kümnevõistlejate treener. Dopingujutt puudutab teda rohkem kui see üks kord. Me kõik teame, et aineid kasutati. Mõned kasutajad on välja tulnud, mõned mitte.

Nii et Toomas Savil võib olla ka suurem dopingutaust?

Jah, dopingujutul võib suuremgi taust olla. Toomas Savil võib olla sidemeid Otepää ja Soome suusatajate dopingukasutamisega. Me ei tea seda, sest tõendeid on väga raske leida.

Kadri Jakobson

Toomas Savi kui KGB usaldusisik

Neli aastat enne seda, kui Toomas Savi dopinguainete vastu väärtusliku oda sai, käis ta KGB usaldusisikuna Soomes. Eesti Ekspress kirjutas sellest tol ajal kasinat tähelepanu äratanud artiklis 16. mail 1997.

Toomas Savi väljasõidutoimikus nr. 3630, mille on koostanud Eesti NSV KGB 10. osakond, on Eesti Ekspressi andmeil read: “V 1964 godu tov Võime ispolzoval Savi v katšestve doverennovo pri võezde v Finlandiju”, sm. Võime kasutas Savi usaldusisikuna Soome-sõidul, millele siis, kui Savi valmistus minema USAsse ja Saksamaa Liitvabariiki, on lisatud: “pri võezde štšitajem vozmoznõm vosstanovlenije doveritelnõhh otnošenii”, loeme võimalikuks usaldussuhete taastamise.

Kaitsepolitsei töötajad leidsid selle märkuse juba 1996. aasta algul või 1995. aasta lõpul, kuid peadirektor Jüri Pihl eelistas leiust vaikida ega informeerinud presidenti ning peaministrit, rääkimata Savist endast. Savi oli küll oma toimikut 1997. aasta varakevadel lehitsenud, ent ei märganud KGB dokumenti.

Hiljem küsis Pihl Savilt dokumendi kohta aru. “Ta kinnitas mulle, et pole KGBga koostööd teinud,” ütles Pihl toona Eesti Ekspressile.

Neroboli müüdi igas apteegis

“Nerobol ei olnud kuuekümnendatel mingi doping,” ütleb tollane keskmaajooksuäss Rein Tölp. “Seda võis apteegist osta.” Samuti pole tolleaegne Lääne spordivarustuse ostmine Tölbi väitel enam mingi saladus.

“Ärge ilkuge Toomas Savi kallal, sest seda ainet müüdi omal ajal igas apteegis,” kinnitab Tölp. “Keelatud ainete nimekirjas neroboli polnud. Endine keskmaaäss seletab, et neroboli hakati dopingainena käsitlema alles 70ndate alguses.

“Rootsi kettaheitja Ricky Bruch oli seda liiga palju tarvitanud. Tal tekkisid õlavöörebestused,” mäletab Tölp. “Siis hakkasid ametimehed asja uurima ja 1974. aastal pandi nerobol keelatud ainete nimekirja.”

Kalamarja eest naelikud

Tölbi sõnul äritseti Lääne sportlastega kuuekümnendatel väga elavalt: “Naelkingad, teibad ja muu varustus oli igapäevane asi.” Soomlased olid huvitatud näiteks Nõukogude vasaratest, millel sees elavhõbe ja mis seepärast tsentrifugaaljõudude mõjul kaugemale lendasid.

Sarnaselt teistega ajas “äri” ka noor Toomas Savi. “Oleksite te teda näinud, kui ta endale Heldi oda sai,” läheb Tölp põlema. “Nagu väike laps. Rõõmustas piiritult uue spordiriista üle, mis oli siis maailma tipp.” Samal ajal aga hakkas Savi tippsporti lõpetama ja tablettidega polnud tal mingit kokkupuudet.

Tölp tunnistab, et pole ka ise välismaalastega äritsemisest puhas. “Müüsin ikka kusagil punast kalamarja või Melodija heliplaate, et Adidase naelikuid saada,” meenutab ta. “Ilus see muidugi polnud.”

Kunagine keskmaajooksja välistab ka Toomas Savi dopingupakkumise ajal, kui ta 70ndatel NSV Liidu koondise kümnevõistlejate arst oli.

Lepik usub Nevala juttu

“Ta oli traumatoloog, mitte keemik, nagu koondise dopingumehi kutsuti. Toomas sidus ja ravis vigastusi, mitte ei pumbanud võistlejatesse aineid,” ütleb Tölp.

“Mina ei teadnud siis dopingust mitte midagi,” kinnitab endine kaugushüppaja Tõnu Lepik. “1968. aasta Mexico olümpial ja hilisematel tiitlivõistlustel olen kõik testid ja analüüsid puhtalt läbinud.”

Samas möönab Lepik, et on tarvitanud soomlastelt saadud vitamiine. “1971 või 1972 sattusin hotellis Soome kaugushüppajate tuppa, nad andsid mulle igasuguseid taastumisvahendeid. Nõukogude Liidus oli see värk väga algeline ja peale spordijoogi midagi ei pakutudki.”

Toomas Savi võimalikku tabletiäri Soome odaviskekuulsuse Pauli Nevalaga pole Lepik pealt näinud. “Kui ajakirjanikud Nevala juures käisid ja ta sellest rääkis, ju siis oli asi tõesti nii,” ütleb Lepik. “Ma ei usu, et Nevala valetas.”

Talts mäletab head arsti

“Liidu tõstekoondises 1968. aastal dopingut ei pandud,” kinnitab mitmekordne maailmameister ja olümpiamedalimees Jaan Talts. “Tean seda täpselt, sest olin sellel aastal koondise kapten. Teiste spordialade eest ei oska kosta.”

Enda sportlikke saavutusi nimetab tõstekuulsus puhtaks. Need küpsesid tänu heale treeningule ja kavalatele süsteemidele. “Olin matemaatik - joonistasin graafikuid ja treeningukavasid, sest eesmärk oli suur,” meenutab tõstja. “Tablettide neelamise vajadust ei olnud.”

Samas möönab Talts, et kõikide kohta ei saa ta seda kinnitada. “Võib olla pani keegi kusagil suurel Venemaal või mujal maailmas midagi,” räägib spordimees. “Minu silmad ju kõike ei näinud.”

Toomas Saviga kohtus Talts silmast silma 1972. aasta sügisel Podolskis vahetult enne Müncheni olümpiamänge. Savi odaviskesaavutustest teadis tõstja siis vaid ajakirjanduse vahendusel.

“Mul oli liigesenihestus, mille pärast ei saanud trenni teha ja öösiti magada. Ta (Savi - toim.) süstis mulle valuvaigistit,” mäletab Talts. “See aitas kohe. Sain olümpiaks jalad alla. Toomas Savi on hea tohter.”

Allar Viivik

“Anaboolseid steroide tarvitasid kõik sportlased.”

Eesti mitmevõistlusekoondisesse kuulunud praeguse Riigikogu esimehe Toomas Savi arst Heino Tiik kinnitab, et 60ndatel aastatel tarvitas enamik sportlasi lihaseid tugevdavaid anaboolseid steroide. “Kõike, mis polnud keelatud, võis tarvitada,” ütleb Soomes elav Tiik.

Kas olete teadlik, et endine mitmevõistleja Toomas Savi vahendas 1968. aastal soomlastele anaboolset steroidi neroboli?

Ei! Ja neid vanu asju ei kannata välja kaevata juba sellepärast, et see, mis tollal keelatud ei olnud, oli lubatud. Kui ühel päeval keelatakse ära aspiriin, kas siis hakkavad kõik ette heitma, et oled kunagi aspiriini võtnud?! Vanu asju ei tasu välja kaevata.

Kuidas suhtute sellesse, et Savi vahendas anaboolseid steroide?

60. aastatel kasutati anaboolseid steroide laialt. Aga ma ei usu, et Savi oleks midagi soomlastele vahendanud.

Kus riikides anaboolseid steroide tarvitati?

Tarvitasid kõik.

Kas ka Eestis?

Kindlasti.

Kas teate, kes tarvitasid?

Ei.

Aga miks te arvate, et tarvitati?

Ma olin spordiarst ja küll ma tean, mida sakslased kasutasid. See oli nende igapäevane leib.

Kas mäletate, kuidas Savi tegevsportlasena dopingu pruukimisse suhtus?

Dopingu tarvitamine oli Savile vastukarva.

Kas teie koondise arstina ei ole soovitanud sportlastel kasutada anaboolseid steroide või mõnd muud dopingut?

Ei.

Nii et saate kindlalt väita, et sportlased ei tarvitanud anaboolseid steroide?

Kindlalt ei tea midagi.

Kas võidi tarvitada ilma teie teadmata?

Jah.

Aga kinnitate, et kui olite arst, siis ükski Eesti sportlane, kellega teie kokku puutusite, anaboolseid steroide ei tarvitanud?

Ma ei saa seda kinnitada. Ma ei tea, et sportlased oleksid tarvitanud aineid, mis tol ajal olid keelatud.

Kas sportlased tarvitasid ka midagi sellist, mida apteegist müüdi retseptiga?

Minu teada küll mitte. Tarvitati ainult seda, mis oli vabalt saadaval.

Nii et Eestis tarvitati dopingut?

Ma pole niimoodi arvanud. Mõni juhtum küll oli. Aga need olid õnnetud juhtumid, kus arstidega polnud konsulteeritud ja inimene oli ise kuulnud, et see aine mõjub, ja siis oli seda võtnud.

Kas anaboolne steroid nerobol on teile tuttav?

On küll, see kasvatab lihaseid. Seda peab sööma karbitäie ja samal ajal kõvasti harjutama. Paari kuu jooksul annab tunda, kuidas lihasmass suureneb.

Kui palju karbis tablette on?

20-30 kapslit vähemalt.

Kuidas te nii hästi teate, mida see aine teeb?

Ma olen võistkonna arst ja pean kõike teadma.

Tarmo Michelson

Ülespuhutud skandaal

“Need süüdistused on konstrueeritud skandaalid,” ütleb Reformierakonna peasekretär Eero Tohver. “Neid teemasid võib ju palju olla, milles Savi püütakse süüdistada, kuid need pole tõsised.” Tohver lisab, et kõige ammendavama selgituse juhtunu kohta on andnud Toomas Savi ise.

SL Õhtuleht

President valitakse sügisel

* Vabariigi presidendi korraline valimine toimub varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne presidendi ametiaja lõppemist. Tõenäoliselt on esimene valimiste voor selle aasta 27. augustil, kui kutsutakse kokku Riigikogu erakorraline istungjärk. Rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse järgi valib viieks aastaks Eesti presidendi Riigikogu. Valituks osutub kandidaat, kes saab 101liikmelises Riigikogus salajasel hääletusel vähemalt 68 poolthäält. Kui Riigikogu presidendivalimisega toime ei tule, läheb presidendi valimine valimiskogu kätte. Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja omavalitsuse volikogude esindajatest, keda on kokku 374.

* Isamaaliit. Presidendikandidaat valitakse salajasel hääletusel 14. aprillil erakonna kongressil. Tõenäolised kandidaadid on Riigikogu aseesimees Tunne Kelam, Matti Päts ja Peeter Tulviste.

* Mõõdukad. Valivad oma presidendikandidaadi üldkogul 19. mail. Tõenäoliselt valitakse kandidaadiks koalitsiooninõukogu ja Riigikogu väliskomisjoni esimees Andres Tarand.

* Rahvaliit. Volikogu kinnitas 1. veebruaril neli presidendikandidaati: Arnold Rüütel, Ants Käärma, Ene Tomberg ja Enn Eesmaa. Viimase sõna ütleb 9. juunil kogunev erakonna kongress.

* Reformierakond. Erakonna ametlik presidendikandidaat tehakse teatavaks aprillis peetaval erakonna kongressil. Presidendiks pürgida soovimisest on teatanud Märt Rask, Toomas Savi ja Toomas Vilosius.

* Keskerakond. Volikogu valis oma presidendikandidaadiks Peeter Kreitzbergi, kes võitis mitmekümne häälega oma peamist rivaali Siiri Oviiri.