Muinasjutuline teekond rattamaailma eliiti! Janika Lõiv võistleb Tokyo olümpial (1)

2011. aastani tegeles ta jooksmisega, kuid hüppeliigesevigastus tõmbas tollele harrastusele kriipsu peale. Nii keskendus ta arhitektuuriõpingutele ega plaaninud enam tõsiselt sporti teha, kuid isand Saatus tahtis teisiti.

Janika abiellus 2011. aastal elukaaslase Urmas Lõivuga, kellele meeldis juhtumisi väga jalgrattaga vurada. Ta oli Eesti tasemel tubli harrastaja. Kui Janika ei saanud enam joosta, mõtles Urmas, et vahva oleks koos kaasaga looduses pedaalidele valu anda. See mõte meeldis ka Janikale. Nii ostetigi talle 2011. aasta talvel maastikujalgratas.

Ühel päeval pakkus Urmas, et läheks Jõulumäe rattamaratonile. Janika oli nõus ainult juhul, kui abikaasa tiksub koos temaga. Tandemina läbiti 2012. aasta 25. augustil 57kilomeetrine distants ajaga 3:39.26. „Mul olid kogu aeg krambid, ilgelt raske oli,“ meenutas Janika. „Ütlesin, et ei tea, kas tahan rohkem siia tulla.“

Ometi hakkas rattasõit Janikale üha enam meeldima, sest see on lõbus ja adrenaliinirohke. Pealegi saab vahepeal tirri lasta, kui jaks otsa lõpeb. Tervisesport on tore, aga võistlushimu sai Janikast võitu. Nii tekkis mõte ajada end vormi 2015. aasta olümpiakrossi Eesti meistrivõistlusteks.

Nädal varem läksid nad Urmasega Rakverre rajaga tutvuma. „Panin seal näoli vastu maad, nägu oli sinine,“ jutustas Janika õhinal. „Seal oli hüpe, mida ma ei teadnudki.“

See polnud karjääri lõpp, vaid algus. „Rada oli nii äge, mulle hakkas olümpiakross hullult meeldima,“ ütles Janika, kes sai 13 naise seas 6. koha. „Ei tekkinud hirmu, et rohkem ei julge sõita. See on üks minu omadus, et mul pole hirmu asjade ees. Kui panen üle pea, siis proovin uuesti. Ühtepidi on hulljulgus sel alal hea, teisipidi peab seda natuke tagasi hoidma, et end mitte ära lõhkuda.“

Kukkumine ja olümpiakross käivad kokku nagu Pärnu linn ja muulid. Tõsi, need, kes on olnud sadulas lapsest saati, ei potsata pooltki nii palju kui Janika. „Mul on traditsiooniks, et kukun enamasti võistlustelgi esimesel ringil,“ sõnas ta naerdes. Luud-kondid on tal õnneks terveks jäänud, kuid kevadel maandus ta nii pahasti näoli, et tema hambaraviga tegeldakse siiamaani.

2016. aasta alguses tegi perekond Lõiv julge lükke. Nad pakkisid kompsud kokku ja kolisid Tallinnast Valka, kust läksid omakorda kuu aja pärast Hispaaniasse. Ilma ühegi kontakti ja konkreetse plaanita.

„Valgas oli tol hetkel külm ja vastik talv,“ meenutas Valgamaalt pärit Janika, kel oli pealinnast lahkumisega esiti raske leppida, sest ta oli seal erinevalt Urmasest elanud ainult viis aastat. „Ütlesin, et äkki läheks kuskile soojemasse kohta. Kuna abikaasa polnud palju reisinud, otsustasime koera ja asjad pisikesse Hyundaisse pakkida ja lihtsalt Hispaaniasse sõita.“

Esimese hooga vurasid nad Barcelona lähedale, kus magasid ühe öö autos, sest neil polnud paremat paika broneeritud. „Pidasin seal vastu umbes nädala, siis ütlesin, et siin on liiga külm, lähme edasi. Üks mu ema tuttav soovitas Almeria piirkonda, kus on soojemad ilmad ja rahulikumad teed, kus rattaga sõita,“ kirjeldas Janika.

Nad seadsid end sisse Vahemere äärde umbes 6000 elanikuga Mojacari linna. Tol momendil polnud fookus veel tippspordil ega Tokyo olümpiamängudel. Mojacar tundub rattasõiduks tõesti mõnus paik, sest vihma seal peaaegu ei sajagi ning temperatuur langeb halvimal juhul 10 soojakraadi kanti. Seepärast elavad nad juba aastaid sügisest kevadeni seal.

Kuivõrd võõras linnas polnud tuttavaid, ei olnudki Lõivudel suurt midagi teha peale rattaga sõitmise ja töötamise. Tööga läks hästi, sest nad said jätkata veebiturunduse valdkonnas, kuid asutasid oma ettevõtte. Janika on veebidisainer, Urmas juhib projekte ja neid abistab programmeerija.

Samal kevadel otsustas Janika rattasõidule tõsisemalt pühenduda ja palus appi treener Karmen Reinpõllu, kes juhendas toona Eesti rattatippe Martin Lood ja Liisi Alamaad. Reinpõld nõustuski tundmatut 26aastast naist abistama ning tutvustas talle nii-öelda päristreeninguid. Suvel osteti Janikale uhkem, kaheamordiline ratas.

Sügisel, kui Janika, Urmas ja Karmen Tallinnas Kalaranna sadama lähistel kohvik Klausis kokku said, lausus Urmas hullumeelsena kõlanud sõnad: egas muud, kui tuleb eesmärgiks võtta Tokyo olümpiamängud.

Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu!

Pikemalt loe Janika Lõivu teekonnast rattamaailma eliiti siit!

Lisaks Lõivule esindavad Eesti rattasporti Tokyo olümpial Tanel Kangert (Team BikeExchange) ja Peeter Pruus (Torpado Südtirol MTB Pro Team).