Tõnu Endrekson igatseb veele

Kahepaadil koos Silver Sonntakiga olümpiapääset jahtinud Endrekson on veendunud, et ergomeetri tipptasemel löövad läbi võimsad kujud. “Kuid vee peal ei pruugi nad paati libedalt liikuma saada. Bostonis võitnud Matthias Siejkowski on tegelnud sõudmisega, ent Saksamaa koondisse ei pääsenud,” teadis Endrekson.

MM-ile pääses Endrekson tänu sellele, et korraldajad saatsid kutse Eesti esisõudjale Jüri Jaansonile, kes ei saanud Bostonisse sõita. “Sõudeliit saatis faksi teatega: meil on siin mees, kes korra Jaansonit ergomeetril võitnud ja võib paremiku selgitamisel kaasa rääkida,” rääkis Endrekson. Eestlaste arvamust aktsepteeriti ja Endrekson võis kohale sõita.

Jaansoni eeskujul loobusid võistlustest ka teised kutsutud tippsõudjad. Kuid nad poleks pruukinud Siejkowskist jagu saada. Vaid ühepaadi olümpiavõitja Rob Waddell on ergomeetril tõmmanud parema tulemuse kui sakslasest maailmameister.

“Bostonis võisteldi sama suures kergejõustikuhallis nagu Tallinnas, kuid tribüünid olid pilgeni rahvast täis. Kaasaelamine oli tõeliselt võimas!” kiitis Endrekson. Ergomeetrisõudmise populaarsust tõestas ka osavõtjate suur arv. Kõige vanemas klassis võistlesid üle 90-aastased mehed.

Endrekson arvas, et pääs esikuuikusse olnuks võimalik. “Tõmbasin end eelsõidus tühjaks. Teadsin, et finaali saavad kümme meest, kuid taset ei aimanud. Sain paremusel viienda aja, mis finaalis andnuks sama koha,” märkis Endrekson. Eelsõidus sai Endrekson kirja 5.53,5 (edasi pääses 5.58-ga), finaalis oli 6,3 sekundit aeglasem.

Tallinnas edestas Endrekson Alfa 2001 võistlustel mitut sõudekuulsust eesotsas Vaclav Chalupa ja Iztok Copiga. Ent meil võisteldi 1000, Bostoni MM-il 2000 meetris. “Erinevus on suur,” tunnistas Endrekson. “Tuhandes tõmbad algusest lõpuni nagu torust tuleb, kahes tuhandes tuleb valida sobiv algtempo.”

Ergomeetri tõmbamine ei asenda veetreeninguid. Paljud on ergomeetrit nimetanud “tüütuks ja tuimaks riistaks”, niimoodi arvajatega ühineb ka Endrekson. “Ergomeetrit on huvitav tõmmata ainult koos seltskonnaga, jõel võid rahulikult üksi sõuda ja ikka treeningut nautida.”

Kui ergomeetrisõudmine võetaks 2006. aasta taliolümpia kavva, siis ala vahetama ei hakkaks? “Niikuinii ei võeta,” naeris Endrekson. “Ning ega Copi ja Chalupa võitmine veel tähenda, et mul ergomeetril rohkem šansse oleks.”

Endrekson tahaks kiiremini pääseda veele, kuid ilmselt see soov märtsis ei täitu. “Kavatsetud välismaine lõunalaager jäi ära. Rahaline seis ei lubanud,” teavitas Endrekson. “See tähendab kindlasti tagasilööki. Ergomeetri tulemused näitavad, et saabuv hooaeg peaks mul tulema eelnevast etem. Nüüd jääb lünk sisse.”

Endrekson ei tea sedagi, millises paadis ta suvel sõitma hakkab. Näiteks Cop pole sellest probleemi teinud - ta tunnistas, et harjutab kevadel niikuinii üksi, siis istub partner Luka Spikiga kokku kui vaja. “Kaheline pikka harjumist ei vaja, meilgi võttis Jaansoniga mullu vaid kolm nädalat aega, kuni sõit klappis. Ent neljaline vajaks pikemaajalist koostööd,” leidis Endrekson.

Sõudjad, treenerid ja asjamehed on hilissügisest saadik arutanud, kas Eestil tasuks tulevikus välja panna võimas paarisneljane, kuhu kandideeriksid Jüri Jaanson, Andrei Šilin, Leonid Gulov, Tõnu Endrekson ja Silver Sonntak.

“Sõudeliidu juhatus leidis: võiks proovida. Andsime küsimuse edasi treenerite nõukogule. Probleem seisneb selles, et meie käsutuses on hetkel vaid vana Saksa DV neljapaat. Treenerid Mihkel Leppik ja Sergei Gluško leidsid, et selle paadiga pole mõtet rahvusvahelisele regatile minna - ta on liiga aeglane,” selgitas sõudeliidu peasekretär Jaan Tults .

Endreksoni arvates tasuks vana paadiga treeninguid alustada - vähemalt selguks, kas koostöö üldse klapib. Tultsi sõnul oli Jaanson soovitanud Ratzeburgis võisteldagi - mingi ülevaate võimetest saab. “Arvan, et kahtlustest hoolimata tuleks hakata otsima sponsoreid neljapaadi ostmiseks. Kui me praegu ei leiagi sobivat nelikut, võime arvestada juunioride või noortega,” rõhutas Tults.