KOMMENTAAR | Kellel on õigus kohale jalgpallipäikese all? Millal ometi lõpeb legaalne simuleerimine?

Lugu ilmus ajakirja Jalka maikuu numbrid, loe Jalkat siit!

Inglased on seda viimase kümnendi jooksul saanud teha juba viis korda, sest nende koondis on San Marinoga ühte alagruppi sattunud nii 2014. aasta MM-valikturniiril, 2016. aasta EM-valikturniiril kui ka nüüd, 2022. aasta MM-valikturniiril.

Ja iga kord on inglased küsinud: miks ometi peab meie koondis selliste amatööride peale oma aega ja energiat raiskama?

Märtsikuise kohtumise ajal, kus Inglismaa võttis rutiinse 5 : 0 võidu (viimase viie omavahelise mängu skoorid: 5 : 0, 8 : 0, 5 : 0, 6 : 0, 5 : 0), tuli samasuguse avaldusega Twitteris välja ka endine koondislane ja praegune telenägu Gary Lineker. „On selge, et oleme jõudnud nii kaugele, et väga madala asetusega riigid peaksid esmalt üksteisega mängima, et sellele tasemele kvalifitseeruda. See on muutunud absurdiks,“ säutsus Lineker mängu ajal.

Linekeri seisukoht tõmbas taas kord käima vana sae. Kas San Marinol, Andorral (kes kuulub samuti Inglismaaga seekord ühte alagruppi!), Gibraltaril, Liechtensteinil ja teistel vutikääbustel peaks olema taevane õigus igas valiksarjas hiiglastelt tappa saada või mitte? Kas praegune süsteem on oma aja ära elanud, muutunud rudimendiks ja vajab reformi?

Linekerile on mitmel pool tugevalt oponeerinud Inglismaal elav iirlasest jalgpalliajakirjanik Barry Glendenning, kellele on inglaste ülbus vastukarva. Glendenning ei vaidle sealjuures vastu, et sellised vastasseisud on suures plaanis mõttetud, ent toob välja, et inglased peaksid olema viimased, kes saavad otsustada, mis kääbusriikide koondistest saab. Pealegi – viis aastat tagasi kaotas Inglismaa EM-finaalturniiril Islandile, mille rahvaarv oli San Marinost vaid 300 000 võrra suurem.

Kui kõrvale jätta inglastele esitatud süüdistused suurushullustuse kohta, siis neutraalse ja kaine pilguga olukorda vaadates ei saa üle ega ümber: sellised kohtumised, kus küsimus on vaid selles, kas skoor jääb 4 : 0, 8 : 0 või 7 : 1, ei ole ju sportlikus mõttes vajalikud. Täpselt nagu eelmises numbris kirjutas Ville Arike naiste valikmängude kohta: niisugustest mängudest, kus üks pool on väga suurelt üle, ei saa kumbki sisuliselt midagi kasulikku.

Võimalik, et eelvaliksari looks meile efektiivsema kvalifikatsiooniturniiri, kus nii-öelda mõttetute mängude osakaal oleks minimaalne, ent kui minna detailsemaks, tundub mulle mitmel põhjusel üha enam, et ühe probleemi lahendamise asemel tooks see lihtsalt kaasa rohkem teistsuguseid murekohti.

1. Meil on juba olemas Rahvuste liiga. 2018. aastal ellu kutsutud võistlussüsteem, mis on koondiste kalendritest suures osas kõrvaldanud nüriks muutunud sõprusmängud ja maavõistlused, on sisuliselt igas Euroopa otsas suurepäraselt vastu võetud. Suurriigid saavad rohkem omavahel sparrida ja mõttetuid mänge peaaegu ei ole – kõik koondised, sealhulgas kääbused, saavad mängida mänge, kus vastased on jõukohased ja mängus on punktid. Ainus koondis, kes eelmisel sügisel Rahvuste liigas ühtegi punkti ei teeninud, oli A-liigas ehk kõige kõrgemal tasemel mänginud Island. Kui ka valiksarjas jaotada meeskonnad Rahvuste liiga kombel kuidagi tugevusgruppidesse, tekitaks see niigi keerulises süsteemis veel rohkem segadust.

2. Kuhu eelvalikturniir paigutada ning mida teeksid kaotajad edasi? Tuletame meelde, et praegused kolmemängulised koondiseaknad ei ole tegelikult reegel, vaid erand. Rahvuste liiga tulekuga (ning seda kaotama keegi ei kipu) on isegi praegusel kujul valikturniiri läbi viimiseks vajalikke mängupäevi sisuliselt minimaalselt. Kuhu mahuks siis veel see niinimetatud eelvalikturniir? Lisaks: millega peaksid eelvalikturniiril kaotanud võistkonnad siis tegelema, kui ülejäänud Euroopa koondised valikmänge peavad? Üksteisega lõputult sõpruskohtumisi toksima? Jah, üks variant ongi sel perioodil korraldada juba järgmise suure valikturniiri eelsõel, aga see tähendaks ühtlasi jaburat olukorda, kus mõnel riigil algaks suurturniiri valiksari juba kolm aastat enne finaalturniiri ennast. Sarnane süsteem toimib hetkel näiteks Aasias, aga seal on eelvaliksarja osalejad tõelised amatöörkoondised, keda on praeguses Euroopas vaid mõni üksik, kui üldse.

3. Kui suur peaks eelvalikturniir olema? Kui palju siis ikka on neid koondiseid, kes valiksarjale mitte midagi juurde ei anna? Euroopa koondiste tagumises otsas on viimasel ajal tase ühtlustunud. Kui mitme koondise puhul saaks ilma igasuguse kõhkluseta öelda, et nad ei suudaks väga heal päeval näiteks sellesama Inglismaa vastu kodus viiki välja võidelda? San Marino, Gibraltar, Liechtenstein, Andorra, Malta… vist ongi kõik? Iseasi on muidugi see, kas latt peaks olema asetatud kõrgusele „väga heal päeval võib olla võimeline Inglismaaga kodus viiki jahtima“. Kui see natuke allapoole tõmmata, jääksid joone alla juba ka Eestid, Lätid, Küprosed ja muud sõbrad. Arvestades seda, et hakkame järgmisel kevadel mängima play-off’i selle peale, et Rahvuste liigas D-liigasse ehk viimase seitsme meeskonna sekka kukkumist vältida, tuleb meil igatahes loota, et isegi mõtted eelvalikturniirist maetakse kiiresti maha…

4. Taavet jääb Koljati vastu isegi pärast eelvalikturniiri. Kui eeldada näiteks, et eelvalikturniir tuleb läbida nendel koondistel, kes kuuluvad Rahvuste liigas kõige nõrgemasse liigasse, tekiks lõppude lõpuks ju ikkagi olukord, kus mõnel suurriigil tuleb valiksarjas kokku minna nõrgukesega, kes oli eelvaliksarjas lihtsalt teistest omasugustest parim. Inglismaa puhul ei tohiks ju olla liiga suurt vahet, kas mäng on San Marino või näiteks Kasahstani vastu – ilmselge võidukohustus püsib, eeldatav lõppskoor on ehk paari värava võrra väiksem.

5. Traditsioonidel on väärtus. Valikturniirid on sellisel moel töötanud aastaid. Inglismaa ja San Marino võisid omavahel vastamisi sattuda juba sel ajal, kui Gary Lineker veel koondises mängis. Ja toona polnud jõudude vahekorrad oluliselt teistsugused, San Marino oli ikka peksukott. Tõsiasi, et ka kõige pisemad koondised saavad Euroopas regulaarselt jõudu katsuda maailma parematega, on väärtus, millest suurriigid ei peagi aru saama. Keegi ei keela neil nendes mängudes kasutada tavapäraseid varumängijaid, kui muretsetakse seepärast, et nende staarid jõhkra mängustiiliga ära lõhutakse või et nad vigastada saavad.

***

Millal ometi lõpeb legaalne simuleerimine?

Aprilli teisel nädalavahetusel juhtus umbes tunniajase vahega Inglismaal ja Eestis jalgpalliväljakul väga sarnane olukord – mõlemas said simuleerijad teesklemise tõttu oma tahtmise. Inglismaal oli see Tottenham Hotspuri ja Manchester Unitedi mängus Spursi ründaja Heung-min Son, kes lahtise käega võrdlemisi kergelt vastu nägu saamise järel mitu minutit maas lebas ja tohterdamist vajas; Eestis oli see FC Flora ründaja Henrik Ojamaa, kes kohtumises Legioniga Nikita Andrejevi kõrgele tõstetud jalaga vastu õlga pihta sai, ent dramaatiliselt pead kinni hoides kunstmurule vajus ja süüdimatult peavigastust teeskles.

Soni etüüd lõppes sellega, et Manchester Unitedi värav, mis sama olukorra lõpuks sündis, tühistati videokohtuniku sekkumise järel. Ojamaa teatritükk võitis aga Florale penalti, mis meeskonnale 2 : 1 võidu tõi. Ehk lühidalt: mõlemad teesklemised osutusid kasulikuks ja said premeeritud.

Praegused jalgpallireeglid ja kohtunike tõlgendused on tekitanud halli ala, kus võib „legaalselt simuleerida“. Kui kahe mängija vahel on olnud kontakt, on kohtunikele antud selged suunised, et isegi kui mängija pingutab ilmselgelt üle, ei saa seda simuleerimise tõttu kollase kaardiga karistada. Valulävi on ju igal inimesel erinev – kuidas saame öelda, et see kontakt ei olnudki täpselt nii valus, kui mängija välja näitas?

Praegusel ajastul, kus kõik tippmängud on ka Eestis kvaliteetselt video peale võetud, tuleks vastu võtta suunamuutus ning hakata selliseid asju kasvõi tagantjärele karistama. Soni ja Ojamaa näitel: miks ei peaks nad järgmisel korral sarnases olukorras täpselt samamoodi – sihilikult sohki tehes! – käituma, kui see eelmisel korral neile edu tõi?

Premier League’is on muidugi kasutusel VAR, mis muudab selles plaanis pisut asja, kuid Eestis võib mürki võtta, et just selle olukorra tõttu jääb sel hooajal nii mõnigi penalti Ojamaa kasuks vilistamata. Kohtunikud jätavad sellised asjad lihtsalt meelde. Simuleerija silti endale külge saada on palju lihtsam kui sellest vabaneda.