See vutifänn ilmselt teab, mida ta vaatab.
Foto: Reuters/ScanpixJalgpallist kirjutaja Andres Must peab EMi ajal Õhtulehes päevikut, kus mõtiskleb nii vutiväljakul kui ka selle kõrval toimuva üle
MUST PÄEVIK | Jalgpalli vaatamine kui ressursside raiskamine
Mulle meeldib ameerika mõtleja Bernard Suitsu ideedest inspiratsiooni saanud sportmängule antud definitsioon, mille järgi on tegemist praktikaga, kus konkreetsele eesmärgile jõudmiseks on kehtestatud seda tegevust raskendavad reeglid. Korvpallis oleks palliga hoopis lihtsam edasi liikuda, kui poleks liikumist raskendavat põrgatamiskohustust; jalgpallis jõuaks pall sagedamini väravavahi selja taha, kui ründaja võiks selle sinna käega visata või poleks väravavahil käega mängimine lubatud. Ja mis veel rääkida malest, kui iga laual olev nupp igal hetkel igasse suunda liikuda võiks. Aga ei tohi – mängureeglid keelavad selle ja kui reeglitest aru sai saada, siis ei saada aru ka peetava mängu piires aset leidvatest toimingutest.
Mingil põhjusel jagab aga Eesti Televisiooni sporditoimetus ilusat lootust, et reeglite mittemõistmine ei tohiks küll kedagi jalgpallimängu ajal teleri eest eemale peletada. Sa ei tea, mis asi on suluseis? Pole probleemi, tule ja vaata, ning lihtsalt naudi mängu, kuulutatakse ühes sporditoimetuse teleklipis entusiastlikult. Selline mõttekonstruktsioon on sedavõrd ootamatu, et paneb küsima, kas tegemist on nalja, provokatsiooni, rumaluse või hoopistükkis veidra kombinatsiooniga neist kõigist kolmest?
Kommentaarid (0)