Aet Süvari: jalgpallur ei ole masin, vaid ennekõike inimene

Televaatajad, publik staadionil ja eelkõige Erikseni ümber ringi moodustanud Taani koondislased lootsid neil hetkedel kõigest hingest, et ta elu suudetaks päästa. Meedikud saidki sellega hakkama. Teisipäeval postitas Eriksen Kopenhaageni haiglast Instagrami pildi naeratuse ja ülespidi pööratud pöidlaga. „Mul on küll haiglas veel uuringud ees, aga tunnen end hästi,“ kirjutas Eriksen ning tänas ka kõiki toetussõnumite eest.

Neid sündmusi ETV jalgpallistuudios koos stuudioekspertide Anastassia Morkovkina, Martin Reimi ja Mihkel Aksaluga kajastanud Aet Süvari ütleb, et esimene kergendus saabus juba samal õhtul, kui teatati, et mängija seisund on stabiilne, ta hingab ise ning suudab suhelda.

Aet, kogu see juhtum oli nii vapustav. Üks asi on see, mida iga inimene tundis teleri ees, aga olla veel samal ajal otse-eetris... Kuidas sa ise ja mängu kommenteerinud Alvar Tiisler hakkama saite?

Eks sa ise ütlesidki vastuse ära: ega meie ei ole kuidagi teistmoodi. Eks me tundsime sama mida kõik inimesed. Alguses oli segadus, arusaamatus ja siis šokk. Sel hetkel väga ei teagi, mida öelda või mida täpselt teha, vaid üksnes loodad, et kõik läheb hästi. Sõnu on sellises olukorras raske leida. See on ka loomulik, et spordiajakirjanikel nagu minul ja Alvaril puuduvad kogemused niisuguste sündmuste kajastamiseks. Teine lugu on uudisteajakirjanikega, kes puutuvad traagiliste sündmustega sagedamini kokku. Veel enam on kogemusi rindereporteritel, kes käivad kriisikolletes või näiteks vahendavad pagulaskriise ja olukordi, kus tõesti on lähedalt näha inimeste kannatusi.

Meie jaoks oli see väga erakordne ja täiesti enneolematu juhtum ning loomulikult on kohe hoobilt otse-eetris väga keeruline reageerida. Ma arvan, et eriti Alvar sai väga hästi hakkama. Ma enda kohta ei oska öelda, sest meil tuli ju kõigele lisaks kaamera ees figureerida ja katsuda samal ajal infot sorteerida. Jah, oli ka peataoleku tunnet, aga katsusime ikkagi ennast kokku võtta.

Tagantjärele on arutletud, kas teleülekande režissöör tegi õigesti, et näitas emotsioone staadionilt ja ka mõnesid kaadreid Erikseni suunas.

See võib küll kõlada hästi karmilt, aga ajakirjaniku ülesanne on ikkagi infot vahendada, katsudes jääda võimalikult delikaatseks. Ma leian, et ülekannet ei olnud kohane katkestada, sest inimesed ju soovisid infot. Katkestamise järel oleks uudiseid ja meelerahu otsivad inimesed suundunud teistesse kanalitesse, kus oleks ehk levinud spekulatsioonid.

Öeldakse, et oma silm on kuningas – ma arvan, et oli oluline näidata, mis staadionil tegelikult toimub. Võib-olla üks suur kaader võinuks olemata olla. See, mida nägime, et teda elustati, oli šokeeriv, aga samal ajal oli see oluline, et kõik mõistaks, kui tõsise olukorraga on siiski tegemist. Ma mõistan ka neid, kes ei taha seda näha. Ma ise ka ei tahaks, aga samal ajal on see oluline. Ja ma arvan, et inimesed, kes seda vaatasid, vaatasid seda ikka ainult ühe sooviga. Mitte sooviga näha midagi sensatsioonilist ja huvitavat, vaid et temaga saab kõik korda, et ta liigutab ennast.

Meenutagem seda, et kui tuli esimene pilt Christian Eriksenist väljaku ääres, silmad lahti kanderaami peal ja hingamisaparaat ees, siis levis see kulutulena just sellepärast, et see oli see pilt, mida kõik lootsid ja soovisid näha. Mitte et see oleks olnud mingi kohutav sensatsioon. Kõik need toetus- ja kergendussõnumid räägivad ju seda keelt, et kogu jalgpallimaailm oli suures mures ja lootis leevendust saada. Ajakirjanduse ülesanne ongi võimalikult delikaatselt seda kergendust pakkuda. Vahendatakse uudiseid, olgu need nii rasked kui tahes. Me näeme inimesi ka sõjakolletes reportaaži tegemas, me näeme sedagi, kui pagulased on tulnud üle mere ja on näha tõesti äärmiselt häirivaid pilte näiteks hukkunud lastest. Aga see on elu.

Kui ülekanne oleks katkestatud, jäänuks nägemata ka Taani meeskonna hinge suurus ja kogu staadioni südamlik toetus. Sellised hetked olid liigutavad.

Kindlasti, kõik seisid ühtsena, kõik toetasid üksteist, seda on samuti oluline näha.

Sina ja su kolleegid ei saanud n-ö sündmusse kinni jääda, sest järgmine päev oli juba uus stuudio. Kui raske oli sellest kõigest välja tulla ja edasi minna?

Järgmisel päeval oli olukord nii hästi, kui olla sai – selles suhtes väga raske ei olnud. Inimene oli ju elu ja tervise juures. Läinuks asjad kurvemalt edasi, olnuks ta intensiivravis ja mittekontaktne, ei oleks hinganud, siis oleks loomulikult kogu mureolukord jätkunud ja see oleks väga raske olnud. Kuidas me nüüd täpsemalt siit edasi läheme? Millise tooni me valime? Kuidas me üldse sel hetkel hakkame keskenduma triviaalsetele küsimustele?

Aga õnneks seda ei olnud. Lihtsalt läksime edasi. Puudutasime järgmisel päeval teemat niipalju, et rääkisime ära, mis on hetke uudised ja et teeme seda ka edaspidi, kui tuleb uusi uudiseid. Elus on ikka nii, et kõik liigub edasi.

Väga paljud jalgpallisõbrad vaatavad mänge nüüd teise pilguga... Mängijate kokkupõrgete ajal, kui mõni mängija jääb murule lebama, käib paratamatult kõhe tunne läbi. Kas tunned samamoodi?

Nii on kindlasti veel mõnda aega, süda hüppab sees. See ei lähe kindlasti kohe üle ja püsib kõigil mälus. Samal ajal ma loodan, et juhtunu paneb inimesi mõtlema meditsiinilise esmaabi andmise teema peale. Paneb otsima infot, mida ise sarnases olukorras teha. Ärgitab mõtlema ka neid, kes vastutavad meditsiinitarvikute või meditsiinikoolituste ja infojagamise eest, et klubides küsitaks, kas neil on asjad korras, kas neil on olemas elustamisaparaat, kas teatakse, kuidas seda kasutada.

Esmaabikoolitusi pakutakse ju kogu aeg, aga ma ei tea, kui aktiivselt nendes osaletakse. Me võiksime neis aktiivsemalt osaleda. Me võiksime teada, mida selles olukorras teha, kuidas käituda, kuidas anda kõige esimest abi enne, kui meedikud kohale jõuavad. Me kõik näeme, kui suur roll on meditsiiniabil. Ja kui me veel sellest viimase pooleteise aasta jooksul pole aru saanud – muidugi on täiesti arusaamatu, kui üldse on selliseid inimesi –, siis see sündmus pani inimesi veelkord meedikute tööd austama.

Kommentaatorid on järgnevates mängudes välja toonud, et mängijad oleks justkui nüüd kaasmängijate, ka vastasmeeskonna mängijate suhtes hoolivamad.

Seda on raske hinnata. Ma loodan, et see nii on. Ma loodan, et mõistetakse, et kriitikat, mida kohati mingite mängijate aadressil ollakse näinud või kuulnud, nagu „äh, see on juba vana, ta ei jõua enam joosta“, võiks avalikus ruumis olla vähem. Kas mõni mängija meeldib või ei meeldi, see on üks asi, aga kui kedagi lihtsalt sõimatakse mõttetuks meheks, kui ta näiteks palub vahetust või leiab, et ta koormus on viimasel ajal liiga suureks läinud, siis... Me võiksime sportlasi selle külje pealt mõista. Keegi ei ole masin, vaid kõik on siiski ka oma treenituse taseme juures ennekõike inimesed.

Ehk et ka stress võib mõjuda mängija tervisele?

Seda ka. Olgem ausad, ka sportlased on viimased poolteist aastat olnud nagu kõik teised inimesed sellesama koroonahirmu all. Aga nemad peavad selle kõige juures pidevalt olema füüsilise soorituse piiri peal ja siis veel meelelahutust pakkuma. Kohati võib-olla nõuame neilt liiga palju. Jah, nad teenivad palju raha, aga ega siis rahaga saa endale osta tervist.