Mika Keränen tunneb uhkust, et Soome suutis EMil näidata suurturniiride tasemel mängupilti. „Oli tore, et alagrupimängude lõpuni oli ikkagi lootus alagrupist edasi saada,“ lisab ta.

Foto: Aldo Luud
Jalgpall
1. juuli 2021, 18:58

Mika Keränen: Soome osalemine EMil oli unistuste täitumine

Jalgpallifännist kirjanik Mika Keränen paneb esimest korda jalgpalli suurturniiril osalenud põhjanaabritele hindeks 4+.

„Nii nagu kõigi soomlaste jaoks oli see ka mulle esmakordne unistuste täitumine. Nüüd lõpuks jõudis Soome koondis finaalturniirile,“ sõnab juba aastaid Eestis elav ning Eesti ja Soome jalgpalli fännav kirjanik. „Kui Soome mängis esimest mängu Taani vastu, siis olin ikka väga närvis. Aga mängu vaadates oli näha, et kahjuks ka koondise mängijate jalad natukene tudisesid. Kõik said aru, et see on nüüd nende elu kõige tähtsam mäng.“

Keräneni sõnul said soomlased kokkuvõttes suurturniiril ikkagi hakkama. „Ma ütleks, et Soome koondisele võiks panna hindeks 4+. Päris viite ei saa anda, sest kui nad pingutanuks veel, siis oleks Soome olnud üks nendest riikidest, kes jõuab alagrupist edasi,“ lisab ta. „Lugesin Ott Järvela artiklit, kus ta paigutas EMil osalevaid koondisi pingeritta. Ta jättis õhku küsimuse, kas Soome koht on EMi turniiril. Mina arvan Otist erinevalt, et see mängupilt, mida Soome näitas, ikkagi tõestas, et Soome koht on Euroopa meistrivõistlustel.“

Soome oli edasipääsus kinni isegi viimase kohtumise ajal Belgiaga.

See oli hullumeelne! Kui Belgia lõi suluseisu värava, siis kukkusin pingilt maha selili ja hakkasin oma koera kallistama. Appi, mis nüüd juhtus, maailma lõpp! Unistused tärkasid taas, kui tuli VARi kaudu välja, et see oli ikkagi suluseis. Oli tore, et alagrupimängude lõpuni oli ikkagi lootus alagrupist edasi saada.

Kui millegi üle kurvastada, siis on kurb, et kui keegi viga saab, polegi kedagi asemele panna. See on väikeste ja suurte jalgpalliriikide vahe, suured riigid võivad pingilt kutsuda mehi, kes on praktiliselt samaväärsed põhimeestega.

Soome võtmemängija Teemu Pukki oli küll vigastusest taastunud ja sai turniiril mängida, aga tema vorm oli nagu oli. Oma parimatel päevadel olnuks ta võimsam.

Täpselt nii. Nii Teemu Pukki kui ka kapten Tim Sparv on koondise jaoks nii olulised mängijad, et kui nemad ei oleks Taani vastu väljakule kõndinud, siis oleks ülejäänud Soome koondis pabistanud veel rohkem.

Ütlesid, et Soome koondisele võiks hindeks panna 4+. Kuidas Soomes fännid ja ajakirjandus on meeskonna etteasteid vastu võtnud?

Ma arvan, et hinnang on üsna sama mis minul. Kõik on positiivselt meelestatud. Suudeti näidata sellist taset, mida tegelikult häbenema ei pea. Mina kartsin ka kõige rohkem, et pärast peab piinlikkust tundma, aga ilmaasjata, mängisime täiesti Euroopa meistrivõistluste tasemel.

Praegu ei huvita aga enam kedagi, kuidas neil mängudel läks, sest fännid tõid Peterburist busside kaupa koroonat. Nii et Soome koondise särgiga ma küll täna ja sel nädalal ei julgeks Helsingis kõndida. Lihtsalt kogu see fännide armee on koroonat täis ning osa fänne ei jätnud ka jaanipäeva tähistamata. Nad jõudsid Soome tagasi, panid pidu edasi. Soome jalgpallikoondise fännid on Soomes praegu kõige kirutumad inimesed üldse, sest nad on toonud koroona Soome tagasi. See on asja negatiivne mõju. EMilt toodi kolm punkti ja hunnik koroonat.

Iga suurturniiri ajal arutatakse Eestis, kuidas meie saaks ka suurturniirile.

Väga lihtne. Kõigepealt peavad tulema andekad noored. Kui Eesti noortekoondised jõuavad omavanuste finaalturniirile, on meil õigustatud lootus, et needsamad noored, kes on finaalturniiri kogemuse juba saanud, sirguvad mängumeesteks ning siis võib ka Eesti koondis jõuda finaalturniirile. See on minu realistlik vaatepilt. See tähendab, et peame panustama noortesse rohkem ja rohkem.

Sellest ajast, kui ma Soomest ära olen olnud, on seal ehitatud igale poole jalgpallihalle juurde. Ja kui jalgpallihalle on igal pool ning noored saavad aastaringselt treenida, siis on täiesti loomulik, et tulevad tulemused. Võtame kas või Tartu Tammeka näite. Üks põhjus, miks Tammeka on Eesti liiga tabelis tagumises otsas, on see, et Tartus ei ole jalgpallihalli. Muidugi siia varsti see kerkib, aga jalgpallihalle peaks olema igas maakonnas mitu. Samamoodi Tallinnas ja Harjumaal.

Kui Eesti on kaetud jalgpallihallidega, siis võib jalgpallifänn loota, et noored teevad meesteks sirgudes vägitegusid. Ma ei taha poliitik olla, aga jalgpallifännina ütlen, et arvestades seda, kui populaarne on jalgpall Eestis nii poiste kui ka tüdrukute hulgas, siis jääb ainult imestada, kus need jalgpallihallid on.

Lastel on jalgpallitrenne nädalas loetud arv. On neid, kes ütlevad, et nende treeningutega ja kehalise kasvatuse tundidega ei saa laps vajalikke liikumistunde täis. Aga iseseisvat trenni pole kuskil teha, sest koolistaadionid on tihtilugu kinni.

Soomes on pilt selle koha pealt parem, kuid siin ei ole vaja võrrelda Soomega. Töötasin õpetajana Luunjas ja Jõgeval, mõlemal koolil on väga hea naturaalse muruga väljak, aga mida ei ole, on seal vabal ajal jalgpalli mängivad lapsed. See on ka koht, kus peeglisse on vaja vaadata igal isal ja emal. Ja jälle vastupidi, mida ma siin Tartus Annelinnas näen: mind rõõmustab, kui näen, et minu maja otsas künklikul tühermaal mängib isa pojaga jalgpalli. Alati kui rattaga mööda sõidan, vaatan, et vot siin on tulevik.

Kui ma näen kuskil ilusat muruväljakut, on ilus poolpilves päev ning väljakul pole kedagi mängimas, siis tekib küsimus, miks see nii on. Samal ajal mängivad lapsed suurtes jalgpallikultuuriga riikides kõikjal. Lastel peaks endal olema tahtmist tegeleda individuaalse tehnikaga. Igaüks peab kõksima ise palliga. Võib öelda nii, et jalgpallitreeneri töö algab alles siis, kui poiss või tüdruk suudab palli vallata. Seni võivad lapsed praktiliselt omakeskis mängida.

Ma arvan, et paljude tippjalgpallurite ainus mängukaaslane on elus olnud kuurisein või mingi koolimaja sein. Või näiteks Kuldre kooli sein. Seda peaks küsima Kuldrest pärit Kaarel Kiidroni käest, kas oli nii. Või võtame Ragnar Klavani, ta on pärit Viljandist. Aga mis ühendab Klavanit, Jari Litmaneni ja Teemu Pukkit? See, et nende isad ja emad on jalgpalliinimesed. Tõsi küll, ma ei tea täpselt Klavani ema kohta, aga nendes peredes on jalgpall au sees.

EMile jõudmise pusles on mitu tükki. Mida võib pakkuda riik või linn, aga ka see, mida võib pakkuda perekond. Ja muidugi veel see, kas lapsele jalgpall meeldib. Aga jalgpallifännina ütleksin, et kellele siis ei meeldiks jalgpalli taguda.

Mõnes mõttes on sul nüüd Soome koondise fännina pingelangus, aga EMil jätkub heas mõttes üks hullumeelne mäng teise järel.

Soome enda mängud olid ikkagi nii pingelised, et praegu on rahu majas. Kui vaatasin Belgia ja Portugali mängu, siis mul oli tegelikult ükstapuha, kumb võidab. Tahaksin, et tuleks häid mänge.

Mängu käigus hakkab paratamatult üks või teine meeskond rohkem meeldima.

Jah, just. Praegu on ka nii, et soovin edu tublidele mängijatele. Suurtest riikidest on mul tegelikult kõige suurem lugupidamine olnud Itaalia vastu. Ma sõnastaks selle nii: minu meelest on Itaalia see, kes on kõige hirmsam vastane.

Keda ennustad jalgpalli EMi võitjaks?

See võiks Itaalia olla, just materjali mitmekesisuse tõttu. On ju näha, et ei piisa sellest, kui sul on meeskonnas Cristiano Ronaldo. See ei tähenda, et oled automaatselt edasi. Mulle meeldiks, et Itaalia võidaks.

Tulekul on suur põnevusmäng Itaalia-Belgia?

Kuigi Belgia sai Portugali vastu mängides edasi, siis arvan, et kui Portugali ründajatel oleks sihik natuke paremini paigas olnud, siis oleks Belgia lahkunud kaheksandikfinaalist kaotajana. Oli ju ka näha, kuidas Lukakul oli mängu lõpus jõud praktiliselt täiesti otsas. Ma arvan, et sellest mängust läheb Itaalia edasi.