Eesti naiste kuldne finaal!

Foto: Karli Saul
Viljar Voog, Tokyo 27. juuli 2021 14:36

Võistkonnavõistluse peamine võti on üksteisele toetumine – kui kellelgi on parajasti raskem, kannavad koormat kamraadid. Ja raskeid hetki oli Tokyo olümpiamängude naiskondlikul epeeturniiril kõigil Eesti vehklejatel. Aga kuna üksteise vead lapiti, oli Katrina Lehise, Julia Beljajeva Erika Kirpu ja Irina Embrichi tulemuseks Eesti esimene olümpiakuld üle 13 aasta!

Eesti epeenaised tulid Tokyo olümpiamängudele maailma edetabeli seitsmendana. See on turniiri edasist käiku arvestades ülioluline detail. Aga mitte selleks, et aimu saada enda või vastaste tugevusest!

Koroonapandeemia lõi juba ammu maailma spordielu sassi ja seetõttu on viimased poolteist aastat rahvusvahelist vehklemist nähtud ülivähe – sisuliselt on jutt ainult ühest olümpiakohad kindlustanud turniirist. Olümpiamängude eel oli sportlaste vormikõrver teadmata, aga varasem tase, selle saavutamiseks laotud krunt küll. Võis eeldada, et kaheksast OM-piletiga naiskonnast on seitsmel (välja jäi Aasiale hoitud koha saanud Hongkong) ikka olemas medališanss.

PUHKEHETK: Lisaks Kaabermale pidasid sportlased nõu ka oma isiklike treeneritega. Pildil Katrina Lehis ja Nikolai Novosjolov.

Foto: Karli Saul

Rohkem infot andis individuaalturniir. Eks tähelepanelikult sai jälgitud ikka enda inimeste tegemisi – Katrina Lehis ja Julia Beljajeva olid hirmkõvad, Kirpu närvis, kuid asine – ja teiste kohta leiab teavet pigem protokollist.

Parim võimalik vastane

Nüüd jõuamegi selle seitsmenda asetuse olulisuse juurde. Naiskonna kohta ei saa öelda, et vedas loosiga, kuna mingit loosimist ei olnud. Vehklemise võistkonnavõistlustel pannakse vastasseisud paika edetabelikohtade järgi ja Eestil lasus kohustus minna vastamisi teisena asetatud Poolaga. Poolatarid langesid Tokyos iseseisvalt üks avaringis – Lehise vastu – ja teised kaks teises ringis. Ehk pigem tuli Eesti vastaseks maailma esinelikust kõige parem valik.

Kerge ei saa olümpiamängudel ühegi vastase kohta öelda. Ja ka rajal oli näha, et probleeme tuleb Eesti epeepiigadel küllaga. Lehis oli kohtumise algul veidi kramplik ja Kirpu väga hädas – poolakad lükkasid esimeses ja ka teises minimatšis mängleva kergusega tema mõõga kõrvale ja pääsesid torkele.

Kõige kindlam oli ankrunaine Beljajeva. Enda esimesel etteastel andis ta küll ühe silma ära, kuid teist korda rajale astudes oli vaja hakata tagasi vehklema juba neljatorkelist kaotusseisu. Beljajeva näitas klassi ja vähendas kaotusseisu ühele punktile.

TOEKS: Kõige valjemalt andsid naiskonnas nõu Lehis Kirpule ja Kirpu Lehisele.

Foto: Karli Saul

Järgmisena oli Kirpu kord, kes lubas küll vahe korraks tagasi kolmele silmale, kuid koondisekaaslaste aktiivse juhendamise tulemusel parandas vea ning andis järje üle Lehisele jätkuvalt -1 peal.

Vastne olümpiapronks vehkles oma viimases lahingus staatusele sobivalt – tema viimane torge andis Eestile esimest korda matšis edu, 22 : 21.

Beljajevale näis jäävat vormistamise vaev – ta alustas kolme vastuseta torkega. Ent lasi siis kolm vastu teha. Kasvatas seejärel vahe taas kolmele silmale. Ja lasi sel uuesti ühele langeda. Lõpuks sai vastaseks olnud poolataril Ewa Trzebinskal lihtsalt aeg otsa, ta pidi rünnakule tormama ja need tuiskamised kaitses kogenud Beljajeva kindlalt ära. Eesti edunumbriteks olid lõpuks 29 : 26. Sellega oli pääs poolfinaali olemas!

„Tähtis oli see, et alla ei antud. Eks see esimene kohtumine olümpial ongi selline… Aga tüdrukud oma vaimu ja klassiga said Poolast jagu,“ hindas peatreener Kaido Kaaberma.

PATSTI: Naiskonnavõistluse võlu ongi see, et kui ühel on raske hetk, siis teised aitavad ta sealt välja vedada. Nii läks Kirpuga. Nii läks Beljajevaga.

Foto: Karli Saul

Kirpu tõuseb tuhast

Nelja parema seas ootas ees venelased alistanud Itaalia. Teises poolfinaalis madistasid Lõuna-Korea ja Hiina. Taas võib öelda, et võimalikest parim lahendus – seda enam, et Lehis oli teel pronksmedalini kaks itaallannat ammendavalt läbi torganud.

Kui avamatšis oli Lehis veel veidi väsinud laupäevasest individuaalturniirist, siis poolfinaalis sai juba tema enda kanda ankrunaisekoorma. Ta tegi ka matšiga algust: viis Eesti 2:0 ette, kuid lubas ühe torke tagasi ja oli sellegi peale maruvihane. Tahtmine oli suur, aga õnneks ei pärssinud see vehklemist.

Siis oli Kirpu kord. Poola vastu Eesti ebastabiilseim olnud piiga vehkles saapamaalaste vastu kui noor jumalanna. On ju tema kallim pärit Itaaliast, tänu millele tundis ta vastaseid läbi ja lõhki.

Ning Beljajeva oli esiti sama pidurdamatu kui enne. Nagu eksmaailmameistrile kohane.

Tormilise algusega kihutas Eesti kaugustesse. Itaalia võitis vahepeal ühe minimatši, viienda, kui 2018. aasta maailmameister Mara Navarria oli Lehisest 4 : 2 üle, kuid need punktid olid piisad Eesti ookeani kõrval. Väikseim vahe oli matši keskpaigas neli silma, mille Kirpu kärmelt duubeldas.

Erika Kirpu tegi Itaalia vastu Eesti naiskonna parima esituse.

Foto: Karli Saul

Närvid ja kõrbemine

Kuniks tuli Beljajeva viimase ülesastumise kord. Kenasti topelttorgetega alanud minimatš kujunes peagi Frederica Isola sõuks – järjest ilmus tabloole rohelist värvi. „Ma ei kuule midagi!“ kisas Beljajeva teda juhendada proovinud treenerite ja võistkonnakaaslaste poole ja lasi järjekordsel punktil minna.

Lõpuks andis Beljajeva Eesti üheksatorkelisest edust ära viis. Rajalt maha astudes viskas ta epee nurka, ignoreeris kõiki teisi koondislasi ja lasi emotsioonid omapäi valla.

„Ega kui kuskilt käriseb, kuskil läheb lappama, siis siin tehakse kümne sekundiga kolm-neli torget,“ ei teinud Kaaberma hiljem Beljajeva värinast suur numbrit. „Eks vehklemises ka võib pilt tasku minna ja siis ongi väga raske end leida. Vastane tuleb ja tuleb, torkab. Isegi Katrina tahtis väikese pausi võtta, aga kohtunik ei lubanud.“

Lõpuks polnud Lehisele pausi vajagi: talle jäi hoida neljapunktiline edu, mille kasvatas külma närviga kaheksale. Tehtud! Lõppnumbrid 42 : 34.

Finaalis ootas ees Lõuna-Korea – individuaalne olümpiavõitja Yiwen Sun sai matši algul vigastada ja temaga jäi Hiina rünnak poolfinaalis hambutuks. Kaotati ka pronksimatš Itaaliale.

Beljajeva vajas pärast enda viimast rajalkäiku poolfinaalis hetke iseendale.

Foto: Karli Saul

Poolfinaali ja kullamatši lahutasid neli ja pool tundi. Tavapäraselt võiks sel hetkel muretseda, et ega sportlased üle mõtle ja end läbi kõrveta, aga Kaaberma ei uskunud seda võimalust. Kõik kõrbemised said tehtud esimeses kahes lahingus, nüüd oli vaja lihtsalt üksteist toetada ja enda taset hoida.

Lõpuks möödusidki need vahepealsed tunnid kõige närvilisemalt Kaabermale, kes ei osanud endaga midagi erilist peale hakata. Vehklejad olid rahulikult, laadisid enda akusid ja tühjendasid telefoni omi.

Kuld või hõbe?

Kuniks kõlas kutsung saali.

Esimesena astus rajale Beljajeva. Viie tunni tagune ebakindlus oli kui luuaga pühitud. Üks õnnestunud rünnak, üks õnnestunud vasturünnak ja kaks topelttorget tähendasid Eestile 4 : 2 eduseisu. Beljajeva võis välja lasta esimese rahulolukarje.

Lehise debüüt olümpiafinaalis ei õnnestunud. „Ei ole midagi,“ kisas Eesti pink, kui pärast Lehise edukat agressiivset algust suutis Young Mi Kang tabloole manada 7 : 7 viigi.

Kirpu kord. Ja Itaalia vastu bravuurikusest pakatanud vehkleja oli nüüd sootuks ettevaatlikum. Ja vastane karistas ebalevuse kaks korda ära. 11 : 13.

Beljajeva oli oma teiseks minimatšiks tahtmist täis, kuid kohtunik lasi algusega viis sekundit tarbetult oodata, mis sai meie vehklejalt korraliku silmapöörituse. Rajal oli Beljajeval aga kannatlikkust küllaga: ta surus vastase viimase võimaliku sentimeetrini, enne kui 13 : 13 viigitorkele läks. Minimatši teine pool kuulus aga kahjuks Kangile ja vahe püsis 13 : 15.

Kirpu teine (ja viimane) heitlus algas kahe kergelt öeldes hiilgava torkega. Edasi oli tegu võrdsete heitlusega, kuniks Kirpu läks näppima hetkel, mis seda ei kutsunud ja nõnda näitas tabloo tema lõpetades skoori 18 : 19.

Individuaalne olümpiapronks Lehis ei suutnud ka oma teisel katsel finaalmatšis hiilata. Aga hoidis vahe stabiilsena: 21 : 22.

Seejärel oli varuvõistlejate kord. Olümpiareeglid näevad ette, et kui sportlane rajal ei käi, ta ka medalit ei saa. Kumbki naiskond nii õel oma neljanda liikme vastu ei olnud. Kirpu asemel astus areenile Embrich. Külmade sportlaste duellis pandi maksvusele vanameistri närvid ja kogemused: Embrich viis Eesti korraks isegi juhtima, aga lõpuks oli tablool viigiseis 24 : 24.

Ning jäänud olid veel meie suurimad staarid. Beljajeva viimane sooritus muutust ei toonud: 26 : 26. Kõik jäi Lehise õlule.

Esimesena ründas Korea ankrunaine Injeong Choi ja jooksis enda arust juba Lehisest mööda, kui tabloo järsku eestlanna torget näitas. Videokordus jättis punkti jõusse.

Järgmine Korea rünnak, taas korralik puntratants, taas Lehisele torge justkui eikuskilt. Kahene edu.

Kolmas - juba puhas eestlanna rünnak.

Lõpuks sai esimese silma pähe ka Choi, aga nüüd oli Lehisel juba mida kaitsta. Oma vasaku käe ja pikkuseelisega tegi ta seda fantastiliselt! Tegelikult mitte, aga arvestades olukorda on lubatud liialdused. Eesti võitis 36 : 32!!!

Eesti viimasest olümpiakullast – Gerd Kanter Pekingis – oli möödas kolm nädalat alla kuraditosina aasta. See kell tuleb nüüd nullida!