ÕL TOKYOS | Pärnat saavutas Eesti vibuspordi ajaloo parima tulemuse: kõlab uhkelt! (1)

Teinegi vastane oli võidetav, kuid nurisemiseks pole põhjust, sest avaringis lülitas ta konkurentsist 12. asetusega Euroopa meistrivõistluse pronksmedalisti, 19aastase slovakitari Denisa Barankova tulemusega 6 : 4. Matš oli ääretult närvesööv, sest mõlemad naised lasid ootamatult palju sinisesse, Barankova teises seerias ühe noole lausa valgesse.

Ka otsustavat seeriat alustas Barankova lasuga viide, kuid Pärnat vastas kuuega ja jättis ukse lahti. Slovakitar jätkas laskudega kaheksasse ja üheksasse, Pärnat saatis mõlemad nooled üheksasse, võitis seeria 24 - 22, matši 6 : 4 ja läks 1/16-finaaliks valmistuma. Eesti vibuspordi ajalugu oli sellega igal juhul tehtud, sest teises ringis kaotajad saavad kirja 17. koha. Seni oli eestlaste parim tulemus olümpiamängudel Mati Vaikjärve 24. koht 1972. aastal Münchenis (toona võisteldi teise süsteemi alusel).

Närvid pidasid vastu, kuid tuul mängis vingerpussi

Pärnati sõnul mõjutasid 1/32-finaali heitlikud tuuleolud, millega oli tema hinnangul hädas ka vastane. „Ma ei püüdnud tuult, ei saanud aru, kust see tuleb,“ rääkis ta pärast võistlust Eesti ajakirjanikele. „Teine matš oli juba palju parem, sest enam-vähem teadsin. Kuigi üks lipp näitas, et tuul on paremalt, teine vasakult, siis pean ikka usaldama enda enesetunnet. Muidugi, suur närv oli ka alguses kindlasti sees, aga arvan, et sain sellega päris hästi hakkama. Nüüd tean, et pean rohkem tuulega treenima.“

Eestlannale osutas võistluse ajal tuge spordipsühholoog Snežana Stoljarova, treener Siret Luik jälgis olukorda tribüünilt, sest ta ei tohi Pärnatit seoses oma tööga maailma vibuliidus vahetult juhendada.

„Tundsin end natuke abitult. Mulle tundus, et näen enam-vähem tuult, aga ei saa seda talle öelda,“ märkis Luik Õhtulehele. „Arvan, et minu pulss oli peaaegu sama kõrge kui tema oma. Lõpuks jäi süda rahule. Mul oli juba esimese duelli keskel rahutunne, sest nägin, et ta sai rütmi sisse, teeb oma laskmist ja võitleb tuule, mitte pingega. Kui ei suuda pinget ära kannatada, siis laguneb ka tehniliselt kõik laiali. Tal seda ei olnud.

Võib-olla esimeses duellis oli üks nool, mida peaks läbi rääkima, et kas oli pinge tõttu natuke kehvem lask. See oli paremal all viis või kuus, mis tundus, et oli pingest tingitud tehniline aps. Aga duellivõit tuli ja kui suutsin kõikidest laskudest pilguga kinni püüda vaid ühe sellise, siis see on super. Ega seal ei ole lihtne lasta. Oleme kahe päeva jooksul näinud nii palju suuri üllatusi. Ka Reena ju üllatas, sest tema oli eelringide põhjal 53., aga vastane 12. asetusega.“

Võidukale avamatšile järgnes kuskil 15–20 minuti pikkune paus, mille Pärnat sisustas puhkamise, sõjaplaani paika panemise ja keskendumisega. Duell 21. asetusega Taiwani vibulaskja Chia-En Lini vastu algas hästi. Pärnast lasi 9-9-8 ja võitis avaseeria 26 - 24.

Teine seeria lõppes võrdse tulemusega 26 - 26 (viik annab mõlemale ühe punkti), kuid Pärnati teine nool tabas seitset. Järgnenud kolm seeriat võitis Lin (28 - 26, 26 - 25, 30 -26) ja kogu matši 6 : 3. Kas too lask seitsmesse võis olla duelli võtmemoment, sest seeriavõidu korral olnuks seis 4 : 0 ja vastase selg vastu seina?

„Oleneb. Ta võttis ju viimaseks seeriaks end kokku ja lasi kolm kümmet,“ osutas Pärnat. „Asiaadid hakkavadki alles siis kõmmutama, kui nad on väga suure surve all. Ühesõnaga, ei oska öelda. Mina olen igatahes oma laskmisega teises matšis palju rohkem rahul.“

Treener Luik sõnas, et ajakirjaniku mõttekäik on loogiline, aga tolle noole viis seitsmesse tuul. „Ei saa nõuda, et Reena oleks masin, kes laseb iga noole kümnesse. Olen tallegi öelnud, et üheksaga tuleb rahul olla. 9-9-9 annab kokku 27. Rõõmu teeb see, et Reena ei ulatanud midagi kandikul, vaid kaotas viisaka võitlusega. Ses suhtes on hästi,“ ütles Luik.

Treeneri ja õpilase veider dünaamika

See, et treener ei saa õpilast võistluste ajal juhendada kõlab kummaliselt, kuid Pärnat ja Luik on säärase dünaamikaga toimetanud juba aastaid. Olümpiamängudel on nad näost kohtunud vaid kaks korda, kuid sisuline töö käis videote ja telefonisuhtluse abil.

„Treenerina on see veider olukord,“ tunnistas Luik, „aga kuna see pole esimene hooaeg, siis oleme harjunud. Alustasime Reenaga 2017. aasta lõpus, koostöö klappima saamine võttis aastaid. Oleme varem nii mitmetes rollides olnud: koondise- ja klubikaaslased, sõbrad juba pikalt ja ka konkurendid. Nüüd tekkis järsku treeneri ja sportlase suhe.

Oleme viimasel paaril aastal väga hästi paika saanud, et kui on trenniaeg, siis oleme treener ja sportlane. Me ei räägi vibuplatsil maast ja ilmast, vaid keskendume sporditeemadele. Hoiame seda tasakaalu paigas. Kui trenn lõppeb, võime ükskõik millest rääkida. Loodan, et ka Reena on koostööga rahul. Kuidas edasi, seda vaatame, kui olümpia on jõudnud natuke settida.“

Pärnat istub igatahes hea tujuga lennukisse, sest miinimumeesmärk oligi alistada üks vastane. Eelringi tulemus 626 silma jääb küll tema rekordile (660) kõvasti alla, kuid teda on juba mitu kuud seganud parema õla vigastus, mis mängib suuremat rolli siis, kui on vaja lasta rohkem nooli.

Pealegi tuli ta enda hinnangul finaalplatsi pingega hästi toime, kuigi kahe kvalifikatsiooni ja duellide vahele jäi viis päeva praadimist. „See oli väga karm,“ ütles Pärnat otse. „Olime arvestanud, et nii võib minna, aga lõpuni ei saanud ju kindel olla. Väga närviline oli vaadata, et peaaegu kõik on oma laskmise ära teinud, aga mina ikka ootasin (duellid algasid juba teisipäeval, kuid Pärnati tabeliosa sattus ajakavas tänasesse – M. T.).“

Ta lisas: „Näen, et olen viimastel aastatel väga palju psüühilise poole pealt arenenud. Just naersime ka, et praegu ei pea mõtlemagi asjadele, millega paar aastat tagasi pidime tegelema.“

Täpsustava küsimuse peale, mis need asjad on, puhkes Pärnat naerma ja vastas kelmikalt: „Jätan saladuseks.“

Naiste olümpiavõitja selgub homme.