GALERII | Tartlased tervitasid tagasi kodulinna saabunud olümpiasangarit (2)

Õigupoolest on meie võidukast epeenaiskonnast lausa pooled sirgunud vehklejaks Tartus, kuid Beljajeva, Katrina Lehise ja Irina Embrichi kõrval kulla kaela saanud Erika Kirpu neljapäevasel vastuvõtul kahjuks osaleda ei saanud. Ehkki meie vehklemise raskuskese kipub traditsiooniliselt jääma pigem Haapsallu ja Tallinnasse, on tartlaste suur panus olümpiavõitu üpriski märgiline, sest sportliku vehklemisega – ehk jättes kõrvale muistse vabadusvõitluse ajad, mil ugalaste, sakalaste ja teiste vahvate Eestimaa sõdalaste vahedat mõõgatera said maitsta mitmedki ristirüütlid, liivlastest ja latgalitest rääkimata – tehti meil algust just nimelt Tartus, 1908. aastal klubis Aberg.

Vahetult olümpiamängude eel 29aastaseks saanud Beljajeva saavutas Tokyos epee individuaalturniiril seitsmenda koha, kuid märkis juba selle võistluse järel, et kõik märgid osutavad, et naiskonnavõistlusel võib minna hästi. Ning hästi ka läks, kui Poola ja Itaalia alistamise järel tehti finaalis sotid selgeks ka Lõuna-Koreaga. Võit maitseb seda magusamalt, et veel kuni tänavuse märtsi lõpuni polnud kindel, kas meie naiskond olümpiamängudel üldse vehelda saabki. Kaasanis toimunud kvalifikatsiooniturniiril saadi seitsmes koht, kuid sellele vaatamata võeti ikkagi olümpiapilet.

„Kõige raskem aeg oli see aasta eelmisest kevadest selle kevadeni, sest kuni märtsi lõpuni me ei teadnud, kas pääseme olümpiale või mitte – põhimõtteliselt tegime kogu aasta trenni lihtsalt selle mõttega, et me veel ei tea, kas oleme üldse olümpial või mitte,“ rääkis Beljajeva vastuvõtul. „Lihtsalt pühendusime ja tegime oma treenerite abiga tööd kogu südamega ja lõpuks tasus see ära – me saime selle olümpiapileti ning olümpiakuld on meie kaelas ja Eestis!“